Ekadoo! Keegi on praegu laps

Pille-Riin Purje

Rakvere teatri „Kadunud tsirkus” on kestva teatrisuve üks eredamaid elamusi. Rakvere teatri „Kadunud tsirkus”, autor Urmas Lennuk, lavastaja Üllar Saaremäe, kunstnik Erki Kasemets, kostüümikunstnik Kristi Leppik, muusikajuht Alari Piispea, liikumisjuht Kati Kivitar. Mängivad Tõnis Mägi, Bonzo, Peeter Tammearu, Kärt Johanson, Mait Trink, Alo Kurvits, Liisa Aibel, Heigo Teder. Rakvere teatri suvelavastus 17. VI – 9. VII Rakvere Spordikirikus.  Kui kirjatükk ilmub, on Rakvere teatri „Kadunud tsirkus” kolinud kaduvikku. See „mälestus olemata eilsest” – vaimustav žanr! – on teatrisuve üks elavamaid elamusi. Lavastus, millest on võimatu osa saada, kui meeled on lodevalt lösakil. Pilk „elunäinud peeglisse” eeldab kujutlussuutlikkust, valmisolekut taas kohtuda lapsega oma hinges. Spordikirikus, äraspidise nimega paigas, beežide udulooride vahel konutab ja ootab  pooleldi sissepakitud üllatavalt väikese areeniga tsirkus. Nii piseneb täiskasvanu silmis sume tolmune võlumaailm, mis lapsepõlves oli suur ja värviline. Erki Kasemetsa delikaatne kõrgusemõõtmega kujundus loob õige õhustiku. Minoorsed valged mummud piparkoogimustriga redelipulkade vahel meenutavad lumepalle, aga ka arvelauanuppe. Esimene pilk lavale paotab siiruse ja arvestuse vastuolu, mis hiljem Tsirkusedirektori kriipivates  monoloogides kasvab meenutuseks isa rahakotis sulavast rohelisest jäätisest. Päriselt on ju vastupidi: raha sulab ära nagu mullune lumi, jäätise lapsepõlvemaik jääb alles. Aga seda me ei mäleta?

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Saaremäe luuletsirkus

Signatuuris jõnksleb leierkastiviis. Viibime veidra rütmiga aegruumis. Salvestamine „on lubatud vaid kokkuleppel”. Ei täpsustata kellega. Algas? Tsirkusetrupi argipäev pole „hea algus”. Artistid visklevad rutiinis, lamestavad luuleridu käibefraasideks, ajavad sassi habemega naljad. Süda saapasääres ja „saapaviski” niriseb külma higina mööda selga. Kuni keegi võpatab äratundest, et flirtiv hüüe „Meid ei  armastata enam!”, võib isegi tõsi olla. Esietenduse eufoorias mängisin teatritsitaatide „kontekstiga”. Vahvad konteksti konnapojad karglesid mälukaldal kivilt kivile, sulpsatasid jälle vette. Kõikjal peegeldus Juhan Viidingu luule, mitte üksnes võtmeluuletus „Kolimine”, millele „Kadunud tsirkus” on rajatud. Sebra jutus tiirles nagu rikkis grammofonis „valesti ümber kirjutatud” lastehaigla vanniskäiguime. Laulukäänakul vilksatas mööda meierei. Särgid siplesid nööril mälulõksudes. Teised raamatud leidsin riiulilt hiljem: Henry Milleri „Naeratus redeli jalamil”; Zbigniew Herberti luule, mille vaimukildudes välgub ka olemussugulus Viidinguga, ehkki päkapikkudega lävivad nad erinevalt.       

Luuletsirkus – see salapärane sõna. Üllar Saaremäe loomingu pärisosaks kristalliseeruvad lavamaailmad, kus mõtestatakse ja usaldatakse luulekujundeid, pannakse hing mängu. „Kadunud tsirkus” on puhas luule. Assotsiatiivne elutants. Sama veregrupiga lavastus kui „Johannese passioon”. Kirjanik Urmas Lennuk žongleerib luuletsirkuse areenil sõnadega, kolab nukras naerutoas kõverpeeglite vahel, tantsiskleb liivast köiel, kartmata kaotada tasakaalu banaalsuse ja poeesia piiril. Lennuk teab: kui kukud, maandud batuudil, kerkid ja langed kümneid kordi üles-alla, küsiv naerupisar silmanurgas. Kui Peeter Tammearu Tsirkusedirektor ilmub parukaga, liigahtab teatrimälus „Poolearuline Jourdain”: Bulgakovi Molière’i-mäng,  Saaremäe lavastus Ugalas, 1996. Silmapilgutus „lavastaja lapsepõlve”.     

Tammearu ürgnäitlejaveri kobrutab Tsirkusedirektori rollikontrastides: vana lõvi kõmisevais möiretes ja läbitungivates sosinates, sisselõikavas sarkasmis ja pehmes põnnimuheluses. Kord ilmub direktor areenile pilli- ja laulumehena, aga ei pääse juhiameti harmooniata mürast, ta laul jääb laulmata. Lavastuse üks tundlikumaid ja kujundlikumaid stseene kuulub Tammearule: kaks ringi mäluareenil, partnerluses Mait Tringi Karu ja Alo Kurvitsa Sebraga. Ühe ringi kõnnib Tsirkusedirektor isana, väike jõmpsikas (Kurvits) käekõrval. Järgmisel elutiirul muundub isa lapseks, keda hiiglasuur mees (Trink) kaasa lohistab. Tähendusrikas  metamorfoos. Lapsepõlve kaduvus. Läbi elu (nii imelise …) kantud mälestus olemata eilsest, mida tahaks andeks anda ja andeks saada. „Keegi on praegu laps”. Luuletaja teab.      

