Elu pingeväljade liikumapanev jõud

Norras Bærumi kultuurikeskuses esietendunud Kenneth Flaki ja Külli Roosna lavastuse „Prime Mover“ lähtekoht on liikumine kui peamine tegudele tõukaja.

MARIE PULLERITS

Prime Mover“ („Liikumapanev jõud“), koreograafid Kenneth Flak ja Külli Roosna koostöös tantsijatega, dramaturg Thomas Falk, helikujundajad Kenneth Flak ja Külli Roosna, valguskujundaja Thomas Dotzler. Esitavad Isabell Bartnes Johansen, Kenneth Flak, Külli Roosna ja Rakesh Sukhesh. Esietendus 11. X 2018 Norras Bærumi kultuurikeskuses, Eesti esietendus 14. XI 2018 Endla teatris.

Eesti-Norra tantsukunstnike paari Külli Roosna ja Kenneth Flaki looming esindab siinsel nüüdistantsuväljal põhjamaist kehast ja liikumisest lähtuvat suunda. Roosna ja Flak on aastaid huvitunud ka tehnilistest lahendustest, mis kasvavad välja keha liikumisest ning asetavad keha mingisse keskkonda või konteksti.

Sellest tulenevalt on nende lavastuste keskmes enamasti keha võimalused, mis pandud pidevasse dialoogi digilahendustega. Temaatiliselt käsitletakse neis lavastustes inimeksistentsi põletavaid küsimusi, kusjuures lähtepunktiks on keha, inimgrupp või keskkond, mis neid ümbritseb. Visuaali ja heli kasutamisega käib kaasas oht jääda vaid vahendi demonstreerimise tasandile, ent Flak ja Roosna on oma töödega alati saavutanud üldistuse, lähtunud selge probleemipüstitusega kontseptsioonist.

Oktoobris Norras Bærumi kultuurikeskuses esietendunud lavastuse „Prime Mover“ lähtekoht on liikumine kui peamine tegudele tõukaja. Kuivõrd suure tähendusjõu suudab anda liikumine ise ning milliseid küsimusi saab selle kaudu esitada inimese kohta? Roosna ja Flak on seekord lubanud endale rohkem abstraktsust, protsessi ajend näib olevat soov uurida liikumist ennast ja võimalusi integreerida see heliga, mis viib aga märkamatult eksistentsiaalsesse teemasügavusse. Meisterlikult ellu viidud kehalise kunsti puhul ei pea pelgama, et lavastus jääb oma abstraktsuses mittemidagiütlevaks. Liikumine on viimistletud, vaheldusrikkalt dünaamiline, enese ja teiste liikujate suhtes tundlik ning esitatud sellise tehnilise virtuoossusega, millesarnast kohtab eesti nüüdistantsus harva.

Publik istub nelinurkselt ümber hämara lava, millel tantsijad on kui mikroskoobi vaatlusklaasil. Lavaline atmosfäär on pigem jahe, isegi teaduslabori-laadne. Publiku sisenedes on aeglaselt liikuvad tantsijad juba laval ning esimesi helimaastikke loob mikrofonipea lohistamine üle põranda, publiku või tantsijate kehade. Käekiri on äratuntav: koreograafid otsivad taas sünteetilise heli ja orgaanilise keha puutepunkte.

Tantsijad ei loo lavastuses „Prime Mover“ omavahel dramaturgiliselt tähenduslikku suhet, ent liikumist kannab pidev üksteisest teadlikolek.

Antero Hein

Etenduse alates lisanduvad alus­kihina töödeldud südametuksete helid ja kahisevad argihääled, kus võib aimata linnahelisid ja sireene. Kõnekam on aga kehade aeglane kulg, mis loob koos vaheldumisi hämarduvalt ja helenduvalt hingava valguse liikumisega tsüklilise ajataju ning kiirendatud ööpäevarütmi kujutluse.

Liikumiskeelt võib kirjeldada pinevusest laetud meditatiivse voo ning hoogsa dünaamika ja nihestatuse vaheldumisena. Tantsijad liiguvad üle lava aeglaselt ja mõõdetult, justkui täpsustades vahemaid, hetkiti kaldudes üksteise poole või küünitades kehaga kaugusesse. Kehade paigutusest ja asendeist moodustuvad aeglaselt erisugused konfiguratsioonid, mõtisklevat liikumisvoogu elavdavad puhangulised pöörded ja sööstud, siis naastakse aga ühtlaselt kontsentreeritud nivoole. Nelik loob tervikliku organismi, mis aja tsüklilisuses kasvab, transformeerub, laguneb ja ühendub taas.

