Enesekaitsemäng

Ago Sootsi lavastajapilk sarnaneb tema muusikupilguga: intuitiivne, vihjeline, kehaga tunnetav, mitte niivõrd realismi ja ratsionaalsust taotlev.

AURI JÜRNA

VAT-teatri „Mesilane sinu peas“, autor Roland Schimmelpfennig, tõlkija Mihkel Seeder, lavastaja ja muusikaline kujundaja Ago Soots, kunstnik Illimar Vihmar, valguskunstnik Sander Põllu, koreograaf Kristjan Rohioja. Mängivad Karolin Jürise, Meelis Põdersoo ja Ago Soots. Esietendus 20. IV Sakala 3 teatrimaja black box’is.

Roland Schimmelpfennigi näidend „Mesilane sinu peas“ on haruldaselt mitmekülgne tekst, mis kõnetab edukalt ja üleolevuseta nii last, noorukit kui ka täiskasvanut ning jutustab kujundlikult ja humoorikalt liigtavapärast lugu. VAT-teatri missioon on ikka olnud töö noortega ning Schimmelpfennigi näidend lisab nende repertuaari väärtust. Müts maha Mihkel Seedri ja Ago Sootsi ees, kes nii aktuaalse, valusa ja värvika loo eest seisid ning tõid selle publiku ette.

Lühike ja näiliselt lihtne lugu (lavastuses alapealkirjaga „Lapse argipäev seitsmel level’il“) räägib lapsest, kes iseseivalt ja toetuseta peab toime tulema oma eluga koolis ja kodus ning kes selle endale mängu loogika abil kergemaks teeb. Elu kui mäng, milles iga etapp peidab mõnda katsumust, ning mängija, kes ohtlikes olukordades saab mesilaseks muutuda – see on maagia, mis pehmendab reaalsuse teravaid nurki ja hägustab väljapääsmatu olukorra ahistavaid piirjooni. Laps, kes on oma murega üksi jäetud, püüab ülesandeid lahendada parima äranägemise ja oskuse järgi, aktsepteerides täiskasvanute arusaamatut ja (ennast)hävitavat käitumist kui paratamatust, kuid tundes sellegipoolest igatsust läheduse ja toetuse järele. Vastupidiselt üleolevale näägutamisele, mis ei toimi eesmärgipäraselt lavalt ega elus, julgustab Schimmelpfennigi leebe päikese poole pürgimine kaastunnet – just seda, mida üksildasel lapsel kõige rohkem vaja.

Kes VAT-teatris sagedamini käinud, on kindlasti tuttav Ago Sootsi hääle ja muusikalise andega, mida ta on mitmes lavastuses mõnuga rakendanud. Seega on rõõm näha uut kvaliteeti, millega ta lavastajana „Mesilase“ helimaailma panustab. Soots koos Karolin Jürise ja Meelis Põdersooga mängivad kogu etenduse jooksul vaheldumisi hääle, rütmi ja liikumisega, nii et mängu, milles laps seikleb, saadab pidev, orgaaniliselt ja loogiliselt mõjuv helitaust nagu soundtrack. Võimendusega ja ilma loovad näitlejad endale helitausta, mis maalib tühjale lavale eriilmelisi ruume, olukordi ja reaktsioone, nii et kõle black box, milles etendus algab, muundub kiiresti värviliseks.

Vaid mikrofonidega oli esietendusel veel segadust, kuna käsi- ja põsemikrofoni ning võimendamata hääle vahel vahetades läks kohati üht-teist muu tegevuse sisse kaduma. Kuna Sakala teatrimaja saal on hea akustikaga ja trupi hääled tugevad, võib loota, et varsti on võimendust vähem vaja, kui algselt oli plaanis. Siis jääb mänguks rohkem tähelepanu.

Kuigi igal level’il on oma nägu, iseloom ja tugevus, on just heli poolest üks parimaid pelmeenide valmistamise stseen (6. level), mis pakub muigavat äratundmist igaühele, kes on kas või korra elus arvutimängus kätt proovinud. Kolm korda püüab tegelane läbida köögis takistusrada, et näppu lõikamata, sööki kärsatamata ja kätt kõrvetamata süüa saada, ja seda kõike füüsiliselt täpselt tegutsedes ja nähtamatuid objekte üliselgeks mängides. See stseen on lihtne, asjalik ja lõbus ning paneb unustama, mis põhjusel on lapsel söögiks vaid pelmeenid või miks keegi teda ei aita. Nagu tegelaselgi, on see väike unustusehetk vajalik puhkus enne järgmisi katsumusi. Taust on tõsine, traagilinegi, aga huumorita oleks veel hullem.

Sootsi lavastajapilk sarnaneb tema muusikupilguga: pigem intuitiivne, vihjeline, kehaga tunnetav, mitte niivõrd realismi ja ratsionaalsust taotlev. Ja „Mesilases“ kui lapse vaatenurgaga loos on sellisest meetodist palju kasu. Kui mõni ratsionaalne täiskasvanu üritaks loosse sekkuda ja olukorda analüüsida, võib-olla õpetada ja õigustadagi, poleks see pooltki nii huvitav ja asjakohane kui värviliste tekkidega lendavad mesilased või trossi otsas kõrguv meremees. Ometi ei jää teema avamata, traagika tajumata, nukrus tunnetamata. Lapse elus on tähtsad ja ohtlikud sündmused täiskasvanumaailmast lahus ning mäng on eelkõige tema vabadus ja enesekaitse.

Ka lava- (Illimar Vihmar) ja valguskujundus (Sander Põllu) tõukuvad Sootsi tundlikust-tunnetuslikust siseilmast, pakkudes väheste, ent mõjuvate märkidega nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vaja. Läbivaks niidiks kolm arvutimänguri tooli, kaitsvad tekid ja suur leegitsev päikesepall tagaplaanil. Isegi kui algul on lava lausa askeetlikult lage, täidavad näitlejad selle mänguga ning toovad enese publikule lähemale, kui oleks oodanud.

Kuigi vastkolinud trupil olid algul Sakala suurele saalile omad reservatsioonid, on VAT-teatril piisavalt väge, et Sakala ära täita. Meelis Põdersoo: „Kolimine Sakala 3 teatrimajja annab juurde võimalusi, mis raamatukogu väikeses saalis poleks mõeldavad. Meil on nüüd rohkem kõrgust, sügavust ja tehnilist võimekust, mis omakorda tähendab, et meil on nüüd rohkem valikuid. See on tegelikult päris suur väljakutse, sest esimene kokkupuude selle looga toimus just raamatukogu keldrisaalis, mille intiimsus tundus sellele loole sobivat. Selle loo puhul on minu meelest väga oluline saada publiku kujutluspilt tööle, et ta hakkaks oma peas nägema nii peategelast kui ka maailma tema ümber. Huvitav ongi nüüd see, kuidas suure Sakala saali võimalusi kasutades või kasutamata jättes säilitada lähedane kontakt publikuga: et ta tunneks, et ta on saalis sama vajalik kui näitleja laval. Et ta ei tuleks ainult vaatama, kuidas mesilane lendab, vaid paneks ise mesilase lendama.“^*

Kuigi VAT-teater on lavastuse siht­rühmana määratlenud 9–14aastased, on see kindlasti palju laiem, sest probleemsetes kodudes puutuvad muredega kokku juba palju väiksemad lapsed. Sootsi tõlgendus Schimmelpfennigi näidendist on aga piisavalt õhuline, mänguline ja selge, et selle sisu ja sõnumit võib mõista kooliea piirilgi olev laps. Veel olulisem on aga lavastuse vanem sihtrühm – lapsevanemad, õpetajad ja lapse vaatenurga unustanud inimesed –, kellele tuleb kasuks mõtiskleda, miks mõni laps pidevalt hilineb, räpaseid riideid kannab või koolikoti koju unustab.

„Mesilase“ puhul on tähtis märgata, et peategelane on eelteismeline ja üksinda – ta ei mässa ega õigusta, tal puudub toetav sõpruskond ja täiskasvanust usaldusisik, tal pole tõenäoliselt ka teadmisi laste abitelefonist või sotsiaaltöötajatest. Pealegi tunneb ta ise oma olukorra pärast häbi ning teeb end seetõttu võimalikult nähtamatuks, mistõttu on raskem teda ka märgata ja aidata. Ent just selline laps vajab kõige enam märkamist – laps, kes sihilikult väldib tähelepanu, ja kes, isegi kui ta kooli reegleid ei tunnista, annab endast parima. Need on lapsed, kes kõige enam vajavad mesilaskuningannat, kes neile ütleb: „Sa oled eriline.“ Kes meist seda ei vajaks.

* Aare Toikka, Mesilane on sinu peas! – KesKus veebruar 2022.