Ellu jäetud inimesed

Lavastuses „Tund enne päikesetõusu“ küsitakse, milline väärtussüsteem on luterlikust kultuuriruumist pärit ateistlikul eestlasel.

KAUR RIISMAA

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Eesti Draamateatri „Tund enne päikesetõusu“, autor Urmas Vadi, lavastaja Hendrik Toompere jr, kunstnik Arthur Arula, valguskujundaja Priidu Adlas, videokujundaja Epp Kubu, helikujundaja Lauri Kaldoja, koreograaf Jüri Nael. Mängivad Raimo Pass, Ivo Uukkivi, Mirtel Pohla, Ülle Kaljuste, Gert Raudsep, Tõnis Niinemets, Markus Luik, Tiit Sukk, Marta Laan, Merle Palmiste, Harriet Toompere, Jan Ehrenberg, Hendrik Toompere jr ja Janno Jaanus. Esietendus 14. II Eesti Draamateatri suures saalis.

Töö. See on ilus sõna. Inimene peab tööd tegema. Ei: inimene peab tööd armastama, siis on lootus, et armastus tuleb Vargamäele. Lootus poetab palakese tühjagi kõhtu. Aga kas eestlane armastab tööd? Ei. Iga värbaja või personalijuht teab rääkida, et ukrainlane tuleb tööle, aga eestlane ei tule. Tööd armastav eestlane läheb Soome. Läheb sinna, kus on raha, kuigi tööd oleks Eestiski palju. Järelikult: tingimusteta ei armasta.

Nõukogude ajal oli töö nominaalne nähtus: tehti, kui linnast suured direktorid kolhoosi kohale sõitsid. Tehti siis, kui väga vaja oli. Tööd tehti, kui Mati Talvik intevjueeris, kaamera ees ja televaatajatele. Muidu sai niisama läbi. Sirgus põlvkond, sirgus kaks, ja siis tulid üheksa­kümnendad aastad.

Korraks välgatas lootus, et too vana vale – ajalehepoisist miljonäriks – kehtib ka ühes väikeses Ida-Euroopa riigis. Aga miljonäriks ei saadud raske töö ja vaevaga, saadi teisiti, saadi paremini. Esimese miljoni päritolust viisakas inimene ei kõnele. Kel aju lubas, läks ärijuhtimist või ITd õppima. Mõni lõi labida mulda, mõtles Pätsi ja Tammsaare peale, ja rühmas. Aga rikkaks sellega ei saanud. Mida siis töö inimesega tegi? Töö ei teinud rikkaks, ei täitnud unistusi, aga töö ei teinud ka vaeseks. Töö jättis ellu. Pole vist hirmsamat asja, kui olla ellu jäetud.

Kas kõhetu kuju (Raimo Pass), musta kaabu ja pika musta mantliga salapärane võõras võiks olla Surm?

Heikki Leis

Hendrik Toompere jr lavastuses „Tund enne päikesetõusu“ räägitaksegi inimestest, kes ühes väikeses linnakeses on ellu jäetud. Heidegger ütleb, et inimene on visatud ellu, aga see pole pooltki nii hirmus äratundmine, kui mõistmine, et igal pool mujal on elu, on teisiti, on etemalt, aga meie siin oleme „nagu ka elus“. Ellu-visatusel on tingimatu siht: surm. Aga kui sa oled keskealine, siis on surmgi veel ebamäärases kauguses. Vadi tegelased on paari erandiga keskealised inimesed, mõni noorem, mõni vanem, aga nad kõik on jõudnud etappi, kus esimene kütus on otsas ja nüüd on hädasti tarvis uut lootust, uusi unistusi, mingitki sihti elus, aga kust seda võtta?

