Elu on liiga lühike, et vähesega leppida

Aare Toikka

Markus Zohner: „Eestis on teater tõesti erilisel positsioonil, annaks jumal, et te seda hoida oskaksite.” Markus Zohner on Šveitsi teatrimees, kes on Eestis teinud juba kaks lavastust. VAT-teatri lavastust „Misantroop” näeb sel sügisel Kumu auditooriumis ja Von Krahli teatris, aga temaga teatrist ja ilmaasjadest sundis mind juttu tegema soov seda põnevat rännumeest võimalikule teatrivaatajale ka lähemalt tutvustada. Markus Zohner on MARKUS ZOHNER THEATER COMPAGNIE looja ja kunstiline juht. Alates 1987. aastast annab ta oma trupiga etendusi kogu maailmas. Tema mitmeid auhindu võitnud ebatavalised klassikateoste lavatõlgendused põhinevad arusaamisel, et etendus on teatrivaataja loomingu akt. Tema lavastuste keskmes on totaalne näitleja, kelle lavategevus annab vaataja fantaasiale võtme. Markus Zohneri pere on pärit Böömimaalt, sündinud ja üles kasvanud on ta Münchenis ning elanud viimased 20 aastat Šveitsis, kus tegutseb ka tema teatritrupp.

 

 

Oled sakslane, elad Šveitsis. Saksa ja eesti teater on omavahel tihedasti seotud ja Šveitsis omakorda kohtuvad itaalia, prantsuse ja saksa teater. Seepärast tundus mulle, et sina võiksid eesti näitlejatega Molière’i lavastades saavutada põneva tulemuse. Ma pole küll teatriloolane, aga julgen väita, et Eestis väga pikka õnnestunud Molière’i lavastamise traditsiooni ei ole.

Markus Zohner: Päritolu kohta tahan ütelda, et ma olen küll pärit Saksamaalt, kuid elan juba päris kaua Šveitsis ja just Šveitsi n-ö Itaalia osas. Minu kiindumus on siiski rohkem itaalia teater,  ja mitte Itaalia kaasaegne teater vaid commedia dell’arte, mis on Euroopa teatri alus. Ja kui rääkida Molière’i teatrist, siis see on mingil moel commedia dell’arte otsene järglane. Teadaolevalt sai Molière Pariisis tugevaid mõjutusi itaalia komödiantide trupilt. Ma ise tunnen, et olen itaalia klassikaliste komödiantide sugulashing.

Kuidas oli töötada eesti näitlejatega?

Mulle pakkus see töö palju rõõmu. Ma ju tunnen VAT-teatri truppi juba Kalevipoja tegemise ajast (Zohner lavastas cool-eepose „Kalevipoeg” VATis aastal 2003) ja mõnesid neist juba enne  seda. Tahan rõhutada, et töö just nende eesti näitlejatega oli mulle väga rõõmustav, selles trupis on midagi erilist. Kui seda erilist sõnastada, siis on see ehk mängurõõm, pidev otsimine, nende jaoks on tõesti teater mäng. Nad on ka nii vaimselt kui füüsiliselt väga heas vormis. Nõrgem külg on ehk komöödiataju. Nad ei teadnud eriti hästi, kuidas koomilist stseeni üles ehitada, kuidas nalja üles ehitada. Töö komöödiaga on ju midagi hoopis muud kui töö draama või tragöödiaga. Igas laadis on oma seadused. Komöödia on ju ümberpööratud tragöödia, seal me naerame inimese ebaõnnestumiste üle. 

Molière’i „Misantroop”, mida on Eesti teatris lavastatud ainult kaks korda, esimest korda 1986. aastal Eesti Riiklikus Noorsooteatris Lembit Petersoni käe all ja nüüd siis meil VATis, on üks väga lõbustav, aga vaatajalt vaimupingutust nõudev vaatamine. Kuidas sa seda kommenteerid?

See teater, mida mina teen ja teha üritan, lähtub alati määratlusest: teater on vaataja fantaasia. Muud ei midagi. Ja minu arvates on teatri ülesanne vaataja kujutluse äratamine ja töölerakendamine. Kui ma võtan näitlejalt ära abivahendid (dekoratsioonid, rekvisiidid) ja sunnin teda vaid oma kujutlust ja  fantaasiat rakendama, siis loon ma eelduse, et ärkab ka vaataja fantaasia. See on üks põhilisi seadusi, mille mina teatris avastanud olen. Aga loomulikult nõuab töö oma kujutluse ja fantaasiaga pingutust. Nagu kõik väärtuslik elus.

Mullegi on tihti tundunud, et üks teatri missioon – äratada vaataja kujutlusvõime ja oma kujutlusilm, on võimalus pakkuda selles maailmas, kus meid väga erinevates vormides püütakse pidevalt vaimselt orjastada, inimestele vabadust.

Just. Sisemist vabadust. Meedias, televisioonis, meelelahutustööstuses meid tihtipeale ju pimestatakse. Inimesi tehakse pimedaks. Teater on selle jaoks, et inimeste silmad taas avada. Otsekontakt publikuga teatris on sellepärast väga oluline. Teater ja muusika, need on kunstid, mis põhinevad inimestevahelisel kontaktil. Asi pole selles, et ma oleksin tehnoloogia vastu, vaid asi on inimeste kohtumises. Kui näitleja tuleb lavale mikrofoniga, siis ei saa otsekohtumist publikuga juttugi olla, sest miski vahendab seda.

Sinu koduleheküljel ja ka muudel kandjatel (vahendajatel) on üleskutse „Muuda maailma, räägi lugu!”. Kui tõsiselt  sa seda võtad?

Loomulikult on see nii, räägid loo ja muudad maailma, aga ma ei arva, et see oleks teatri esimene ülesanne. Ma arvan küll, et iga positiivne muutus sõltub inimesest. Ja teatri võimalused on suuremad kui näiteks kas või televisiooni omad. Kui veel televisioonist rääkida, siis sellel on ainult üks eelis teatri ees: see jõuab väga paljude inimesteni.

Tungib igaühe elutuppa.

Jah. Aga loo sisu on tähtis, mitte vaatajate arv. Tähtis on, et iga vaataja, kes lahkub teatrisaalist, kannaks endas positiivset võimalust  oma maailma muuta. Hea teater on selleks võimeline.

Mina jagan seda romantilist maailmavaadet, sest tuleb ju tunnistada, et teist õigustust meil tegijatena pole…

See pole romantiline maailmavaade, see on realistlik eluvaade.

See polnud irooniana mõeldud.

Ma pean oluliseks, et teatriloojad ei teenindaks teisi meediume.

Paraku on reaalsus see, et igal õhtul tungivad lugematutesse kodudesse valmispildid, valmismõtted ja inimeste oma loovus uinub.

Seesama pimedus inimeses sees, millest me juba kõnelesime. 

Kui tulla su loosungi juurde, sa lavastad, ise mängid, enamasti n-ö suuri lugusid, klassikatekste.

Head lood, inimkonda kujundanud lood, on minulegi olulised, sest elu on liiga lühike, et leivapuruga leppida. Miks läheb inimene teatrisse? Ta tahab näha lugusid. Lugusid olnust, lugusid, mis talle korda lähevad, oma lugusid. Ta tahab näha näitlejaid, kes on täielikult lugude teenistuses, see tähendab vaataja teenistuses, intelligentseid näitlejaid, kes avavad talle teatri fantastilise tegelikkuse, lahutavad loo nähtamatu valgusvoo erivärvilisteks kiirteks ning teevad loo vaatajale nähtavaks, nüüd  ja praegu kogetavaks.

