Euroopluse origami

Meelis Oidsalu

Kuulsad detektiivid on pärit Suurbritanniast, pornofilmid Saksamaalt, litsid ja sutenöörid Eestist        Teatri NO 99 „Three Kingdoms” („Kolm kuningriiki”), autor Simon Stephens, tõlkijad Barbara Christ ja Anu Lamp, lavastaja Sebastian Nübling, kunstnik EneLiis Semper, muusikaline kujundaja Lars Wittershagen, valguskujundaja Stephan Mariani. Mängivad Risto Kübar, Nick Tennant, Ferdy Roberts, Rupert Simonian, Jaak Prints, Gert Raudsep, Çigdem Teke, Mirtel Pohla, Sergo Vares, Lasse Myhr, Steven Scharf, Rasmus Kaljujärv ja Tambet Tuisk. Esietendus 17. IX teatris NO 99, Saksa esietendus 15. X Münchner Kammerspieles ning Inglise esietendus 3. V 2012 Lyric Hammersmithis.          1. Kuulsad detektiivid on pärit Suurbritanniast, pornofilmid Saksamaalt, litsid ja sutenöörid Eestist. On siin tegemist faktiga või on miski pigem tõeliselt fucked up? Teatris NO99 etendunud lavastuse „Three Kingdoms” näitel pigem viimast. Lugu, mis algab turvaliselt järjekordse briti krimiseriaali võtmes, kasvab mütogeograafiliseks odüsseiaks, mille lõpus paljastub euroopaliku enesetaju metafoor: karjuvalt  anonüümne ühisruum, kus (Zygmunt B aumani refereerides) unustamine, amneesiavõimelisus, on ainus võimalus säilitada heaolu ja identiteeti ning kuhu uued nähtused ja tundmatud inimesed sisenevad rütmi ja põhjuseta. Eesti kurjategijaid jälitavast „Tema Majesteedi teenistuses” detektiiv Ignatius Stone’ist (Nick Tennant) saab lavastuse lõpuks Eesti politsei kahtlusalune, kes ei suuda meenutada isegi seda, kas ta on pärit ameerika või briti  kriminullist, saati siis veel täis peaga Tallinna hotellis toime pandud kuritegu. Vastutulelik Eesti politseiuurija Martin Järv (Gert Raudsep) annab aga Inglise detektiivile võimaluse näpujäljed ebasihipäraselt kasutatud triikraualt särgivarrukaga maha nühkida. „Ma arvan, et teil, kuttidel, on lihtsalt oma ettekujutus idast, ja see tõstab kõvasti teie enesetunnet, sest see takistab teil liigse tõsidusega võtmast seda, mis teil, kurat, endal kodus toimub,” ütleb  soliidne uue Euroopa esindaja etteheitvalt pohmeluses ja räpasele vanast Euroopast pärit detektiiv Stone’ile. Enesekindel idaeurooplane annab enese identiteedis kahtlevale inglasele võimaluse uut elu alustada – üsna harjumatu olukord, kas pole?  

2.

Oma eelmisel ametipostil Eesti Vabariigi kaitseministeeriumis tuli mul tihti suhelda vana Euroopa esindajatega. Paar aastat tagasi päris  minult esimest korda Eestis viibiv prantslane, kellele ma lennujaama vastu läksin, kas see on meil Eestis tavaline, et ministeeriumi osakonnajuhataja oma külalistel lennujaamas ise järel käib. Naljatades vastasin, et pole probleemi: Eestis on palgad nii väiksed, et pean niikuinii osakonna juhtimise kõrvalt öösiti taksot sõitma. Prantslane ei naernud, küsis ainult mind kaastundliku pilguga silmitsedes, kas sõidan taksot ministeeriumi autoga. Taipasin  siis seda, mida enne mindki on taibatud: Eestis, uues Euroopas, on kõik võimalik. „Vana eurooplase” pilgus paljastub tõsiasi, et idaeurooplased, sh eestlased, elavad (Sartre’i mõisteid kuritarvitades) eelrefleksiivses staadiumis. Oleme oma „mina” alles loomas, iseend tematiseerimas. Eelrefleksiivsuse seisund kätkeb „väljakujunenud” Euroopa suunalt ebameeldivalt tajutud üleolekut, aga ka võimalust ja vabadust end vormida. Teater NO99 on oma eelnevais lavastusis (viimastest nt „Ühtse Eesti suurkogu” või „The Rise and Fall of Estonia”) püüdnud rõhutada just seda vabaduse positiivset aspekti, võimalust oma olemise teadvustamise faasist olemuse teadvustamiseni jõuda, selmet pelgalt pakkida oma endisaegset orjastatud olemust uude olemisse. Lavastuse „Three Kingdoms” lõpustseenis deklameerib pea põhupakki surunud Tambet Tuisk: „Rootslased panid meile perse.  Katk pani meile perse. Sakslased panid meile perse. Meie ei ole kedagi perse saanud panna. Aga ennekõike. Selles kõiges olete süüdi teie …[osutab detektiiv Stone’ile] You fucked us.” Selleks, et olla vaba määratlema oma olemust, peab vabanema Teise orjastavast pilgust. Olgu selleks siis Briti detektiivi kahtlustav, Prantsuse kaitseministeeriumi ametniku kaastundlik või Saksa lavastaja uudishimulik pilk.       

3.

„Seega selgus paradoksaalselt, et ainus võimalus, kuidas mina, poolakas, võisin saada täisväärtuslikuks kultuurinähtuseks, oli see: mitte varjata oma ebaküpsust, vaid seda tunnistada; ning selle ülestunnistuse läbi temast lahti öelda; teha mind seniajani õginud tiigrist  ratsu, mille sadulas jõuaksin kaugemale Lääne „määratletud” inimestest … [—] Siin ei olnud küsimus rohkemas ega vähemas kui vormi omava inimese muutmises vormi loovaks inimeseks (see puudutab ka rahvast),” kirjutab Gombrowicz oma „Päevaraamatus”.* „Three Kingdoms’it” läbib pinge vormi ja vormituse, määratletuse ja määratlematuse vahel. Mida enam itta detektiiv Stone oma uurimisretkel satub, seda hägusemaks muutuvad asjaolud,  seda vormitumaks, ennustamatumaks keskkond. Traditsioonilise krimiloo seisukohalt on uurimine alati vormitäide, lugeja-vaataja teab juba ette, et lahendus on olemas. „Three Kingdoms’is” takistab krimižanrile omast, publikule nii turvalist lahenduse-ootuse rahuldamist ühelt poolt endisest koloniaalriigist pärit detektiivi enda suutmatus oma keeleruumi piire ületada (ta ei valda võõrkeeli), teiselt poolt aga Trikster, jokker (Risto Kübar), tegelane,  kes keeldub olemast tegelane – niisugune nähtus tapab pinge ükskõik kui põnevas krimiloos. Trikster alustab tegelaskonna lammutamist, loo lõhkumist kohe alguses, ilmutades detektiiv Stone’ile end tapetud eestivenelasest prostituudi Vera Petrova üleannetu laibana. Hiljem näeme teda ühte teise stseeni imbumas otse küljeseinast, lõhkumas lava ja mittelava „kokkulepitud” piire, marssimas hoolimatult lava küljeseina taha. Trikster üritab lavastust korduvalt Risto Kübara kontsertõhtuks pöörata (kohati see tal õnnestubki), muudab pidevalt soorolle ning esineb tegelaste mänguloomana, keda on hea stseenitäiteks kukla tagant kratsida ja keda enamasti ei võeta tõsiselt. Lemmiklooma staatus võimaldab tal aga hetkiti salakavalalt ja märkamatult stseenides võimu haarata, kaost külvata. Risto Kübara näitekunstilised eriilmelised kübaratrikid ongi triksterlikud,  järeletegematud, lavastuse ainukordsus ja elusus on suures osas võlgu just Kübarale. „Kui sa peldikusse lähed, siis sitt kaob ära. Sa lased selle alla … mingil kõige algelisemal kogemuslikumal tasandil usud sa, et sitt kaob su maailmast. Kuid prügi ei kao … Tõeline armastus on poeesia ja ilu, mis on prahi sees. Tõeline armastus tähendab armastada ebaõnnestumisi, lollusi ja inetust. Täiuslikkus ebatäiuses,” selgitab Trikster oma taotlusi.  Romantilist kujutlust ebatäiuslikust täiuslikkusest, moodust, kuidas teha „tiigrist ratsu”, näib jahtivat ka Nüblingi lavastus. Teater NO99 on varemgi seda sorti otsingutega silma paistnud: pean silmas möödunud aastal esietendunud Veiko Õunpuu Fassbinderi-interpretatsiooni „Praht, linn ja surm”, aga ka Lauri Lagle lavastust „Untitled”, mis ambivalentse ja abstraktse teatri näidetena olid kunstiliselt ehk isegi terviklikumad, ehkki mitte nii intrigeerivalt sotsiaalsed  kui Nüblingi lavastus. Neid abstraktse teatri näiteid on vähemal või suuremal määral kandnud just Risto Kübara anne vallata näitekunstis ebatavaliselt kõrgel intensiivsusastmel üheaegselt nii läbielamis- kui ka esitamiskunsti elemente. Risto Kübarast on saanud meie abstraktse teatri korüfee.   

4.

Lääs märkivat euroopalikus mõtlemises paremat  kui ida, uus olevat ebausaldusväärsem kui vana. Finantskriisi ajal on euroopalik ruumilise segregatsiooni traditsioon täienemas ka põhja ja lõuna hierarhilise vastandusega. Lavastust „Three Kingdoms” valitseb Triksterile lisaks ka Ene-Liis Semperi loodud arrogantset anonüümsust õhkav passive-aggressive ruum, mis kätkeb endas vastuolu. Ta küll eitab segregatsiooni seeläbi, et keeldub kohanemast, kohtleb kõiki võrdselt, ent sel võrdsusel või poliitkorrektsusel  on oma hind: selles ruumis ei tunne end koduselt ei inglane, sakslane ega eestlane. Mingit Euroopa ühiskodu me laval ei näe, pigem on tegu ühise ülekuulamistoa, ühisbordelli, -hotelli, -lennujaama või -lahkamiskambriga. Jälgides eri rahvuste esindajate segast sagimist ses isepäises ruumis, meenuvad vanaisalt kuuldud anekdoodid sõjavangi sattunud eestlasest, sakslasest ja inglasest (rahvuslik kooslus vaheldus anekdooditi) … Ehk on (üle)euroopaliku (ühis)identiteedi idees ka midagi ühist ebaõnnestunud anekdoodiga: oleksime ehk kohe algusest peale pidanud elutervelt naerma, jäime aga rumalat juttu uskuma, nii nagu too Prantsuse riigiametnik mu auto tagaistmel? „Demokraatlik elukorraldus on rajatud ideele, et inimkonnal on mingi eesmärk, plaan. Mingit plaani pole …,” sedastab paneurooplust kritiseeriv tänavafilosoofist sutenöör Aleksandr. Semperi loodud ruumilgi ei ole mingit „plaani”,  uksed selle tagaseinas viivad pimedusse, teadvustamatusse, määramatusse (ühe ukse kaudu väljub ootamatult loost detektiiv Stone’i abiline Charlie). See anonüümne ja ebaturvaline ruum defineerib suure osa lavastusest, selle alastus ja haavatavus loob staatilist, märgilist pinget. Ja kuigi „Tema Majesteedi teenistuses” detektiiv satub ses ruumis viibides üha enam segadusse, ei julge ta tagaseinas valendavaid uksi kordagi avada. Detektiiv Stone jääb loo  lõpuni omaenese kultuurilise piiratuse, turvalise kolonialistliku üleoleku, lääneliku eneseküllasuse anekdootlikuks vangiks.     

5.

Prostituut Vera Petrova pea leitakse Thames’i  jões hulpivast spordikotist. Nagu uurimise käigus selgub, oli Eesti kurjategija Andres R ebane ta pea kruustangide vahele kruvinud, talle juustesse onaneerinud ja seejärel nüri käsisaega pea otsast saaginud. Selles kuriteos on rõhutatud demonstratiivsust, rituaalsust. Tuleb seda rõvedat roima võtta sümbolistliku teemaseadena – pea eemaldamine kui (ida)eurooplase kallal toime pandud identiteediroim – või hoopis lavastuse feministliku liini jõulise sissejuhatusena?  Ida-Euroopa naised on ses lavastuses isiksuseta, identiteedita alandatud loomad, mänguasjad, kaup. Agressiivsed, „tegijad” Eesti ärimehed aga arutavad globaalse naistekaubanduse suurejoonelisi tulevikuvisioone. Juhul kui lavastuse „naisküsimust” käsitada feministliku sotsiaalkriitikana, võib selle teema lavastustervikus totaalselt, üheülbaliselt ja loosunglikult ülevõimendatuks lugeda. Üldistuse asemel näib siin tegu olevat lihtsustusega, ühiskonna  ideologiseeritud pealispinna kriipimise asemel tundub lavastus naistekaubanduse teemaga sel pealispinnal liugu laskvat. Tõsi, möönan, et kahe viimase lause peale tuleb endalt kohe metakriitiliselt pärida, miks käsitan naistegelase alandamist „naisküsimuse” raames – ka meestegelasi koheldakse ja esitatakse laval ebaõiglaselt ja alandavalt, ometi ei kipu ma nende individuaalsust sugulise kuuluvuse rõhutamisega õõnestama.  Feministlikust käsitusest kõnekamaks muutub alandatud naiste temaatika siis, kui vaadelda seda eestlaste rahvusliku alandustunde ja eneseuhkuse kompleksi osana. Kui alandatud naistes kehastub eestlase süsteemse kuritarvituse kogemus, siis meessoost eestlastes (kes teise vaatuse lõpus ilmuvad lavale hundipäiste šikilt ülikonnastatud noorukitena) on niisama šovinistlikult esil isepäisuse, agressiivsuse, edukultuse jooned. Nii nagu on ülekohtune mõlema tunnuse, alandatuse ja hundimoraali feminiseerimine või maskuliinsena esitamine, nii on ka nende lihtsustatud omaduste sidumine rahvusliku või geograafilise kuuluvusega räme šovinism. „Te ei saa mingit maad määratleda ühe jõugu järgi, ega ju, detektiiv Stone?” pärib enesekindel ja usaldust tekitava olekuga uurija Martin Järv end Tallinna diskoteegis mäluauku joonud inglasest detektiivilt. Šovinistlikku määratletust on teatri NO99  lavale lammutama toodud Trikster, kes rahvuslike, keeleliste ja sooliste identiteetide vahel pendeldades lõhub ida- ja lääneeurooplase, nais- ja meessoo, võõra ja oma ksenofoobiast ja šovinismist kantud dualisme. Triksteris kehastub positiivne programm eurooplusest, mis ei toimi (ühte)kuuluvust lõputult kinnistava, (enese)määratlusi pidevalt paljundava, vaid kõiki vorme, määratlusi ja nendevahelisi piire, igasugust kultuurilist segregatsiooni heas  mõttes lõhkuva algena. Lavastuse lõpustseenis põlvitavad detektiiv Stone ja Trikster vastastikku laua taga. „Ma olen alates kolmandast eluaastast origamide meisterdamist õppinud, tahad, teeme mõlemad ühe luige?” küsib Trikster, võtab valge paberilehe, kägardab selle suvaliselt kokku ja asetab lauale. „Ei, see ei ole see,” ütleb ta etteheitvalt pead vangutades, kui detektiiv on ta eeskujul oma „luige” „meisterdanud”.

* Witold Gombrowicz, Päevaraamat. Tõlkinud Hendrik  Lindepuu. Vagabund, 1998, lk 126–127.