Lavastuse käivitab sündmus surnuaial: kõhetu kuju (Raimo Pass) tirib Arturi (Ivo Uukkivi) hauda, mille järel Artur omandab „väe“. Ta ei muutu lihtsalt niisama sädeinimeseks, vaid ongi sõna tõsises mõttes elektrifitseeritud. Mis seal surnuaial juhtus? Mõned teavad rääkida, et surnuaiale on maetud tuumajäätmed ning need põhjustavad linnas levivat kiiritust. Kiiritus on tegelaste vastus küsimusele, miks me oleme nagu oleme. Nad ei vaata enesesse ega analüüsi, vaid otsivad välist põhjust oma sisemistele hädadele. Eriti hea, kui vastus oleks ühesõnaline ja kiiresti mõistetav: kiiritus, (vaktsiin, mask) vm.

Aga kõhetu kuju? Kas musta kaabu ja pika musta mantliga salapärane võõras, kes pealegi rebib linnapea rinnust tema mandaadi, s.t südame, võiks olla Surm? Tegevuse arenedes ei tundugi see tõlgendus, olgugi lihtsakoeline, väga vale. Võiks mõelda, et linna saabunud Surm on õigupoolest teadlikkus surelikkusest: Arturi väestamise järel hakkavad tegelased ühtäkki eksistentsiaalselt mõtlema. Linnapea (Tõnis Niinemets) küsib: millal juhtus, et ühel hommikul seisad tänavanurgal, kott sitta ühe ja peni teise käe otsas? Algas ju kõik lootusrikkalt. Möödunud aastad pole toonud õnne, aga nüüd, kui surm on kuskil siinsamas, „me alles hakkame elu nägema“ (nagu Artur paaril korral teatab).

„Elu nägemise“ üks tingimusi on ruum, milles elu nähakse, taustsüsteem. Väärtuste väli, milles inimene-tegelane toimetab. Need väärtused võivad olla perekond, armastus, tunnustus, ka raha, miks mitte, õiglus, kättemaks. Aga milline väärtussüsteem on luterlikust kultuuriruumist pärit ateistlikul eestlasel? Töö? See ei täitnud unistusi. Raha? Seda ei ole. Jumal? Tema eest hoolitsesid marksismi-leninismi klassikud. Riik? Riiki esindab linnapea, kes ei vasta mureliku kodaniku (Ülle Kaljuste) kõnedelegi ja põgeneb tunkedes töömeeste eest. Mis siis inimesele alles jääb? Mis on see, mis on igal inimesel olemas, tahab ta või mitte? Minevik. Vadi tegelaste peamine väärtussüsteem on ärajuhtunu: kunagised suhted, õnnehetked, mille najalt tegelased olevikku hindavad – ja see ei saagi lõppeda muud moodi kui traagiliselt.

Kui Arturi telg lavastuse käigus mõnevõrra vaibub ning ei saa justkui sisulist lõpetust, siis Mauno (Tiit Sukk) ja Linda (Mirtel Pohla) armastuse lugu algab, areneb ja lõppki on sisuline. Need kaks tegelast on ainukesed, kes tegutsevad tuleviku suunas. Mauno varjab oma praeguse elukaaslase Sigridi (Harriet Toompere) eest siirast ning kirglikku armastust Linda vastu. Selgub, et Sigridi ja Mauno suhe on olnud pelgalt vormiline, nad on selles suhtes asendatavad inimesed, peaaegu ei kohtugi. Lavastuse käigus leiab Mauno endas jõu Sigridile tõtt ütelda ja tema üllatuseks Sigrid ei vihasta, pole kurb või pettunud. Vastupidi.

Harriet Toompere monoloog on kogu lavastuse kõige vägevam osa: see on leidlikult lavastatud, tempereeritud, mitmekihiline, sisuline ja saal kuulab vaikides. Ei sega ka muusika, mis mõnes muus etüüdis teksti matab. Sigrid räägib mõtlikult, mismoodi ta ütles ebasobivaid asju ebakohastel hetkedel ning vaikis siis aasta otsa. Ei kõnelnud kellegagi, kui just hädasti tarvis polnud. Ja nüüd on ta kohane. Selles monoloogis on lavastaja kõige ehedamalt tabanud Vadi teksti võlu: kuigi lavastus kasutab ära kõik Eesti Draamateatri lava võimalused, siis Vadi tegelased ei vaja tingimata orkestriauku. Nad vajavad hetke, et seda ise taipamata vaadata igaviku kaudu enesele otsa. Arturil niisugust hetke ei ole, tema püüab oma Marianat (Merle Palmiste) ning on enese unustanud.

