Ekslikkus aitab ennast otsida
Eliot lahkab abielukriisi ületamise võimatust ja võimalikkust.
“Kokteiliõhtu”: otsitakse lahendust abielukriisile
ja teed iseendani. Celia – Maria Peterson,
Julia – Mare Peterson, Edward – Andri Luup.
Thomas Stearns Eliot, “Kokteiliõhtu”. Tõlkija Toivo Pilli, lavastaja
Lembit Peterson, lavakujundaja Andres Koort, kostüümikunstnik
Laura Pählapuu, valguskujundaja Helvin Kaljula, grimmikunstnik Helga Aliis Saarlen, helikujundaja Marius Peterson. Mängivad Andri Luup, Mare Peterson, Maria Peterson, Aleksander Eelmaa, Helvin Kaljula, Marius Peterson, Anneli Tuulik, Eva Eensaar ja Tarmo Song. Esietendus Theatrumist 12. XII 2006.
Viimase uuslavastusega, detsembris 2006 esietendunud T. S. Elioti “Kokteiliõhtuga” liigub Theatrum aastatega kujundatud rada mööda, pelgamata ja suutes vältida enesekordust, rutiini, kapseldumist, publiku väsimist. Sõna jõusse uskuva teatrina võtab Theatrum järjepannu käsitleda teatritekste, mida väärtustavad vaimsuse jõud ja mõttetihedus. Konventsionaalne ja mainstream-dramaturgia tegijate valikusõelale juba ei jää. Elitaarne, teater friikidele? Mõneti võib-olla küll. Ent igal juhul ei tehta teatrit ennast elevandiluutorni sulgemise hinnaga. Theatrum leiab lavastamiseks tekstid, mis kõnetavad siinset publikut ja kaasaega, ehkki võivad pärit olla kaugemast ajast ja kultuuriruumist.
Elioti “Kokteiliõhtu” oleks nagu mõtteline ja loomulik jätk eelmise aasta veebruaris esietendunud Karol Wojtyła (paavst Johannes Paulus II) 1960. aastal kirjutatud teatritekstile “Juveliiri poe ees”, “hetkiti draamasse kalduvale meditatsioonile abielusakramendi teemadel” (nii on määratlenud näidendit Wojtyła ise). Armastus ja abielu, mille nimel pideva enesekehtestamisega tegelevad tänapäeva inimesed näikse vähe vaeva nägevat, rääkimata sellesse süvenemisest, leiavad erineval moel käsitelu nii Wojtyła kui Elioti tekstis. Theatrum püüab kinni õhus olevad teemad, konfliktid, pained ja pakub mõtlemisainet, kutsub järele mõtlema, aega maha võtma. Selles valikus peegeldub otsuse tegemise julgus, ohverdus, endaksjäämise selgus, aga ka otsingulisus. Muuseas, olulised märksõnad ka Elioti näidendis, mis lahkab abielukriisi ületamise teid ja võimalikkust. Seega peitub igas Theatrumi lavastuses sõnum tänasele vaatajale, kuigi sõnumeid ei pakuta publikule kerges kastmes. Theatrum teeb vaest teatrit, eelistab väliste vahendite asemel sõna ja näitlejakujundit. Nagu kunagi Kadi Herkül ühes 1998. aasta raadiosaates “Publikumärk” sõnastas: “Mis võiks olla see Theatrumit eristav joon, mille põhjal teda eristada näiteks riigiteatritest, repertuaariteatritest, siis mulle tundub, et nimelt “tõsidus” on see sõna, mis nendest kumab. Elu tõsiseltvõtmine ja teatri tõsiseltvõtmine.”
Theatrumi kõrval mõjuvad teised nn nišiteatrid nagu näiteks NO99 või Von Krahli teater (keda manduva kodanliku kommertsi foonil üsna sageli mõtleva, sõnumiteatri etaloni seisusesse tõstetakse) suisa šõu- või vaatemänguteatritena. NO vormistab sõnumi kord plakatlik-brechtlikus laadis, kord agressiivse šokiteatrina, eksperimenteerib väljendusvahenditega, nagu mõneti ju Von Krahlgi – kuigi mõlemad teevad seda omanäoliselt, teineteisest eristudes (või eristuda püüdes). Ja miks ka mitte, vahendite valik on vaba. Aga üks on kindel: publiku meeleheaks vormistatakse ükskõik kui terav või sügav sõnum laadis, mis ei eelda ilmtingimata süvenemist, kaasamõtlemist. Piisab vaatamisest.
Viimasel Theatrumi etendusel, istudes publiku keskel, kus oli nii noori kui keskealisi, mehi kui naisi, tajusin: kindlasti külastavad need vaatajad ka teiste, sealhulgas NO- ja Von Krahli teatri etendusi. Aga huvitav, kui paljud teiste teatrite fännidest jõuavad Theatrumi etendustele? Tundub, et Theatrumi vaatajad moodustavad ühe väikese, kuid kindla segmendi sellest publikust, kes vaatab palju ja erinevat teatrit, olles samas ustavad Theatrumi friigid.
Eliot, kes tuntud eelkõige ingliskeelse modernistliku luule võtmekujuna ja produktiivse kriitikuna, on näitekirjanikuna siinmail vähem tuntud. Tema draamaloomingust olemegi teatris kohtunud ju ainult kirikudraamaks kirjutatud lavatekstiga “Mõrv katedraalis” (1935), mille Jaan Tooming 1989. aastal Vanemuises lavale tõi. Värssnäidendiga “Kokteiliõhtu”, mis kuulub Elioti hilisloomingu perioodi (kirjutatud 1950, mõnedel andmetel ka 1949), üritas poeet inglise draamale uuendavat energiat anda. Ometigi jäi konversatsioonilise salonginäidendi žanr, milles Eliot oma hilisemad lavateosed kirjutas, ajale jalgu, eelkõige Becketti, Osborne’i jt loomingule.
“Kokteiliõhtu” mõjub sellest hoolimata omamoodi värskena, kui veel ühe vaatepunkti lisandumine Elioti isiksuse ja loomingu mõistmiseks. Introvertne ja privaatsust hinnanud Eliot, kes püüdis askeetliku distsipliiniga maha suruda maist ja lihalikku, avaldub aimamisi ju sellegi näidendi kihistustes ja tegelastes. “Kokteiliõhtus” hargnev abielukriis või seda lahendada üritav doktor Harcourt-Reilly (Marius Peterson), kes oma patsiente (küll haruharva) salapärasesse “sanatooriumisse” saadab, seostub teadmisega, et Eliot lahutas oma esimese abielu ning hiljem paigutati ta naine vaimuhaiglasse, kus viimane ka suri. Elioti võib leida ilmselt nii oma abielu lagunemise lävele jõudnud Edward Chamberlayne’is (Andri Luup) kui ka doktor Reillys, viimane jääb kogu intriigis justkui kõrvaltvaatajaks, olles samas armastuse- ja abielusuhete analüüsi käivitav võtmekuju.
Marius Peterson, jäädes lavastuse üldisele minimalistlikule mängulaadile truuks, on leidnud oma tegelase kujutamiseks vahest täpseima karakteri: lakooniline eneseiroonia kandub üle suhetesse ka oma patsientidega, pigem saatanlik kui jumalik jõud, kes ravialuseid keeruliseks muutunud suheterägastikust välja aidata üritab. Psühhiaater on oma tähelepanekutes inimese nõrkuste suhtes halastamatu, küüniliselt pealetükkivgi. Ent samas sunnib oma ravialuseid mingi raudse, isegi enesehävitusliku jõuga eneseotsingutele.
Ent näidendi tegevus ei toimu arstikabinetis (teine vaatus siiski küll), vaid viis aastat abielu- ja maskimängu harrastanud abielupaari salongis, kuhu kogunenud seltskond teeb näo, nagu midagi poleks juhtunud, saades samas vägagi hästi aru, mis on juhtunud. Näidendi esimene vaatus ongi kui üks pikk ja lõppematu kokteiliõhtu, mille jooksul Eliot loob vaimukalt põneva intriigi, kuhu on segatud kõik tegelased. Nii oma mehe, Edwardi juurest lahkuda otsustanud Lavinia (Anneli Tuulik) kui ka viimase armuke Peter (Helvin Kaljula), kes armunud Celiasse (Maria Peterson), kes omakorda armunud mahajäetud abielumehesse… Suhete tohuvabohu jälgimas-klaarimas vanaproua Julia (Mare Peterson) ja onu Alexander (Aleksander Eelmaa) – elutark ja hooliv vanapaar, koos doktoriga kummalist vandeseltskonda moodustamas.
Tund ja nelikümmend minutit kestev esimene vaatus paneb vaataja vastupanu proovile, ent kaks järgnevat selgitavad, miks lavastaja Lembit Peterson pole üritanudki teksti kärpida. Ilma esimese, nn täisvaatuseta poleks teisel ja kolmandal mõtet. Nii tihedalt on Eliot inimsuhted, näidendi teemapüstitused, arutlused ja dialoogid kokku kirjutanud. Ja ka põnevat intriigi kolme vaatuse peale jaganud. Tõsi küll, esimese vaatuse mängutempo võinuks olla kiirem (võitnuks 10–15 minutit), näitlejate lavalisele enesetundele tulnuks see vaid kasuks.
Theatrumi trupp on kasvanud vääriliseks partneriks vanematele näitlejatele, keda Peterson ikka teatri lavastustes on jõudumööda kasutanud. Mare Peterson ja Aleksander Eelmaa hoiavad kinni kammerlikust, elulähedasest mängulaadist, olles noorte suhtes hoolivalt tähelepanelikud suunajad nii näitlejate kui ka näidendi tegelaskujudena. Tõstes suurde plaani nii oma hoolealuste kui ka enese ekslikkuse, võime seeläbi ka ennast paremini tundma õppida. See lihtne tõdemus, milleni Eliot näidendis valulikult, traagiliseltki jõuab, kandus ka saali.