Ekke Märten Hekles 26. IX 1997 – 4. VI 2024

Lavakooli XXIX lennu lõpetanute mõtete ja meenutuste kollaaž Ekke Märten Heklesest.

Ekke! Kirjutan hommikuhämarikus, mis eelneb päikesetõusule, sest iga uue päevaga sünnib tänutunne. Ma tänan Sind olemast!

EKKE!

Ebamaine

Kordumatu

Kurioosum

Ehe

Kaunivaatelise ilmega mees

tuikab ringi kui veresoon.

Üheks mõtteks peatub me ees,

siis jälle kaob kui sesoon.

Ekke oli kunstnik.

Ekke oli alati ühe jalaga ma peal ning ülejäänud kehaga kuskil asteroididel ja igavikulistes ruumides. Sestap ta ka paindus, nagu oleks ta tehtud plastiliinist, mitte luust ja lihast nagu teised inimesed. Ekke kõnnak oli üle päka hiiliv, mõnikord ei pruukinud teda ruumis tähelegi panna, ometi nakatas ta oma geniaalse huumori ja sundimatu olekuga teisi rahu ja rõõmuga. Ekkel olid erakordselt ilusad jäsemed. Eriti eredalt jäävad meelde tema peenikesed toonuses käed hõljumas mõnel festivalil teknomuusika saatel. Ja muidugi alati ootamatud spagaadid, milleks ta igas olukorras võimeline oli.

Tema naljades oli alati mingisugune sügav teispoolsuse vägi. Tal oli erakordne võime märgata detaile, veidrusi ja naljakaid hetki, et nendest argipoeesiat välja võluda. Ta oli seetõttu justkui mikroskoop-teleskoop, kelle läheduses said teised osa tema avarast maailmatajust. Tema ilus siiras naerukõla oli tohutult nakatav.

Ta oli soe ja ootamatu nagu luuletus, mida pole võimalik võõrkeelde tõlkida.

„Ek-ke, ei hak-ka ma-ga-ma, meil hakkab loeng, meil hakkab kirjanduse loeng,“ oli üks viisijupp, mis sündis esimesel kursusel, et innustada nii Ekket kui ka meid kõiki nendes pikale venivates päevades rohkem päikest nägema. Ekke oligi päike. Väike Päike. Sest kui ka Ekke oli loengus, siis piisas ühest pilgust talle ja ta vaatas sulle otsa oma kivinäo, stoilise oleku ning poolvidukil silmade taga peituva suure küsimusega: „Kas sina saad aru, miks me peame siin olema?“ Ei saanud, aga Ekkest leiti see rõõmu toov päikesekiir!

Ühel etendusel, kui sadas vihma, kukkusime Ekkega mõlemad keset lava mutta. Tema kukkus põlvili, mina kukkusin näoli. Vaatasime teineteisele otsa ja naersime kõva häälega keset stseeni, mis iseenesest pidi olema pingeline ja isegi hirmus. Seejärel üritasime meeleheitlikult mitte edasi naerda.

Ekke oli laval täiesti ootamatu partner. Diplomilavastust mängides ajas see mind algul närvi. Et kuidas nii saab, proovis on ju kõik kokku lepitud ja Ekke mängib jälle täiesti teistmoodi. Aga siis püüdsin minna mänguga kaasa, vaadata, kuhu see viib. Kui suutsin enese samamoodi avada nagu Ekke, sündisid laval täiesti erilised hetked. Igal etendusel ootasin, kuhu me seekord jõuame.

Ekkel oli oma aura. Nii laval kui ka elus. Soe ja helge aura. Ekke oli õrn sõber ja rahulik hing, kelle ülipehmetes, ülisoojades ja ülisüdamlikes kallistustes jäi aeg seisma. Eriti puudutasid mind meie omavahelised tõsised hetked. Siis oli ta järsku nagu mitu aastakümmet vanem. Neil hetkedel õppisin temalt väga palju.

Igatsen enim tema kohalolu, kitsas tugitoolis kassilikult kerra tõmbunud sooja kogu, rõõmu temaga taaskohtumisest.

Kui ta midagi ei teadnud, siis ta ütles kohe, et tal pole halli aimugi, miks see siin on või miks see nii käib, ja naeris oma armsat naeru. See on nii oluline oskus. Olla truu iseendale. Aga Ekke isegi ei maadelnud sellega. Ta lendas sellest üle. Olla see, kes ma olen. See ongi Ekke.

Ekke. Kõik, kes tundsid, armastasid. Ekke.

Ära unusta saata siiajäänutele tihti oma naeru!

Ma ei tea, see järelhüüde värk on kuidagi liiga lõplik. Pole üldse ekkelik. Selline tunne, et midagi veel juhtub. Või algab.

Kursusekaaslased EMTA lavakunstikooli XXIX lennust