Tegelast motiveerib kirjanduses enamasti kaks poolust, mis võivad, aga ei pea olema vastandlikud: mida tegelane tahab ja mida ta vajab? Tegelane tahab teadlikult, aga mida ta tegelikult vajab, ei pruugi ta teadvustada. Seda põnevam tekst, mida otsustavamalt tegelane tahetu nimel tegutseb ja mida vähem oma tegelikku vajadust teadvustab.

Endli (Gert Raudsep) kaar on lavastuses teine, mis algab, eksleb, ja lahenduse saab. Olgugi et lavastus on sageli farsi piiril jantlik, siis tegelaste monoloogid on sügavad ja huvitavad, peaaegu nagu ühest „väikese saali tükist“ suurele lavale pudenenud. Endel ei suuda mõista, kuidas tema ja Kaspar (Hendrik Toompere jr) saavad sama palju palka, aga Kasparil on kuu lõpus alati raha tipp-topp lõuna osta. Endlil ei ole.

Tema järeldus on mõtlemapanev: Kasparil on samad kupüürid, aga neil on suurem väärtus. Endel räägib seda Taavile (Jan Ehrenberg), kelle monoloog annab sama asja teise pooluse. Taavi käib samuti teiste töömeestega suitsunurgas, aga ütleb harva sõna sekka, ei pane suitsugi põlema, kuigi seda huultel hoiab. Tal on piinlik ja kõhe, kui rumalalt kolleegid arutlevad. Mis järeldusi teevad. Ja ainult tema, Taavi, saab sellest aru.

Endli ja Taavi vahel mõtteliselt asetsev Sigridi monoloog liidab tegelased ideeliseks tervikuks, küsitakse väärtuse järele ühiskonnas, kus kõigel on hind, aga kõik on ka suhteline. Sigridi lahendus oli enesega tööd teha: vaikida, et siis tasahaaval uuesti sõnade juurde tagasi tulla. Taavi lahendus tuleb väljastpoolt: ta laseb endale kiibi panna ja ühtäkki on poes kõik kaubad tasuta. Lihtsalt piiksuta käsi läbi. Taavi piiksutab ka Endli läbi ning nüüd toimub Endlis muutus. Ta ei saa sellest ise veel aru, aga GPSi abil suundub ta oma hingekaaslast otsima ja GPS juhatab Endli oma ema Silja juurde. Kõik väärtuslik on tasuta, mine ainult kohale.

Toompere jr lavastus ei ole morn. Vadi ei mõista oma tegelasi hukka, ta on kaastundlik ja mõistev, jätmata vahele võimalust peenikest naeru pidada. Lavastuses on omad tähed, kes saavad rohkem lavaaega – Pohla, Sukk, Uukkivi, Raudsep –, aga trupp püsib koos. Esile tõusevad pigem just need tegelased, kelle viiv laval on piiratud. Justkui oleks kogu hääl ja kõma lavastatud ainult selleks, et ühe tegelase väga isiklik hetk saaks üldisest pildist esile tõusta ning endale eluõigust nõuda.

Möllust, ahastusest, jantimisest ja eksistentsiaalsetest teemadest hoolimata on lavastus soe ning naljakas. Sellel pole ühte läbivat liini, mida kõrval­tegelased toetavad: kõik tegelased on suveräänsed oma otsingutes ja tervik moodustub osade summana, mis on suurem kui lihtsalt osad kokku liita. Liikuv lavalagi, orkestriauk, vali muusika, efektid ja aina tossust lainetav lava moodustab tegelaste ümber kaose, milles tegelased aeg-ajalt pälvivad oma hetke. See ju ongi kunsti roll: näidata teed inimese suunas, kunagi pärale jõudmata.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht