Eneses peituva krati seljatamine

Oleme iseenda kratid, kes annavad endale ise ülesandeid, viimaks ellu oma tahtmisi ja soove, mille taga on inimlik igatsus.

MARIE PULLERITS

EMTA lavakunstikooli ja Tallinna Linnateatri „Kratt“, autorid Ingmar Jõela ja Priit Põldma, lavastaja Ingmar Jõela, kunstnik Nele Sooväli, valguskunstnik Merily Loss, helilooja Valter Soosalu, helikujundaja Sander Mölder. Mängivad XXVIII lennu üliõpilased Laura Kukk, Jane Napp, Jaanus Nuutre, Dovydas Pabarčius, Teele Pärn, Sander Roosimägi, Nils Mattias Steinberg ja Markus Truup. Esietendus 17. III Hobuveskis.

Lavakunstikooli XXVIII lend on peagi lõpetamas õpinguid. Stuudiumi lõpusirgel jäi Anne Türnpu ja Mart Kolditsa juhendatud kursusele viimaseks proovikiviks tuua kevadised lõpulavastused välja omal käel. Lavastaja õppesuunda lõpetav Ingmar Jõela ja dramaturgi­õpingutele punkti panev Priit Põldma tõid koos kaheksa kursusekaaslasega Tallinna Linnateatris iseseisvalt lavale „Krati“ eesti pärimusklassikast. Rahvapärimuse ja Eduard Tubina balleti ainetel loodud „Kratti“ on teatriloolise ja mütoloogilise tausta tõttu juba eos katsumused sisse kirjutatud.

Sõna, muusikat ja tantsu põimiva lavastuse meeskonna taust on paljutõotav: Jõela kunagised koreograafiaõpingud ja Põldma peen tekstitaju loovad põneva ootushorisondi žanrite põimimisest. Kogu XXVIII lend on paistnud õpingute kestel silma osava žanrite vahel libisemisega, mida selles lavastuses vaadeldakse omakorda eneseirooniliselt läbi huumoriprisma. Juba Saša Pepeljajevi tantsu- ja liikumispõhine kursuselavastus „NOДвенадцать“ teatris NO99 lubas lennu lõpetajatelt aimata peatset tantsuteatri vahendite katsetamist. Neist on kiiranud eriliselt tugevat ühisenergiat ning kollektiivne enesekehtestamine tuleb esile ka „Kratis“.

Lavakate lavastus on tekstipõhine, kuid selles kasutatakse palju tantsuteatri vahendeid. Tubina balletile ja Rahel Olbrei lavastusele dramaturgia otseselt ei tugine, ent koreograafia põimimine tegevuslike ja dialoogiliste stseenidega vahendab lugu, ilma et tantsu- ja lauluosad mõjuksid vahenumbritena. „Krati“ lugu on toodud ootuspäraselt tänapäeva, ent tähendustasandeid vahendab veel kihilisemalt lugu loo sees. Jõela ja Põldma „Kratis“ tuleb fiktiivsesse väiketeatrisse noor paljulubav, välismaal õppinud külalislavastaja tegema „Kratti“ ning mütoloogilise loo rollid hakkavad imbuma tänapäevaste tegelaste suhetesse. See on libe tee, kuid autorid ei ole langenud oma valdkonnasisese probleemistiku näppimise lõksu ning põhiline konflikt on siiski üldinimlik. Krati müüt dekonstrueeritakse kildhaaval, inimestes peituvat sisemist kratti otsitakse nii „teater teatris“ loo tasandil kui ka tähenduslikult.

Narratiivist tulenevalt on lavakate „Kratis“ palju valdkonnasisest teatriloole tuginevat huumorit, mis hea karakterimänguga mõjub meeleolukalt ka ajaloolist tausta tundmata. Eelkõige on lugu võimaldanud näitlejatele sedavõrd tugevama sideme oma tegelastega, nende valikutega ja maailmaga, milles nad elavad. XXI sajandi ennastupitava heaoluühiskonna levinumaid haigusi on eneseteostuse nimel ületöötamine, millest uus „Kratt“ maiste varade jahtimise asemel lähtubki. Oleme iseendi kratid, kes annavad endale ise ülesandeid, viimaks ellu oma tahtmisi ja soove, mille taga on tegelikult inimlik igatsus. Äärmise enesenõudlikkuse ja enda üle(s)töötamise taga peituvate põhjuste juured ulatuvad pahatihti sootuks mujale. Mis hetkel hakkame selleks kasutama vahendeid, millesse me ise ei usu või mis tulevad kellegi teise arvelt?

„Krati“ mitmekihiline lugu on kaasa­haarav, ent tundub oma tiheduses hetkiti ehk liigagi mahukas. Lavastus koondab folkloorse rahvamütoloogia, tänapäevase ebausu ning tegelaste suhted eneseteostuse ja igatsuste lahinguväljal, millele lõpliku põhjenduse annab korralik deus ex machina. Dramaturgia masinavärk töötab täispööretel. Jõela ja Põldma on loonud eriilmelised karakterid, kes võimaldavad kursusekaaslastele nüansirohket rolliloomet ja iga näitleja isiklikku suhestumist tegelasega. Teemat avavaks tuumnarratiiviks on idealistlik armastuslugu, milles põimunud ootused ja neile vastamatus, kujutlus ja tegelikkus, täitmatud fantaasiad ja lootus.