Koreograafia kordub muudetud suundade ja variatsioonidega, värskust annavad äkiliselt lisanduvad murrangud ja tasapindade vahetused lebamisest istumisse, seismisesse, tagasi hoogsasse kulgu. Korduv motiiv on enesest väljapoole suunatud osutused ruumis. Liikumine on eelkõige funktsionaalne, sellele võivad lisanduda ootamatud tõsted, teineteise kandmised, üksteise ette ja eest hüppamised-libisemised. Pöörded kasvavad kui üksteisest välja, kehad rõhutavad oma liikumistrajektoorides ootamatult pöörduvaid spiraale ja opositsioone. Rikas koreograafia suudaks köita tähelepanu ka ainsa meediumina.

Tantsijad ei loo omavahel dramaturgiliselt tähenduslikku suhet, ent liikumist kannab pidev üksteisest teadlikolek. Kommunikatsioon on eelkõige kehaline, mitte märgiline või emotsionaalne, rõhutades liikumise esmasust sisu loojana. Interaktiivselt loodav heli on sellega aktiivses dialoogis. Roosna ja Flak on varemgi töötanud liikumisandurite ja reaalajas tekkivate helidega. Andurid tantsijate jalgade või käte ümber loovad liikumisele reaalajas reageerides sünteetilisi helisid, nihestunud, kehas tekkivaid impulsse edasi kandev liikumine aga pigem demonstreerib anduri tehnilisi võimalusi ega loo tingimata põhjendatud tähendustasandit. Seejuures teeb seade tantsijatevahelise pingevälja justkui kuuldavaks, lubades saada kehadevahelistel sagedustel kõla.

Efektselt mõjus Isabell Bartnes Johanseni soolo, kus liikumisest tekkinud loksumishelid lõid kujutluse kehasisesest merest ning osutasid vahetumalt tajude ja keha enese füüsilisusele. Lavaruumis erisuguste seadmete kaasamine lõi aga virtuoossete kehade tantsu taustal üleküllastatuse tunde, mis võis olla kaosesse kulmineeruva nihestatud stseeni najal taotluslik. Küllusliku tehnika tasakaalustamiseks on ülejäänud lavaruum jäetud abstraktsemaks: tegevus toimub alasti black box’i tüüpi saalis, lavamaailm ei ole teatraalne ega illusoorne, tantsijad on rõivastatud argiselt-mugavalt ning märgilist stsenograafiat pole kasutatud.

Otsetõlkes tähendab „prime mover“ „liikumapanevat jõudu“, ent selles võib näha ka Aristotelese „Metafüüsikast“ pärit esmaliigutaja mõistet: see on jõud või olemus, mis liigutab kogu universumit, ise liikumata, olles seejuures kogu ülejäänud liikumise põhjus. Aristotelese järgi põhjustab lõppeesmärk liikumise armastuse kaudu ning kõik muu liigub selle järgi.1 Koreograafid vaatleksid kogu elu otsekui liikumist, milles inimene katsetades, otsides ja eksides rajab oma teed. Hetkiti tekib kindlustunde illusioon, kuid pidevalt nihestuv reaalsus lammutab selle.

Autorid on toetunud taas ka Albert Camus’ Sisyphose müüdile: käegakatsutav maailm ja meis endas tuksuv süda võimaldavad meil leida olemasolust vähemalt näilise kindluse, kõik ülejäänu on aga vaid konstruktsioon, mis pudeneb kiirelt sõrmede vahelt. Flak ja Roosna esitavad publikule eksistentsiaalse väljakutse: mille kaudu me oma eksistentsi üldse tunnetame, kas ja mida paljastab see meie olemise kohta tegelikult?