Kaks klouni, peeglid taskus

Kadunud tsirkuse leiavad üles kaks klouni, kes saabuvad kusagilt mujalt, peeglid taskus. Klounide kohalolu ei raatsi väga sõnadesse panna, isegi kui oskaks. Eks ole nende missioon äratada hinges lapsesiirus, käivitada mälu. Tandemit veab Tõnis Mägi – Saks, hallides juuksekahludes lehviv elutarkus, silmad erksad ja läbinägevad. Totaalse mängutujuga Saks moondab  end karusselliks, keerleb rutiinivabas rõõmus, pea ei pöörita. Tunnetab tagurpidi-sõnade peegelmuusikat: hõige „Ekadoo!” seiskab rabeleva aja, hingamisharjutus „kaunis hommik! – sinuak kimmoh!” naeratab uuele päevale, sest elu algab täna. Lennuki sõnamängudest võiks üllitada „Luuletsirkuse entsüklopeedia”. Tõnis Mägi karismaatiline Saks ei lahuta sõna ja laulu väge.      

Partner Bonzo rollinimega Bändzo taandab end „lauluvabal ajal” kavalaks flegmaatikuks, muudkui muigab ja sekundeerib. Kuni puhkeb vist ennastki üllatavas tantsutuhinas, andes aimu salavarudest, mida ses tsirkuses polnud põhjust raisata. Bonzo lauluhääl  paneb vaimustusest judisema. Lembelaulus „Vilma” (sõnad R. J. Juvanen) tulvab elubanaalsus kohinal üle kallaste. Kirg käriseb ja areen väriseb, kui Karu ja Sebra „Vilma” saatel alkoholile andudes nutta lahistavad. Laulurütmis silkab Sebra veini järele, et saaks täies enesehaletsuslustis edasi töinata. Karu õhkab kõikemõistvalt. Mait Tringi alkohoolikust Karu on empaatia ja huumoriga mängitud leebe lüürikuhing. Karu kiindumus Baleriini leiab luulelise  vaste laulus Elevandist ja Koolibrist. Alo Kurvitsa Sebra etendab väsimata suremise leivanumbrit, sekka osatab teiste mälestusi. Taktitu, familiaarne, vintske sell, kelle hingesoppe peeglid lõpuni ei valgusta. Korraks Sebra peaaegu söandab endasse vaadata, aga saeb mälupildi kärmelt pooleks. Nakatav, laetud roll.    

Liisa Aibeli Habemega Naise rollis kumab Urmas Lennuki omateemat, „Boob teab” ja „Päeva lõpus” variatsioone. Teisel vaatamisel (30. VI) kõnetas „Kadunud tsirkus” teisiti, jätsin sinnapaika „konteksti” ja „köiel tantsimise teooria”, mõtlesin „elule ja millelegi muule”.  Habemega Naise meenutus esimesest suudlusest tähistas komplekside iga, mis võib olla ka elukestev: valmisolek mõnitusteks, suutmatus uskuda, et võiksime kellelegi meeldida, kaasa arvatud iseendale. Esietendusel lõpetas Aibel monoloogi kurjemalt, hiljem helises hääles sisim rõõm. Raske oli kontakteeruda Heigo Tederi Mustkunstnikuga. Ta äparduvate trikkide ülepingutatud ekspressiivsus lõhkus rütmikergust.  Ainus artist, keda jälgides ärkas minus kriitiku sund „puurahadega žongleerides” hinnangute kulli-kirja visata. Puurahad rabisesid tribüünile ja mul hakkas häbi, õnneks kohtasin Saksi pilku, mis vaatas musta kunsti puhtaks.  

Kärt Johanson tõsise ja tasase Baleriinina hoiab saladust, ta hingeõhust saab tuhmuv peegel allikaselguse. Monoloog kõrgusekartusest tundub peaaegu üleliigne, sest Baleriin kuulub ühte klounidega, kes võib-olla tulidki tema kutsel või teda kaasa kutsuma.    

Lend või langemine

„Kadunud tsirkuse” finaal, üks stiilipuhtamaid Saaremäe lavastajateel, ei libastu sentimendi ega künismi kiilasjääl. Baleriin laulab klounidega samal kõrgusetasandil. Laulab peeglite usust lõpmatusse, kuni enam ei karda tantsida nähtamatul köiel. Sirutab end nii veendunult, et usud: nüüd tõuseb lendu, tõeliselt, tehniliste  nõksudeta. Baleriin astub õhku – tsirkus mähkub lootusrikkasse pimedusse. Tähistagu see vabanemise ja vabastamise habras viiv lendu või langemist … Kunagi tuleb jälle aeg, kui teater, elu ja tsirkus minetab eheduse. Kui raha kurb maik muutub jäätise maitsest tungivamaks. Kui arvelauad klõbisevad ähvardavalt ega kavatsegi ära sulada. Kui peeglikillud ei pillu päiksekiiri, vaid veristavad. Siis mäletatagu: ta seisatas  ülal. Pimeduse lävel. Üksi ja keskendunud. Viibates eluloole.

 

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht