Ema ja poja elutants

Eili Neuhausi mängulise naivismiga lavastatud teatrimuinasjutt kaitseb inimlikku headust – usub sellesse ja usaldab seda.

PILLE-RIIN PURJE

Rakvere teatri „Süüta süüdlased“, autor Aleksandr Ostrovski, tõlkija Peeter Volkonski, lavastaja Eili Neuhaus, kunstnik Reili Evart, valguskujundaja Märt Sell, video teostajad Margareth Villers, Markus Muide ja Elina Kengsepp. Mängivad Ülle Lichtfeldt, Margus Grosnõi, Liisa Aibel, Eduard Salmistu, Anneli Rahkema, Jaan Tristan Kolberg, Imre Õunapuu, Tarvo Sõmer, Silja Miks ja Siim-Sander Saarela. Esietendus 4. III Rakvere teatri suures saalis.

Aleksandr Ostrovski (1823–1886) üks hilisemaid näidendeid „Süüta süüdlased“ („Bez vinõ vinovatõje“, 1883) pole sedavõrd üldtuntud kui „Äike“, „Mets“ või „Kaasavaratu“. Küllap on põhipõhjus näidendis endas. Pealkirja tõlkevastes peitub omamoodi musta huumoriga sõnamäng: „Süüta süüdlased“ võiks ju sõna-sõnalt tähendada ka „Pane süüdlased põlema“. Siingi tekib näidendi loogikas oma irooniline tagapõhi, sest nii mõnigi tegelane on ablas hukka mõistma. Aga võib-olla sobiks „Süütud süüdlased“ paremini?

Eesti teatri lavastuste andmebaasis on siiski kirjas suisa üheksa lavastust, ent need on ammusest ajast, aastatest 1915 kuni 1954, esmalavastaja oli Theodor Altermann. Kümnes käsitlus on õigu­poolest kuuldemäng, Leo Martini raadioseade ja -lavastus aastast 1958, peaosades Elli Varts ja Gunnar Kilgas. Üheteistkümnes on nüüdne tõlgendus Eili Neuhausilt, kelle lavastajateel on „Süüta süüdlased“ neljas kohtumine Ostrovs­kiga. Kõigepealt lavastas ta Rakvere teatris „Kaasavaratu“ (2011), mis kujunes eriti publikumenukaks, siis muinasjutu „Lumehelbeke“ (2014) ning venekeelse „Snegurotška“ Jõhvis teatriga Tuuleveski (2015), seda viimast ei ole ma kahjuks näinud.

Neuhausi kolmekümnest lavastusest tubli kolmandik on otseselt või kaudsemalt inspireeritud vene klassikast ning see inimsuhete maailm sobib tema stiili ja elutunnetusega, tragikoomilise meelelaadi, siira teatraalsuse, eetiliste ja igavikuliste probleemide käsitlemise tõttu. Pealispinnal on „Süüta süüdlased“ üsna pretensioonitu lavalugu, mida on liigagi lihtne pidada lootusetult vanamoeliseks. Kui aga loobuda pelgalt hinnangulisest hoiakust, mida üle võlli võimendades võib muide kergesti libastuda ja jäädagi sumama omaenese hingekese provintsilaukas, siis võlub lavastuse huumor, leebe, aga terane pilge inimlike pahede suhtes ja – mis põhiline – inimväärikuse kaitsmine. Kui südamepõhjas hea ja aus inimene on oma elu lõnga kaotanud või selle ise sasipuntrasse sõlminud, on põhjust aidata lõngaots jälle üles leida, mitte irvitada ja mõnitada. Nii lihtne see sõnum ongi. Nõnda on „Süüta süüdlased“ muinasjutt täiskasvanutele, mis lõpeb õnnelikult, isegi helgelt; siiski hoopis teistsugune muinaslugu kui Švartsi „Tavaline ime“ (Rakvere teater, 2021).

Neuhaus ei ole vormiga trikitav lavastaja. Tema kujundisüsteemis on läbivaim tegelaste tants kui hingeline aval tundepuhang, mis toimib refräänina ka seekord. Isegi nagu ootamatult algab lavastus mustvalge videofilmiga (teostajad Margareth Villers, Markus Muide ja Elina Kengsepp), mida peategelane Krutšinina vaatleb kui oma elufilmi, kogedes igatsust ja valu, mis saadab kuulsat näitlejannat alati. Meenutuste teatraalsus on hoolikalt läbi komponeeritud ja väikese poisi osatäitja Siim-Sander Saarela hästi täpne valik, arvestades edasist.

Lõngakeradega mänginud poisike meenub elavalt hiljem, just nimelt tänu näitleja Šmaga lõmpsivalt poetatud repliigile: kaotas oma elu lõnga … Õnnelik ema keerutab pojakest kätel – ka see riimub lavastuse finaali ehk muinasjutu lõpuga. Hetkeks seostus ema ja poja teema mul vaistlikult „Anna Kareninaga“. Ent emade ja poegade vägivaldne lahkukistus saab praeguses sõjakontekstis ka sootuks valusama kõlapinna, kuigi seda laval sirgjooneliselt ei võimendata.

Reili Evarti stsenograafias on eesriided ja drapeeringud juhtmotiiv. Kuna Ostrovski näitemäng kandub teatri lava­tagusesse, siis siia eesriie sobib. Esteetiliselt ja ka sisuliselt küsitavam tundus, vähemasti esmamuljel, raskepärasem puitkarkass paljude tillukeste aknaavadega – võimalik, et see sümboliseerib hingevanglat või provintsiõhustiku piiratust. Teist korda vaadates (14. aprillil) see enam ei seganudki: võib-olla olin harjunud või toimis Märt Selli valguskujundus tundlikumalt ja puhtamalt. Vägagi teravmeelne on pidulaud, mis äärest ääreni täidetud üksnes šampanjapokaalidega.

Näitlejate ansamblis eristub Ülle Lichtfeldt kuulsa külalisartisti Jelena Ivanovna Krutšinina rollis oma tasase väärikuse, vaoshoituse, minoorsema tõsidusega. Tema kanda jääb lavastuse põhiheli: headus ja usaldus, ligimestest hoolimine ja lugupidamine. Seejuures on Jelena Ivanovna läbinägelik ja tark naine, kes ei ala- ega ka ülehinda oma kaaslasi ja kolleege teatris, kus ta külalisena esineb.

Peategelase hingesugulaseks kujuneb Jaan Tristan Kolbergi romantilise, tuulepäise, pahelis-keevalise hoiakuga noor näitleja Grigori Neznamov. Nende kahe vastastikune äratundmine saabub otsekohe, kujuteldavas tantsupuhangus selgineb saladus, isegi kui kumbki seda veel uskuda ei söanda. Külalisena on vabakutseline Kolberg hea valik, seda nii sobiva lavanatuuri kui ka näidendi suhteloogika tõttu, kuna Grigori pole teatritrupis omainimene, vaid pidetu ja kodutu rändur.

Hoopis teistsugust meenutuste tantsu keerutavad viivuks Krutšinina ja tema kunagine armastatu Grigori Lvovitš Murov. Margus Grosnõi mängib toda mõjuka ja iseka härrasmehe rolli nauditava irooniavirvendusega, osavalt teeseldud tundeavaldustega, mis aga naisele minevikust enam ei mõju.

Stiilse vaatlejana liigub teatriinimeste keskel Nil Stratonõtš Dudukin –Eduard Salmistu napi kõrvalpilgu ja täpselt doseeritud koomikaga roll, tegelane, kes küll parajal määral kaasa klatšib või kurameerib, aga end kuigivõrd intriigidesse kiskuda ei lase. Grosnõi ja Salmistu dialoogis, kus oluliste teemade vahele või varjamiseks räägitakse ülitõsisel ilmel aiast ja tiigist, vilksatab muhe absurdimõõde: justkui mister Harold Pinter jalutaks viivuks Ostrovski komöödiast läbi.

Ülejäänud osatäitmistes on groteskikraadi. Vana lapsehoidja Arina Arhipovna Galtšihha rollis balansseerib Liisa Aibel sõgeduse ja omakasu piiril, tänu temale muundub minevikutõelus veelgi segasemaks ja sogasemaks. Seevastu provintsiprimadonna Niina Pavlovna Korinkina on Anneli Rahkema kehastuses kõigiti selgepiiriline, välispidiselt väljapeetud poose võttev daam, kutsumuselt intrigant ja hingeilmalt klatšimoor, kes mehi kui vagusaid toakoerakesi vilunult oma rihma otsas talutab ja sitsima kamandab.

Jäänud on veel paar provintsinäitlejat. Ega ole nemadki Ostrovskil seekord kirjutatud samavõrd värvikateks tegelinskiteks nagu „Metsa“ Stšastlivtsev ja Nestšastlivtsev, aga mängulusti lubavad nemadki. Kusjuures lavastuse huumor on pigem inimsõbralik, mitte küüniline ega õel. Imre Õunapuu mängib näitleja Šmagat lohvaka olekuga kraadepoisi ja elupõletajana, tandemis Neznamoviga tuleb tabavalt ilmsiks laaberdavate kamraadide sisemine vastandlikkus.

Vaimustava kergusega loob koomilise rolli Tarvo Sõmer: Pjotr Milovzorov on ühtaegu mandunud ja lapsemeelne, ennast nii kirgliku kui ka lõdvana eksponeeriv artist, kelle vastupandamatu „soeng“ kohemaid publiku ära võlub. Graatsilised balletiseisangud teevad uudishimulikuks, et tea mis laadi näitlejakoolituse see mehike on läbinud, aga küllap kohaneks temasugune häirimatult igat masti etenduskunsti ning kunskopiga. Tantsustseenide süsteemi toob kevadise tuulepuhangu Sõmeri ja Õunapuu mahevallatu duett balletihüpetega.

Ema ja poja (melo)draama kõrval puudutab Ostrovski näidend, mille tegevuspaigaks teater, näitleja suhtumist oma elukutsesse, loomingusse, ka publikusse ning seeläbi loomulikult ka publiku suhtumist näitlejasse. Inimese loomus, tarkus ja rumalus, ausus ja slikerdamine, isiklikest läbielamistest settinud elukogemus – see kõik kandub lavalt saali. Ja saalist lavale. Oo jaa, see võib kõlada hirmus lihtsameelselt, aga mis siis! Eili Neuhausi sõbraliku huumori ja mängulise naivismiga lavastatud teatrimuinasjutt kaitseb inimlikku headust – usub sellesse ja usaldab seda.