Etturid, kellelt sõda on võtnud võimaluse saada lipuks

„Jutustada ei tule neid lugusid aga mitte selle pärast, et see kõik enam kunagi ei korduks, vaid selle pärast, et suure tõenäosusega see just kordub.“

ENN SIIMER

Ugala teatri „Etturid“, autor Eno Raud, dramatiseerija ja lavastaja Taago Tubin, kunstnik Kaspar Jancis, muusikalised kujundajad Lauri Lüdimois ja Taago Tubin, liikumisjuht Raido Mägi, valguskunstnik Mari-Riin Paavo. Mängivad Karl Robert Saaremäe, Ringo Ramul, Martin Mill, Ilo-Ann Saarepera, Laura Kalle, Janek Vadi, Aarne Soro, Vallo Kirs, Jaana Kena, Gerda Sülla ja Siim Saarsen. Esietendus 27. IV Ugala teatri väikeses saalis.

Kavalehe eessõnas ütleb lavastaja Taago Tubin, et Eno Raua romaan „Etturid“ poleks tohtinud ENSV-s ilmuda. Asjalikus ja mitmekülgses retsensioonis samale lavastusele imestab ka Valle-Sten Maiste, kuidas Eno Raua „Etturid“ – eesti kirjanduse teenimatult tunnustamata juveel – 1968. aastal üldse ilmuda sai.²

Siiski, just nimelt 1968. aastal ilmus Eno Raua romaan kui 1967. aasta romaanivõitluse žürii äramärgitud teos kirjastuses Eesti Raamat tiraažiga 24 000 eksemplari. Mis see siis oli, teame ju, et nõukogude ajal said trükist ilmuda vaid teosed, mis ideoloogiliselt kontrollitud ja tsensoritel läbi vaadatud. Järelsõnas romaani 2010. aasta väljaandele peab Mihkel Raud oma isa esimese romaani tunnustuseta jätmist kaudselt põhjuseks, miks Eno Raud hakkas edaspidi lasteraamatuid kirjutama. Kusjuures väga häid lasteraamatuid, olen minagi üles kasvanud ja kaasa elanud tema „Roostevaba mõõga“ ja teiste jutustuste kangelastele. Ent romaanist ja selle tollasest retseptsioonist tagapool.

Vene tankide mürin. Eno Raua „Etturite“ põhjal valminud lavastus Ugala teatris on samuti fenomen. Ma ei tea, mis ajendas lavastajat selle poole pöörduma, kuid see enam kui viiskümmend aastat tagasi kirjutatud teos on laval tänastes oludes ootamatult aktuaalne. Kolm soomepoissi satuvad 1944. aastal Mäemõisa tallu. Peremehe lauda istet võtnud seltskond, selle käitumine, aga ka kogu atmosfäär on sõjaajale vaatamata üllatavalt eestiaegne: poisid viksilt soome mundris, laual kaunid pitsid, arutelu sõja ja Eesti riigi saatuse üle on kultuurne ja vastastikku lugupidav.

Kuni hetkeni, mil akna tagant kostub mööduvate Vene tankide mürin, mis kardinaalselt muudab nii talu kui ka poiste olukorda. Oli see Soome front mis ta oli, kuid alles nüüd kistakse poisid tegelikku sõtta. Peremees annab poistele küll tsiviilriided, kuid endine rahu ja idüll on jäädavalt kadunud. Iga hetk sisse sadada võivad Vene sõdurid muudavad olukorra ähvardavaks, ka juhuslik kuul võib tuua surma. Sellises olukorras muutuvad poisid kui nurka aetud rottideks, valmis kasutama relva ka siis, kui selleks puudub otsene vajadus. Just nii juhtubki tallu sattunud Vene sõduri suhtes. Surm, mis lahinguväljal on igapäevane, on siin ja nüüd kõiki ähvardav. Nüüd on kõik sillad põletatud, poisid peavad põgenema, sest iga hetk võib jääda viimaseks.

Selle lavastuse kõige suurem väärtus ongi sõjajärgse ähvardava ja kurjakuulutava atmosfääri edasiandmine. Nii psühholoogiliselt tegelaste kaudu, lavakujunduslikult kui ka kontrastina võltsentusiastlikult kõlavale muusikale. Õhus on ärevus. Lavastuse oluline komponent on vaikus. Halvaendeline ja ähvardav vaikus, mis on täidetud hirmutava ootusärevusega, mida kuulatakse pikalt ja pingulikeeli. Juhtuda saab ainult surm.

Isiksused oma elusaatusega. Selles mõttes on poiste saatus klassikalise tragöödia mõõtu. Poiste talus peetud jutuajamised peremehega annavad tunnistust nende Eesti saatusele kaasaelamisest, nende vaba Eesti ideaalist. Traagiline viga, mida sõda nendega teeb, on see, et sõtta kistud ja nurka aetud loomadena hakkavad nad (õigemini on enesekaitse eesmärgil sunnitud) tapma. Sõda imeb inimesed tühjaks ja muudab robustseteks.³

Sümpaatsed ja elujanused noored on sattunud olukorda, kus iga järgnev samm võib kaasa tuua huku. Kus tuleb kahtlustada iga silmapiirile ilmuvat inimest. Seejuures puudub konstruktiivse tegevuse võimalus. Näitlejatena on Karl Robert Saaremäe, Martin Mill ja Ringo Ramul poiste osas igaüks omamoodi isiksus oma elusaatuse ja huvidega. Noored ja kirgliku elujanuga, suutmata vastu panna armastusele, aga ka pahedele. Kuid kõigele vaatamata kuulub neile algusest lõpuni vaataja sümpaatia. Ka Aarne Soro mängib taluperemehe sümpaatseks, väljapeetuks ja stoiliseks.

Vastandlike kahtluste ja kaasaelamistega muudab Janek Vadi Kõnnuotsa uusmaasaajast taluperemehe rolli selle lavastuse üheks nauditavamaks. Näitleja kehakeel (vaadake kas või tema sõnatut, paberossiga suus hoogsat marssimist metsalangetajana), vaevumärgatavad liigutused annavad aimu inimesest, kes on igasuguste võimude ähvardusel muutunud kartlikuks ja ettevaatlikuks.

Vaikimisi valitsev suhtumine. Ent miks siis vajus selline romaan metsavendadest tollal nii tähelepandamatult unustusse? „Etturid“ oli kirjutatud romaanivõistlusele, kus see ka ära märgiti. Iseenesestki mõista ei saanudki tollal rääkida soomepoistest ja metsavendadest kui Eesti aate eest seisjatest. Kuid vihjeliselt ja ridade vahelt mõista andvalt siiski sai. Iseasi, kui palju osati seda mõista ja välja lugeda.

Tõepoolest, lugedes 1968. aastal välja antud romaani, võib vaid imestada, et seal kohtab repliike, mis juba alates 1970. aastatest muutusid täiesti keelatuks. Kuna mul on ajakirjanikutöökogemus nii 1970. kui ka 1980. aastatest, oskan täpselt öelda, millised fraasid said ilmuda ja millised mitte. Ometigi, võrreldes 1968. ja 2010. aasta väljaandeid, pean endalegi üllatuseks möönma, et esimeses väljaandes pole ühtegi „kahtlast“ või „vaenulikku“ repliiki kärbitud.

Seal on juttu soomepoistest ja Pitka meestest, sinimustvalgest lipust ning ootamatult avameelne hüüatus Heiki suust: „Kuradi palju riike, kelle eest eesti rahvas kõik sõdima peab.“ Mis see siis oli, kas tsensoritel ja parteilisel juhtimisel esinesid lüngad? Küllap oli 1968. aasta ühiskondlikul kevadel siin oma roll, kuid veelgi enam ehk tollal levinud valdaval hoiakul, kus sõnal „metsavend“ sai vaikimisi olla vaid ühemõtteliselt negatiivne tähendus, isegi siis, kui selline hoiak polnud otsesõnu väljendatud. Nagu see Eno Raua teoses oligi. Ütlematajätmisi täitis vaikimisi valitsev suhtumine.

Eno Raua romaan on isikupäratult lakooniline, jätab lugejale (või siis ka lavastajale) piisavalt tõlgendusruumi. Mõneti võiks tema stiili võrrelda hilisema jaankruusvalliliku vähe- ja ühtlasi paljuütleva stiiliga. See annab võimalusi erisugusteks interpreteeringuteks. Ambivalentsust aga on alati peetud üheks kunstilise kõrgtaseme näitajaks. Tollane ühiskondlik atmosfäär oli metsavendade suhtes ühemõtteliselt kriitiline ning sellist kriitikat võis oma hoiakute kinnituseks välja lugeda ka romaanist. Poisid ju alalõpmata joovad, röövivad ning tapavadki, nagu oli tollane üldlevinud ettekujutus metsavendadest. Miks ja mille nimel nad seda kõike tegid, mis üldse ajendas neid tollasele võimule vastu hakkama, jäi kuidagi tähelepanuta ja selgusetuks.

Päästis lakooniline stiil. 1967. aasta romaanivõistluse teoste kohta ilmus õige mitmeid arvustusi kirjandusinimestelt, keda kohe kuidagi ei saa süüdistada nõukogulikes eelarvamustes. „Etturitest“ kirjutas näiteks autoriteetne ja tuntud kirjanduskriitik Maie Kalda: „[romaani] peamine häda on selles, et olles mõistuslikule tunnetusele põhjani kättesaadav, jätab see teos tagamaad puutumata. [—] Tegelaste suhted lisavad omajagu uut kujutatava ajajärgu (1944–1950) nägemisse meie kirjanduses – parajasti niipalju, et sellegi koha pealt ei saa teosele külge hakata.“⁴ Ka Kalju Kääri, saamata küll läbi ilma tegelasi „bandiitideks“ nimetamata, märgib, et teoses on „natuke vähe isikupära“, kuid „parema ülesehitusega teost ei ole vist terves eesti romaanikirjanduses.“⁵ Tänapäevase teadmisega tollasest ühiskondlikust olukorrast võib lisada: kui autor oleks tagamaid rohkem avanud ja karaktereid sügavamalt iseloomustanud, siis vaevalt, et romaan üldse ilmuda saanuks.

Ent arvestagem ka seda, et romaanivõistluse esikoha sai žüriis toimunud suurte vaidluste taustal Heino Kiige „Tondiöömaja“, mille ilmumist raamatuna saatsid 1970. aastal tsensuuri väga suured kärped, selle dramatiseeringu lavale toomine 1980. aastal Endlas Ingo Normeti käe all keelati aga hoopis ära. Ei tahaks siinkohal hakata neid kahte romaani kuidagi võrdlema, kuid vaikida ei saa ka sellest, et žürii liige Arvo Valton pidas – „Etturitel“ küll peatumata (!?) – „Tondiöömaja“ „üsna traditsiooniliseks“, „laialivalguvaks“ ning „olukirjelduslikuks“ romaaniks.⁶

Võib vist öelda, et „Ettureid“ päästis omal ajal kirjaniku lakooniline stiil, kus dialoogid koosnevad põhiliselt ühe-, kahe- ja kolmesõnalistest repliikidest ning puuduvad hoiakulised hinnangud. Just selline stiil on ideaalne dramaturgilisteks lahendusteks, võimaldades ambivalentset suhtumist. Kes tahab, näeb soomepoiste pahesid ja banditismi, kes aga nende inimlikke omadusi ning nende saatuse traagikat. Mina seda puuduseks ei pea ning tunnustada tuleb vaid Taago Tubinat, kes kaevas selle romaani unustusest välja.

Metsavendade maakondlik malevõistlus. Tunnustust väärib ka lavastuse sisutihe kavaleht, kus muu huvipakkuva ajaloolise informatsiooni kõrval võib näha ka üllatavat leidu KGB arhiivist, koopiat 1948. aasta juulis peetud metsavendade maakondliku male esivõistluste esikoha kunstiliselt kaunilt kujundatud diplomist, kusjuures esikohaga kaasnes ka auhind – paar suvekingi. See on tõeline pärl, mis annab tunnistust metsavendade laiaulatuslikest ja elulistest tegemistest. Siinkohal ühinen Marek Tiitsi ajalehes Sakala ilmunud arvustuses väljendatud üleskutsega ajalooõpetajatele käsitleda seda romaani ja lavastust ilmeka ning objektiivse näitena Eesti ajaloolisest saatusest.⁷

Need poisid siin olid küll etturid suure sõja masinavärgis, kuid kandsid endas vabadusideed. Lavastaja ei idealiseeri oma kangelasi, ta näitab neid realistlikult ja inimlikult, koos nende vigade ja puudustega. Suur sõda ja poliitilised kataklüsmid ei võimaldanud neil etturitel lipuks saada, kuid ometigi olid nemadki osake eesti rahvast, kelle saatusele saame kaasa elada.

1 Taago Tubin lavastuse kavalehel.

2 Valle-Sten Maiste, Araverelise sotsi mõtteid metsavendlusest. – ERRi kultuuriportaal 30. IV 2019.

3 Siin tuletab ennast meelde Taago Tubina totaalselt sõjavastane lavastus Vanemuises – Märt-Matis Lille ooper „Tulleminek“ (2017).

4 Maie Kalda, Võistlusromaan 1967. – Keel ja Kirjandus, nr 5, 1968, lk 264–265.

5 Kalju Kääri, „Tondiöömajast“ ja teistest võistlusromaanidest. – Edasi 11. II 1968.

6 Arvo Valton, Kirjandusliku uudsuse aspektist. – Noorte Hääl 10. III 1968.

7 Marek Tiits, Etturi väärtus võib ajas kasvada, ent ta ohverdatakse alati esimesena. – Sakala 30. IV 2019.