Mida kõikehõlmavam või abstraktsem on teema, seda suuremad nõudmised esitab see lavastajale publikule tähenduste vahendamisel. Selgema temaatilise juhtlõnga annab publikule oma narratiivsuses paratamatult tekst, mis lavalt kõnelduna või salvestuse abil esitatud retooriliste küsimustena joonistab välja täpsema teemaringi. Osalt jääb helimaastik abstraktseks: kõlavad igapäevahelid, salvestused tantsijate vestlustest, linna- ja looduskeskkonna hääled, lapse nutt. Looduslik ja sünteetiline tehiskeskkond ei ole siin tingimata vastandatud, vaid on esitatud paralleelselt või põimunult.

Korduvalt kõlav „Kas ma tohin sinult midagi küsida?“ jääb vastuseta õhku heljuma. Kollaažlik helimaastik mõjub kui päevik või arhiiv, mille toel tulevikus tänast päeva ja aegruumi meenutada. Koreograafia ja tekstid on põimitud orgaaniliselt ega illustreeri üksteist, nii et semantilisem tekstitasand nõuab hetkiti suurt tähelepanu ning kuuldu analüüsi, mis ei võimalda täielikult pühenduda tantsu nauditavale visuaalsusele ja selle kehalisele vastuvõtule.

Mäng ja tõsidus saavad selles maailmas üheks.2 Kosmosesse reisimise metafoor, mis jääb tekstidest poolenisti naljatledes kõlama, loob taas omamoodi postmodernse utoopia (või düstoopia) – globaliseerumise ja tehnika arengu taustal ei ole välistatud, et see on ühiskonna üks võimalik tulevikustsenaarium. Cristopher Yorke on pakkunud, et täielikult vallutamatu alana võib kosmos kujutada endast ka inimsoo ihade või unistuste viimast horisonti, milles soovide tingimused ei saa iial täidetud.3 Koreograafid ei anna kujundile selget tõlgendust, ent küsivad hoopis meilt tänases päevas: „Keda sa igatsema jääd?“ Mis on meie liikumapanev jõud, kus suunas liigume, kas ja keda kaasa saame võtta?

Liikumisel on lavastuses nii põhjuse kui ka tagajärjena eelkõige looduslik alge: liikumine on elu, maailm eksisteerib liikumises. See on koreograafiline visand eksistentsi viivhetkest, liikumisest selle täies amplituudis, vahelduvates hoovustes ja kontaktides. Külma ja distantseeritud atmosfääri toob viimaks soojust rahunemine ja tantsijate pilk publikusse, istujatega silmitsi seismine. Etendusiti ja vastuvõtja häälestusest tulenevalt võib see mõjuda isesuguselt: skaneeriva, lepitust otsiva või hinnangulisena. Esimesel Tallinna etendusel Sõltumatu Tantsu Laval edastas kurnatud kehade väsimus aga inimlikkust ning tõi esile kehalise aususe. Liikumine jätkub korduvuses, rännak jõuab tagasi algusesse. Aeglased vaated, vajumised, teineteise kandmised, suunamised ja kokkujõudmised jäävad hämarduva pildina mällu ja kehasse.

Roosna ja Flak on jätkanud tantsukunstnikena oma abstraktsemat, liikumiskeskset liini, milles varitseb kohati oht jääda tehniliste vahendite kütkesse. Selle koreograafiline rikkus ja tantsijate füüsiline virtuoossus võimaldavad aga luua maailmu, kus tähendus ei teki vaid analüütiliselt ja intellektuaalselt, ehkki ka selleks on eeldus loodud. Kõikide lavaliste vahendite võrdse intensiivsuse tõttu võib seda uuslavastust olla kohati raske vastu võtta, ent see on igal juhul teos, mida võib vaatama julgustada ka publikut, kes pelgab tantsu tõlgendamatust või mõistetamatust – virtuoossed, tähendust kandvad kehad on siin kõnekad ka otseste viideteta. Selles maailmas on mõte ja liikumine elu pingeväljadel üks ja seesama.

1 Aristotle, Metaphysics. XII, 7. Tlk W. D. Ross. University of Adelaide, 2016.

2 Lavastuse tutvustus Sõltumatu Tantsu Lava veebilehel https://stl.ee/lavastus/prime-mover/

3 Christopher C. Yorke, Prospects for Utopia in Space. – The Ethics of Space Exploration. Space and Society. J. Schwartz, T. Milligan (toim). Springer, 2016, lk 61–71.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht