Epifaania elupuude all

Juhan Ulfsaki „Teoreem“ Eesti Draamateatris ei ole lihtsalt ambivalentne, vaid vastuoluline ja lahendamist nõudev lavastus.

KAJA KANN, MADIS KOLK

Eesti Draamateatri „Teoreem“, autor Pier Paolo Pasolini, lavastaja Juhan Ulfsak, dramaturg Eero Epner, kunstnik Laura Pählapuu, kostüümikunstnik Jaanus Vahtra, valguskujundaja Priidu Adlas, videokunstnik Emer Värk, muusikaline kujundaja Jakob Juhkam. Mängivad Liisa Saaremäel, Mari Abel, Marian Eplik, Teele Pärn, Jaan Rekkor ja Ursel Tilk. Esietendus 15. IV Eesti Draamateatri suures saalis.

Kui Juhan Ulfsaki lavastatud „Melanhoolia“ andis edasi Trieri atmosfääri, tegelemata niivõrd sisu tõlgendamise või muutmisega, siis „Teoreemis“ on otsustatud Pasolini pusle lahti murda ja siis uuesti kokku panna. Meeletult kummastav atmosfäär niikuinii, aga peale selle pakub lavastus lahendamiseks keerulise loogikaülesande. „Teoreem“ ei ole lihtsalt ambivalentne, vaid vastuoluline ja lahendamist nõudev lavastus.

Keset talve tuli meile teade, et sauna kõrvalt raiutakse mets maha. Lageraie. Ega midagi teha ole. Tuleb oma maa peale mingisugune hekk istutada. Ja mis muu oleks looduse rüpes elavale inimesele parim lahendus kui tavalised metsapuud. Ikka kask ja kuusk. Kuskilt liinialuselt maalt napsaks. Elupuude rida me vaimusilmas ei näinud. Me ei ela surnuaial. Samuti ei ela me keskklassile omaselt aedlinnakus, kus üks elupuuhekk läheb sujuvalt üle teiseks. Kevad tuli ja õde, kes oli ostnud uued ja veel põnevamad elupuusordid, juuris oma aiast kõik veidi sorakad ja igavamad elupuud välja ning vedis need meie hoovile. Mis teha. Ei pääse ka meie keskklassile omasest elupuuhekist.

Samuti hoiatas Pasolini, et varsti on kogu maailm keskklass, vaatamata võimete puudumisele ei ole inimesed enam töölisklassi eluga rahul. Tänapäeval ei huvita maailma, kas keegi on rahul või ei ole, keskklassistumine on paratamatu. Kui tahad lihtsaks jääda, peab selle nimel palju tööd tegema, lausa võitlema.

Ulfsak on pannud loo jutustamise keskmesse kaks teineteisest täiesti erinevat tegelast: Liisa Saaremäeli mängitud Võõra ja Teele Pärna Teele-nimelise tegelase, kes raamatus esindab töölisklassi ehk perekonna teenijat. Nende kahe tegelase mänguesteetika on niivõrd erinev, et lausa sunnib lahti murdma selle põhjuse. Võõras, kes ilmub külaliseks tehasedirektori perekonda, on sensuaalne, eemalolev, kuid alati juhuslikult kohal. Lilleke, kes lihtsalt on, aga paneb end noppima, lilleke, kelle kaudu inimene omaenda väärtuse kehtestab, lilleke, keda kunagi endale ei saa, aga korraks vaid on võimalik tema kaudu tunda elamise ja elus olemise tunnet.

Asi ei ole kunagi Võõras, pigem noppijas endas ning tema ihades ja igatsustes. Võõras ise oligi idee minu igatsusest ja ma nii tahtsin teda. Võõras kui Jumal ise, kes korraks on maa peale tulnud, et meile meelde tuletada ime võimalust. Liisa Saaremäel mängis tegelase inimlikuks, me saime aru, inimesed mõistsid, millest nad siin maa peal pidevalt ilma jäävad.

Seejuures on religioosses kontekstis keeruline leppida sellega, et Pasolini justkui väidab, nagu ainuke olukord, kus inimene suudab imet tunda, on seksuaalne vahekord ja füüsiline rahuldustunne. Et kas tõesti on nii maisesse situatsiooni, kus iga pereliige astub Võõraga seksuaalvahekorda, vaja pühadus ja ime pressida. Ometi on ime siin kindlasti füüsiline tunne, olgu siis seksuaalne vahekord selle märk, mis sageli ajab nutma, ilma igasuguse põhjuseta. Kaotad mõistuse, mitte mõiste.

Teele oligi märk – muruniiduk või tigu, inimene, kes imet ei otsi ega teadlikult seda vaja. Tundetult plörisev tigutank, kes lihtsalt teeb ja läheb. Kui Võõras oli inimlikustatud mõte, siis Teele oli see inimene, kes ei tea, mis Jumal on. Tegelikult ei tea me keegi. Ilma religioossuseta on Jumal referents või ideaal kõigele, mis siin maa peal on. Ole sa ateist või religioosne, seda ideaali ei saa kunagi siia tuua, ükskõik kui palju me seda ka sooviks. See jääb alati kuhugi kaugele, ükskõik kui palju me ka ei püüa. Teele ei olnud kütkestav, pigem isegi vastik ja tüütu, kuid kes lavastuse lõpus osutub väljavalituks – pühakuks. Miks? Kas seepärast, et õndsad ongi need, kes on vaimust vaesed?

See valem, mis nõudis lahendamist, moodustuski üksikutest näitajatest. Teenija Teele, kes ei tegele ei Jumala ega ka ime otsimisega, saab õndsaks. Aga kas ta sai ise või tehti külarahva poolt, ehk lausa ohverdati. Sisuline vastandus oleks mitte Võõra, vaid ikkagi keskklassi perekonna ükskõik millise liikmega. Ulfsak aga selle vastandusega ei tegelenud. Mängulaadi ja esteetika kaudu tõlgendades oleks vastandus siis hoopis kurja (ahvatlev Võõras) ja hea (Teele) vaheline.