Näitlejate tase on õpinguaastatega kenasti ühtlustunud ja küpsenud. Markus Truup on juba kursuse algusest peale hakanud silma hea koomikusoonega ning tema tegelane, teatri muusikaline kujundaja Henry on siingi mänglev trikster. Ehkki Truup koomikat valdab, loodan, et see ei kinnistu talle rollislepiks. Tõsimeelsema koomikaga paistab silma leedulane Dovydas Pabarčius. Tema mängitud vanem lavameister Kazimierz mõjub nagu näitemängu läbinägev jumal ja kommentaator, kelle teksti vürtsitavad leidlikud teatriloolised vaimukused.

Teele Pärn jääb oma kompaktse lavalise plastika ja tugeva karakteriloomega kohe silma, ent suudab mängu tuua ka pehmemaid meeleoluhetki. Laura Kuke teatridirektriss Jana on veidi tüpaažilikum, ent on andnud võimaluse nüansirikkaks karakteriloomeks. Nils Mattias Steinberg mängib usutavalt välja vanema ja kogenuma, ent mõneti bla­seerunud, mugavustsooni pidama jäänud näitleja Sassi. Jaanus Nuutre kehastatud noorem näitleja Marko on võtmetegelasi, kelle kaudu avaneb igatsuste, kujutelmade ja tegelikkuse konflikt.

Kõige keerulisem ülesanne lasub aga peategelast, noort lavastajat Karli kehastaval Sander Roosimäel. Tema ambivalentne Karl kannatab küll oma ebakindluses, ent mõjub selles otsustamatuses ja jõuetuses kohati antipaatselt. Lavastuse lõpplahenduse valguses võib seda pidada ehk taotluslikuks. Suutmatust end kehtestada ja võtta vastutus oma tegude eest peetakse nooremale põlvkonnale tendentslikuks nähtuseks, millele XXVIII lend heidab elutervelt kriitilist valgust, muutumata seejuures õelutsevaks.

Ehkki „Kratti“ võib pidada sõnalavastuseks, on see siiski liikumispõhine ning annab põhjust vaadelda lavastust läbi tantsuteatri prisma. Kas võib siin aimata pepeljajevlikku joont Jõela edasises käekirjas? „Kratt“ on lõpukursusele omaselt pulbitsev, tulise loomusega töö, kus on tuntav teatriidealism, ent ei ole enam esimeste kursusetööde rabedat eksalteeritust. Sündmustikku ja meeleolu annavad edasi tegevustikku põimitud koreograafia ning muusikaga ühendatud tantsulised misanstseenid. Liikumisel on tähtis osa, aga lavastuse aluse loob siiski selge lugu. Tasakaal on timmitud peenelt: teksti ning abstraktsemate liikumispiltide väljenduslikkus täiendavad pidevalt teineteist. Teksti rütm suhestub peaaegu alati tantsulise liikumisega, kordused, sünkroonid ja sünkoobid loovad mustreid nii sõnas kui ka kehas.

Muusika (Valter Soosalu) toetub aeg-ajalt regilaulu kompositsioonile, mõjudes rütmikas elektroonilises töötluses (Sander Mölder) stiililt värskelt ning on oskuslikult liidetud teiste lavastuslike komponentidega. Põldma on kirjutanud suurepäraselt tegevustiku ja meeleolu olemust tabavad laulusõnad. Koreograafia toetab muusika energiat: töölaulude struktureeritud rütmi rõhutavad jalalöögid, keharütmid, toolidel trummeldamine ja objektide ringipaigutus ruumis. Liikumise ekspressiivsuses ja žestides võib näha Jõela viidet ja tänuavaldust Rahel Olbreile, kelle lavastatud „Krati“ etenduse ajal Estonia teater 1944. aasta märtsipommitamises rünnaku alla jäi.

Esiletoomist väärib ka leidlik ruumi ja selle tasandite kasutus. Ringikujuline Hobuveski on nõudlik ruum, ent pakub oskuslikul ärakasutamisel oivalisi lava jaotamise võimalusi. Väike teisaldatav pöördlava võimaldab filmilikku kadreerimist ja tinglikke lähivõtteid, kus kellegi siseilm on toodud monoloogiga stseeniti fookusesse. Tegevuse, liikumispiltide ning sünkroonse koreograafia paigutamine pöördlavale ja ruumi eri tasanditele loob tabavalt tegevuspaiku ning vahendab suhtesituatsioone ja tegelaste sisemeeleolu.

XXVIII lennu ennastkehtestav „Kratt“ ei mõju üldsegi koolitööna, harjutusvara või õpitu demonstreerimisena. Seda ei kummita ka noorte lavastajate levinud tendents pressida esimesse töösse kogu oma teatriideoloogiline, -filosoofiline ja -esteetiline platvorm. Esietenduse energia ei langenud hetkekski ja näitlejate toel kannab dramaturgia stseenide üleminekud välja. Kohati võinuksid autorid mahus järele anda: esimene vaatus on ligi kahe-, teine tunniajane, ent hetkekski ei saa ette heita tempo äravajumist. Noored näitlejad hoiavad pinget ja juhivad lugu kindla käega.

„Kratt“ on igati väärikas visiitkaart teatrikoolist iseseisvale loometeele astujale. Jõela ja Põldma on oma kursusekaaslastega tõestanud, et oskavad valida, kasutada ja segada nüüdisteatri vahendeid tasakaalustatult, mõjumata ponnistatud postdramaatilise interdistsiplinaarse kollaažina, mille üle nad lavastuses ise sõbralikult nalja heidavad. Trupi sünergia haarab kaasa ja jääb üle loota, et seda koosseisu näeb Jõela lavastajakäe all edaspidigi liikumiskesksemat teatrit loomas.