Eks me kõik elame oma lugu ja seejärel, kui lõpp on vaikus, selgub lugu teistele. Ka iga inimkooslus elab oma lugu, ja riik ja rahvas. Sa oled Eestis käinud väga erinevatel aegadel, esimest korda päris 90ndate alguses. Ma kasutan juhust küsida, kuidas sulle tundub, kas eesti inimeste lugu on ka muutunud?

Me rääkisime sellest täna näitlejatega Kadriorus jalutades. Muutused on tohutud, kui ma olin siin esimest korda, valitses kõikjal tõesti tohutu vaesus. 

Millal see esimene kord oli?

1991 või 1992. Ma olin siin oma teatrikompaniiga, mängisime Tallinnas ja Viljandis.

Ma nägin seda etendust.

Jah, me oleme sellest rääkinud. See oli üks teine Eesti tollal. Teatrisaalid olid külmad, vaatajad istusid saalis mantlites, näitlejatel tuli laval suust hingeauru. Ma pidin oma kerges kostüümis laval kringliks külmuma. Ja talvistel tänavanurkadel müüsid villaste pearättidega naised omaküpsetatud vahvleid. Tänane pilt on sootuks teine. Ja tänased noored näitlejad VATi trupis ei  tea sellest kahekümne aasta tagusest ajast suurt midagi. Need pealt 20aastased noored on uue Eestiga koos üles kasvanud. Ma olen tänulik selle eest, et ma olen ühe maa suurt muutumist saanud jälgida. Ja asi pole ainult selles, et Tallinna lennujaam ei tervita külalist enam nõukogude lõhnadega. Asi on ikkagi selles, et inimesed saavad vabalt ja väärikalt elada sellest, mida nad teevad, viia oma unistusi ellu.

Sa oled mees, kes rändab palju mööda maailma ringi. Ma vaatasin su viimase aja kalendrit: oled käinud Siberis festivalil ja teinud Kasahstanis noortele näitlejatele õpikoda  ja Kosovos on sul projekt pooleli… Mis sind tõmbab sellistesse paikadesse?

Ja äsja käisin New Yorgis ja siis Lõuna-Ameerikas. Mind kutsutakse. Ma ei otsi oma rändudel mingeid ekstreemsusi. Aga Kasahstan ja Venemaa ja Ida-Euroopa … Mind on vene teater alati huvitanud. Aga muidugi on reiside puhul ka see aspekt, et kohata erinevaid inimesi eri maadel on siiski midagi muud kui veeta elu Saksamaa ja Šveitsi kiirteedel ühest teatrist teise rännates. Elu on seiklus ja küllap ma olen oma loomult nomaad. Ma lähen sinna, kus maa on veel viljakas ja kus ma saan midagi mulda pista,  ja kui see enam nõnda pole, siis ma lähen jälle edasi. Mulle pakub huvi anda ükskõik millisel maal näitlejatele edasi oma tehnikat, mille olen loonud. Oma tehnikaga saan ma töötada kogu maailmas. Tulemus brasiilia näitlejatega või näitlejatega Kosovos või eesti näitlejatega erineb ja see on mulle põnev. Kui lähen näitlejate ette, ei ütle ma, et ma tahan nüüd seda ja seda. Ma ütlen, et ma olen siin ja vaatame koos, mis juhtuma hakkab. Molière’i „Misantroop” oleks teistsugune VAT-teatri omast, kui oleksin selle lavastanud Soomes või Venemaal või Šveitsis.

Ma ei suuda kiusatusele vastu panna ja küsin, et kui võrrelda  Põhjamaade või Eesti näitlejat näitlejatega Iraanis, kus sa ka äsja töötasid, või näitlejatega Ladina-Ameerikas või Venemaal, kas on võrreldavat, ühist, erinevat?