Ühel suvel tulid me hoovi Jehoova tunnistajad ja küsisid, kust me lootust leiame. Viipasid käega kasvuhoone poole ja sõnasid: „Ma vaatan, et teil on siin kasvuhoone. Vaadake, külm tuuleiil võib tulla, lausa torm või öökülm ja võtab teie tomatitaimed ära. Tomatid surevad ja siis ei ole enam midagi. Mis te siis teete?“ Vastasime, et helistame emale, ta annab uued taimed. Tema jätkas: „Aga kui ema ei anna, kui teda ei ole. Lootust on üksikul inimesel vaja.“ Ulfsaki „Teoreem“ ei otsi ei lootust ega imet tomatitaimest, lihtsatest tegemistest, tema tegelased tahavad enamat.

Me ei tea, kuidas Ulfsak ise selle arvutuse teeks ja milliseid valemeid kasutaks, aga isiklikult valiksime ikkagi keskklassi, olgu siis koos elupuuhekiga või ilma. Tahaksime elada maailmas, kus meil on aega Jumala peale mõelda, olla oma igapäevategemistes avatud, ikka selleks, et ime saaks ilmneda, et imet saaks kogeda. Kindlasti ei tahaks saada pühakuks. Tahaksime vahendatud kogemust, olgu see pealegi Pasolini ja Ulfsaki välja pakutud seksuaalne vahekord. Pühadusetunne võib olla ka paradoksaalselt labane.

Teatris on raske samastuda, aga seekord ei saanud sellest mööda. Pärast lavastuse vaatamist otsustame ikkagi selle elupuuheki maha istutada, olgu see pealegi nagu valmisolek üheöösuhteks, kui kuidagi teistmoodi imet kogeda ei ole võimalik. Sest ilma igatsuseta ime järgi ei taha ka elada.

Kuid ikkagi, Ulfsaki rõhuasetuste ümberpaigutamine Pasoliniga võrreldes võib eesti imetunnet paremini edasi anda. Pasolini kodanlaste tühjuse- või igatsusetunne tuleb siiski mingist ilmajäetusest. Nad on küll rikkad, kuid neil on mingi mälestus aadliväärikusest, mida enam pole. Samuti on neil mingi kultuuriline Jumala-mälestus, olgugi hääbumas, tekitab see tühjus neis igatsust.

Pasolini on selle ühiskondliku klassi suhtes kriitiline ning ta paneb nad kohtuma Võõraga, et seejärel näidata, kuidas nad sellele reageerivad, mis nende maailmast järele jääb. Ulfsak jätab aga nende liini üldse pooleli, jätab nad üksi, et keskenduda Teele pühastumisele. Tõepoolest, Pauli (Jaan Rekkor) kodanlik perekond ei pane end küll kadestama, kuid pole ka midagi sellist, mille pärast peaks nende suhtes otseselt kriitiline olema. See, et inimene võib-olla ei loe raamatuid, ei ole veel kõige suurem patt.

Eestis ütleksime nende inimeste kohta, et nad on end „üles töötanud“. Nende mentaliteeti ei vormi mitte itaallaste kombel mälestus katoliiklikust ülevusest, vaid arusaam, et raha eest saab ka vaimsust osta, käia näiteks jooga- või tantrakoolitusel. Tõeline pühadus, mis nende elu puudutaks, ei saa olla selline ratsionaalset või äratundmist võimaldav, see peab olema ebaloogiline, üleelusuurune.

Pasolinil on Võõras atraktiivne noormees, me võime tema seksuaalsuhteid pererahvaga määratleda eri kategooriatega, aga need on ikkagi selgelt lihalikud. Pühakuks muutuv teenijanna teatud mõttes ületab endas selle lihalikkuse, kristlikku traditsiooni järgides on kõigil tegelastel mingi oma käitumisloogika.

Liisa Saaremäeli Võõras on aga androgüünne, mäng teatud atribuutidega paneb üldse kahtlema tema seksuaalsuse ihulikkuses. Ja Teele, nagu juba öeldud, ei tegele unistamise ja igatsemisega. Kui Paul korraks proovib temaga samastuda, tehes samuti huultega seda kummalist plörinat, siis on see nagu rumal nali. Neil ei teki ühist keelt ega ühist mõisteruumi, üks pole parem või õilsam kui teised, nad kuuluvad täiesti eri maailmadesse. Kodanlaste elus ei muutu suurt midagi, nad pole ka ära teeninud ei suurt karistust ega suurt õnne.

Ulfsak ei jälgi neid rohkem, vaid keskendub Teelele, kes samavõrd kalkuleerimata ja tagamõtteta, nagu ta ennegi kõike tegi, sammub vastu oma pühastumisele. See tõlgendusnihe võimaldab Eesti Draamateatri lavastuses epifaanial paremini ilmneda, kodanlusekriitika eeldanuks ehk selgemaid viiteid päevapoliitikale, aga see olnuks juba omaette teema, mis ilmselt triivinuks Pasolini maailmast veelgi kaugemale.

Von Krahli teatri „Fundamentalistis“ kõneles Liisa Saaremäeli tõsiusklik Heidi omapärase aktsendiga, mis mingil kummalisel moel rõhutas tema kuulumist „mitte sellesse maailma“. Teravmeelse meenutusena sellest ilmub „Teoreemi“ Võõras korraks veel ka Teele taevatõusmist tunnistama, Saaremaa korrespondendina. Et kõik teda ära ei tunneks, ainult need, kes selleks valmis.