See on üldteada tõsiasi, aga Ida-Euroopa näitlejad on ilmselt siiski parima professionaalse ettevalmistuse saanud näitlejad kogu maailmas, aga neil on ka kõige vähem iseseisvust. Muidugi on asi Stanislavski süsteemis, kuid mitte Stanislavskis või selles, mida Stanislavski ütles, vaid selle süsteemi õpetajates. Näitleja on lavastajast eraldatud ja teda on kasulik rumalana hoida. Nüüd pingutasin muidugi üle. Aga selle süsteemi näitleja ei võta vastutust kogu lavastuse või isegi stseeni eest enda peale, vaid vaatab ainult oma osa. Näitleja on tehniliselt väga osav, kuid Venemaalt pärit hierarhilises teatrisüsteemis on tema loovus rangetesse piiridesse kängitsetud. Ja muidugi on vene teater endiselt suuresti meeste kätes, kui erandid välja arvata, ei ole naistel seal sõnaõigust. Ma kõnelen küll vene teatrist, aga mõtlen siin kogu Ida-Euroopat. Ka Kasahstanis on samad probleemid. Ma õpetasin seal näitlejaid oma süsteemijärgi ja neli näitlejat sellest pundist asutasid esimese Kasahstani vabateatri. Need daamid käivad nüüd kogu maailmas turneedel, nende teatri nimi on Artišokk. 

VAT-teatril on Artišokiga selline side, et 2006. aastal saime Peterburis teatrifestivalil „Pál-tänava poiste” meestepundiga kollektiivselt parima meesansambli preemia ja Artišokk sai oma töö eest parima naisansambli preemia, s.t et siis nais- ja meespeaosa preemia anti kollektiividele.

See on seesama trupp. Ma olen väga uhke selle üle, et neil läheb hästi. Mulle on oluline, et loovuse jõud antakse tõesti näitlejate kätte, et seda ei pärsi mingi hierarhiline süsteem.

Selle peale ütleb teatrihunt, et jätke nüüd see rumal jutt, teatris kehtib ainult diktatuur, demokraatia pole teatris võimalik. 

Sellega ma muidugi nõustun, see on õige, et teatris demokraatia ei kehti. Keegi peab tegema otsused, jalgpallimeeskonnalgi on treener. Aga see ei pea olema diktatuur süsteemi mõttes.

See võiks olla valgustatud monarhia, kus monarh teenib rahva armastuse välja.

Nii ta peaks olema. Jah. Vanast Euroopast kõneldes oli 1968. aasta tudengirevolutsioon muidugi väga oluline, mis omal moel murdis mõnedki hierarhilised süsteemid kunstis ja ka teatris, loodi uusi truppe. Tundus, et kõik on võimalik. Aga kui näitlejate juurde tagasi tulla, siis Saksamaa ja Šveitsi näitlejad jäävad oma ettevalmistuselt  Ida-Euroopa näitlejatele muidugi alla. Ja probleem on just süsteemi puudumises. Teatris on vaja reegleid, aga julm hierarhia jälle ahistab loojat. Nii et siin on selge vasturääkivus.

„Väikest printsi” meenutades: „Kus on kanu, seal on ka rebaseid, ja kus pole rebaseid, seal paraku ei leidu ka kanu.” Aga Iraanist ei jõudnud me veel kõnelda. Kuidas teater moslemimaailma reeglite juures hakkama saab?

See on täiesti teine maailm. Ma tegin sealgi õpikoda ja puutusin kohalike näitlejatega tihedalt kokku. Seal on näiteks tants kui selline keelatud, mees ja naine ei tohi laval teineteist puudutada, naisel  peab olema alati rätik peas jne. Väga suur osa teatri võimalustest on tsensuuri all. Näitleja peab tegelema sellega, kuidas probleemist osavalt mööda minna. Näiteks ühes lavastuses ilmus lavale blond naine, kellel polnud rätikut peas, ja saalis oli juba tunda skandaali hõngu, aga kummardamise ajal selgus muidugi, et tegu oli blondi parukaga ja nõutud pearätik oli paruka all. Või kuidas mängida armastusstseeni nii, et armastajad laval teineteist ei puudutaks. Väga palju loomingulist energiat läheb selliste reeglitest möödahiilimiste peale.

Meile meenutab see muidugi nõukogude aega. 

Jah, kindlasti. Aga Nõukogude Liidus olid teatritegijad siiski olulisel positsioonil ja austatud, Iraanis aga võimud peaaegu et jälitavad näitlejaid ja neid üritatakse igati tasalülitada. Üks minu tuttav Iraani tantsija saadeti maalt välja ja elab nüüd Indias. Sealjuures on Iraani publik väga teatrinäljas ja publik on noor.

Teater tegutseb seal tabu piiril. Kui mõelda teatri positsioonist siin läänemaailmas, siis milline see sinu meelest on.

Mulle tundub, et Eesti olukorda ei saa üldse võrrelda sellega, milline see on Saksamaal või Šveitsis. Eesti kultuurielus on teater väga oluline. See on ehk ka üks mõjur, miks ma nii tihti ja heal meelel siia  tulen. Kui ma vaatan Eesti teatristatistikat ja loen sealt aasta kohta miljon teatrikülastust ümmarguselt miljoni elaniku kohta, siis seda pole kuskil maailmas. Saksamaal peaks siis olema 80 miljonit teatrikülastust aastas, mis on utoopia. Ja kui ilusad ja hoolitsetud on teatrimajad. Inimesed on sõbralikud, seda kogesin ka nüüd Kumus töötades – kui hästi seal majas teatrisse suhtuti. Saksamaal on situatsioon teatri seisukohalt palju ebasõbralikum. Ja mitte ainult Saksamaal. Itaalias on teater suremas. Sest ajast, kui Berlusconi on võimul, on toetused kokku tõmmatud, kunstnikud lahkuvad sellelt maalt. Sealt, kus ma elan, on 30 kilomeetrit Itaalia piirini ja meie  trupp annab etendusi ka itaalia keeles, aga viimasel ajal me peaaegu enam Itaalias ei mängi. Kui veel Šveitsist kõneleda, siis Šveitsis on kolm keeleruumi ja kõigi nende teatergi on isemoodi. Saksa keeleruumi teater on Saksamaaga seotud, sealsetesse teatrimajadesse tulevad tihtipeale ka näitlejad Saksamaalt. Itaaliakeelses Šveitsis töötavad inimesed on tulnud enamasti mujalt, näiteks ühe teise teatri juht on hoopis Argentinast, nii on Šveitsi teater väga kirju. Luganos, kus mina elan ja mida võiks võrrelda ehk Pärnu linnaga, pole aga sellist teatrimaja nagu on Pärnus. Mõtlesin viis aastat tagasi sinna sattudes, et ei tea, kas peab ka kingad jalast võtma. Meil  on mitmed vabatrupid, kuid mitte sellist uhket suurt teatrit. Nii et Eestis on teater tõesti erilisel positsioonil, annaks jumal, et te seda hoida oskaksite.

Mis on Markus Zohneri Teatrikompanii lähimad plaanid?

Nii kui jõuan koju tagasi, lähen ma lavastustega „Odüsseia” ja „HaHamlet”, kus ma ise kaasa mängin, turneele Saksamaale, Šveitsi ja Itaaliasse. Järgmisel aastal aga peab mu teatrikompanii ilma minuta hakkama saama. Mul on mõttes oma privaatprojekt, millest ma ei tahaks rääkida ja mis polegi teatriga seotud. Kavandan ka uut lavastust, millest ma samuti ei tahaks palju ette rääkida. Mulle on tihti  pakutud lavastamist välismaal, aga enamasti olen ma ära ütelnud. Mul on vaja mõttekaaslust ja nii, nagu saan töötada VAT-teatris, pole ehk kuskil tavateatri oludes võimalik. Ma tahan luua, mitte lihtsalt tööd teha. 

Markus Zohneriga ajas 17. oktoobril Kalamajas juttu Aare Toikka, teineteisemõistmisele aitas kaasa Kirke Org.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht