Fašismi ahvatlus (NO76,8 ehk aktsioon)

Jaanus Adamson

25. märtsil sattusin juhuslikult – tänu teatrimaja ees seisnud tuttavale – NO-teatri ühekordsele aktsioonile, mis, nagu hiljem selgus, kujutas endast 7. mail Saku suurhallis toimuva „Ühtse Eesti” suurkogu eelsoojendust. Niisiis olin ma sõna otseses mõttes käigu pealt sattunud osalema milleski, mille ettevalmistus on väidetavalt kestnud aastaid ja mille tegelikud mõõtmed on seni veel lahtised, piiritlemata, hoomamatud. Nagu teame, on tegijate ambitsioon kaasata „Ühtse Eesti” projekti kõik eestlased, teisi eestimaalasi (venelasi jne) pole nad oma sõnavõttudes minu teada maininud. 

Kunstiliste projektide puhul on sageli keeruline öelda, kas asi õnnestus (mis alusel, millest lähtudes?), ja on seesuguseid eksperimentaalseid projekte, mille puhul ei olegi õige rääkida õnnestumisest – iga tulemus on väärtuslik kogemus ja seega ka õnnestumine, kuivõrd sellest on meil midagi õppida. Antud juhul saab siiski öelda, et juba kontseptsioonist tulenevalt oli aktsiooni õnnestumine vähemalt formaalselt võttes väga selgelt fikseeritav: mida suurem mass (publik) ühistegevusse haaratakse, seda õnnestunum on üritus. Ja tundus, et tegijad ise ei olnudki nii „õnnestunud” tulemuseks – massi sedavõrd innukaks  valmisolekuks kaasa mängida – päriselt valmis, lõpus oli laval tunda mõnetist kõhklust, nõutust. Ja ilmselgelt ei olnud tegijad valmis lõpuni minema, vinti juurde keerama selleks, et … selleks, et muuta fašismi ahvatlus meile kõigile üheselt ja tajutavalt obstsöönseks. Pean selle lõpuniminemise all täpsemalt silmas seda, et tegelikult oleks võinud ju katsetada sedagi, kui kaugele on aktiivne ja entusiastlik enamus (s. t need, kes lavale kogunesid) valmis minema passiivse vähemuse (s. t saali istuma jäänute) moraalsel alandamisel – ehk siis seda, kuidas populistlikult serveeritud  nii-öelda õilsast ideest (aitame ühte laval piinlikkust tundvat inimest ja tuleme talle appi, tuleme talle lavale seltsiks) sünnib siin ja praegu tõepoolest reaalne vaimne vägivald allumatute, eristujate, vähemusse jääjate ehk siis kriitilise distantsi säilitanute suhtes.

Kui saali tagumisele seinale (s. t siis nende vaatevälja, kes lavale olid kogunenud) ilmusid tulikirjas sõnad „Aitäh, julged kodanikud!”, ei jäänudki justkui teist võimalust, kui mõelda, et see tänu on suunatud neile „julgetele”, kes lavale läksid. Teiselt poolt aga, kui mõelda sellele, et kogu projekti eesmärgiks  peaks vähemalt teoreetiliselt olema mänguline kaitsesüstimine populismi vastu, siis tuleks ju julgeteks (ja tarkadeks ja headeks) pidada just nimelt neid, kes ei allu populistlikele ahvatlustele ei teatris ega loodetavasti ka elus. Lühidalt, mõeldes tolle „julge kodaniku” tähenduse üle – keda selleks nimetada ja mida tähendab julgus ühes või teises kontekstis? –, tekkis samasugune olukord nagu Ludwig Wittgensteini part-jänese puhul: pilt on küll üks, aga paistab sealt korraga kas ainult part või ainult jänes (mõlemat korraga näha ei saagi). 

Ma ei oska öelda, mida tegijad (algselt) planeerisid või milleks intellektuaalselt valmistunud olid, aga tahes või tahtmata kukkus aktsiooniga välja näidislik õppetund publiku (inimeste) vastandamisest seesugusel viisil, mis ei arvesta mitte „sisu”, vaid mingi formaalse või kunstlikult konstrueeritud tunnusega: julged kodanikud saavad olla ainult kas ühed või teised, kas meie või nemad, kas need, kes lavale läksid, või need, kes saali istuma jäid (ja kui teatris oli vastandamise aluseks isiku paiknemine ruumis, siis elus, nagu me teame, on selleks sageli rass, keel, seksuaalne sättumus, parteiline kuuluvus jne).  Selline „julge kodaniku” tähenduse salakaval lõhestamine (või süüdimatu hägustamine?) on ühtlasi väga hea näide, kuidas kunsti saab edukalt teha ambivalentsustel ratsutades – vaatajana või osalejana võib mõtesta seda asja nii või naa (mõtle ise!), aga kunst tuleb omadega ikka puhtalt välja. Antud juhul oli see ambivalentsustel ratsutamine huvitav niisiis selles mõttes, et ühel ja samal ajal võis tajuda publiku viibimist korraga kahes paralleelses teineteist välistavas „maailmas”. Ühelt poolt võiks mõelda nii: kui tormasid lavale, ilmutasid valmisolekut kodanikujulguseks ja teotahteks, mis  tähendab seda, et sa oled ühes paadis progressiivsete kunstiinimeste, noorte teatritudengite ja üleüldse lahedate inimestega – sulle võib loota Eesti elu paremaks muutmisel; kui jäid aga saali istuma, ei ilmutanud sa piisavalt kodanikujulgust, mis tähendab seda, et sa oledki oma elus järelikult tagurlik, inertne ja ühes paadis Rein Langiga (kes jäi samuti istuma). Teiselt poolt aga võiks mõelda ka nii: kui sa tormasid lavale, allusid sa tegelikult kunstlikule massihüsteeriale ja reetsid oma kalduvuse kaasa minna mis tahes idiootsustega (sest laval toimuv, olgem ausad, oli ju idiootsus); kui jäid aga ahvatlustest hoolimata saali  istuma (koos minu ja Aare Pilve ja teiste mõnusate inimestega), ilmutasid oma loomupärast resistentsust manipulatsioonide suhtes, nägid populistliku mängu läbi ja sulle võib loota Eesti elu paremaks muutmisel.

Vot selline mõtteline lõks siis – ja ärge mõelge, et ma siin „üle” mõtlen, et see oli vaid mäng, kus kõik oli niigi selge … Nähtud aktsiooni mõistmisel on minu meelest kasu järgmiste (mulle esimesena meenunud) autorite lugemisest: Elias Canetti, Milan Kundera, Slavoj Žižek, aga neid on mõistagi veel. Canetti on väga huvitavalt kirjutanud massist ja võimust,  massi kalduvusest arvukuse ja võimu suunas (kõige elementaarsemal tasandil: mida rohkem meid on, seda julgemalt end teiste seas tunneme) – kogu aktsiooni sihiks, vähemalt formaalsel tasandil oligi ju võimalikult suure arvu pealtvaatajate kaasamine manipulatiivsel viisil. Ja kõige olulisem oli seejuures (vähemalt minu arvates) see tabamatuks jäänud moment, kus nii-öelda heasoovlikust vähemusest sai ahistav enamus (kelle jaoks muidugi sai, kelle jaoks ei saanud) või, teisiti öelduna, see ümberlülituspunkt, kus nii lavale kaasatud kui ka mittekaasatud inimesed võisid ühest maailmast sattuda paralleelmaailma  ja seda olenevalt sellest, kuidas olukorda hinnata (aga ma kordan, ma ei ole päris kindel, kas libisemine fašismi ja hea/halva suhteliseks muutumine tegijate endi jaoks ikka tähendas seda, mida mina mõtlen – ehk võttis mängurõõm lihtsalt võimust). Kundera ja Žižek on aga näidanud, kuidas inimesed lasevad end ideoloogiasse kaasa haarata just nimelt „iroonilise distantsi”, nalja ja naeru kaudu – ja ma usun, et üks osa aktsioonis aktiivselt osalenud (rõõmsalt plaksutanud, laval tantsu löönud jne) publikust oli kindlasti veendunud, et tegelikult teevad nad seda kõike mängulise distantsiga, et tegelikult viibivad nad  samal ajal turvaliselt väljaspool populismi (hehee, see on ju teater, me ju lihtsalt mängime kaasa, irvitame koos näitlejatega mingite lolluste üle, tegelikult teame ju küll, et see kõik on üks populistlik tsirkus …).

Just seepärast mõtlesingi, et igaks juhuks oleks ära kulunud viimane vint, selge äratus: tantsid ja laulad ja irvitad siin küll, aga näe … äkki oled endalegi märkamatult paralleelmaailmas, fašistide killas, kes terroriseerivad vähemust (s. t neid, kes koos sinuga ei plaksuta, ei karga laval ringi ega tunne kohe üldse mitte mingit mängurõõmu …).  Veel, Žižek on kirjutanud „ülisamastumisest” (overidentification) kui võttest, kus kriitilise efekti saavutamiseks mitte ei distantseeruta, vaid samastutakse kritiseeritavaga (näiteks mingi ideoloogiaga või mingi taunimisväärse käitumisviisiga vms) ja tehakse seda sellisel määral, et see muutub juba tõeliselt tähelepanu- või naeruväärseks või talumatuks. Selle ülisamastumisega on teater ka avalikult, avalikul teabeväljal algust teinud – eks näeme, kas teatril õnnestub kooki süüa ja samas kook alles hoida … Aga kirjeldan nüüd (subjektiivsel viisil muidugi) ka aktsiooni  ülesehitust. See jagunes kolmeks. Soojendus. Publiku kaasamine gradatsioonis: plaksutamine – laulmine – tantsimine. Kaks esimest faasi (plaks ja laul) valmistavad ette ühistantsu laval ehk publiku ja näitlejate segunemise. Efektse ühistantsu tahtlikuks (või tahtmatuks) sihiks oli veenda neid, kes saali istuma jäid, kui tore on osaleda massis, saada osa ühisest rõõmust. (Canetti: massi sihiks on alati suurem mass ja kasvu dünaamikat veavad „massikristallid”, näiteks religioonides mungaordud, ideoloogiates parteid jne – selles aktsioonis siis näitlejad ise ja „klaköörid”.)

Ühistantsu varjatud  tagamõtteks oli aga harjutada publikut ületama saali ja lava (ehk „tegelikkuse” ja ideoloogilise fiktsiooni, individualismi ja massikäitumise) piire nii, et üleminek ühest teise tunduks millegi õige ja tõelise, positiivse ja ihaldusväärsena (saatan sosistab sulle: „Tule, tule, heida kõrvale oma kriitiline mõistus ja isekas individualism … tantsime koos!”) Just nii imevadki võim ja ideoloogia su oma venivasse, kleepuvasse sisikonda (lavale, poodiumile, hääletama, marssima, skandeerima jne) … ja kujutage ette, see on sama lihtne nagu lapselt kommi äravõtmine. Kõne. Eero Epneri kirjutatud ja Rasmus Kaljujärve perfektselt  esitatud kõne oli populismi puhas näide, keskseks „ideologeemiks” oli „töö” („eestlase töökus”, „meie esivanemate tööarmastus” jne) – ja ma nägin, et oli neid, kes kuulasid tõesti hardunult, jäid väga mõtlikuks. Ideaalne ideoloogia on selline ideoloogia, mis ei näigi ideoloogiana – ta mõjub millegi loomuliku ja endastmõistetavana, me ei taju selle figuure ja ajaloolisust ja konstrueeritust ega mõtle sellest kui ideoloogiast (nii nagu me hingame õhku ega mõtle, et me seda teeme, et mis see õhk üldse on jne). Ka ideaalne populism on populism, mis ei mõju populismina, vaid millegi muuna, nimelt – ÕIGE JUTUNA  (asjadest rääkimisena nii nagu asjad on). Ja mida ma seda kõnet kuulates mõtlesin? Mõtlesin, et kuigi kõne oli puhas populism ja keeras lõpuks selgelt absurdi, kätkes see saatanlikul kombel siiski väiteid, mis võisid nii mõnelegi mõjuda ÕIGE JUTUNA. Paul Veyne on kirjutanud kohutavalt hästi inimeste vastuolulisusest: me võime vabalt, iseendale sellest aru andmata mõelda vastandlikke mõtteid või uskuda asju, mis kokku ei käi. Ja ma usun, et täiesti vabalt võis publiku seas leiduda neid, kes tundsid umbes nii: „Ma tean ju põhimõtteliselt küll, et see on nali ja populismi paljastamine, aga ikkagi … selles jutus „eestlaste  tööarmastusest” tundub olevat tõeline iva, see liigutab mind, äratab minus mingi soovi parema maailma järele”. Taas see küsimus – kas on võimalik süüa kooki ja kook alles hoida? Kas on võimalik ühes ja samas kõneaktis (etteastes) parodeerida populismi ja samas siiski sisendada inimestesse mingeid „positiivseid” väärtusi, mis ometigi, ikka ja alati kipuvad olema populistlikud, lihtsustavad, soovmõttelised, tegelikkust eiravad väärtused (hakkame kõik nagu üks mees vastu poliitikute sigadustele, leiame endas üles selle TÕELISE EESTLASE, kes tahab teha korralikult tööd ega lase endale pähe  istuda jne, jne – ja just seda tundes löömegi dikteerimise peale plaksu või kepsleme laval, sest see ei näita ju mitte meie lollust, vaid meie teadlikkust sellest, mis on tegelikult HEA ja ÕIGE).

Libisemine fašismi. Etenduse kolmandal osal, kus minu meelest toimuski – või peaaegu toimuski – libisemine fašismi, ma enam ei peatugi (nagu ütlesin, enamuse moraalne terror vähemuse üle oleks võinud räigemalt „lõpuni” minna). Mainin vaid seda, et kuigi allumist provokatsioonidele võib tõepoolest pidada mängus osalemiseks, tekkis siiski juba teatris endas olukord, kus mängust sai nii-öelda tegelikkus (või mäng ja tegelikkus  segunesid) – lava ja saali piiride ületamisel või ületamisele õhutamisel selle peale ju sageli mängitaksegi. Ja ainult seetõttu saigi teatrijuht hiljem telekas väita nii üht (Lang rikkus etenduse oma vahelehõigetega ära) kui ka teist (Lang on ülimalt teatriteadlik ja lihtsalt osales mängus). Mulle tegelikult tundub, et esimene väide ei olnudki vale – miski murdus mängu sujuvalt kulgenud masinavärgis, see oli kõigile tajutav – ja tegelikult saab ju mängu rikkuda ka mängu enda piirides (mänguliselt oli kõik korrektne: MOKK). Ja vaat mida ütles Tiit Ojasoo ühes intervjuus: „Kontrollisime  enda jaoks publikuga manipuleerimise ja retoorika võtteid ja need töötasid. Aeg-ajalt olime siirad, vahel valetasime näkku, ja see kõik toimis. Oli nii ilusaid hetki kui ka kergelt fašismi poole kalduvaid.”

Ei olnud minu jaoks „ilusaid” ja ei olnud „kergelt”, aga, noh, ütleme siis pealegi kokkuvõtteks, et „ilusad” hetked ja „fašism” läbisegi, küüniline valetamine ja sentimentaalne lihtsameelsus läbisegi, populismi kriitika ja Eesti asja ajamine läbisegi, tegelikkus ja mäng läbisegi … kaks võimalust, kaks maailma ühes pakendis (kook on alles, kook on söödud, kook on alles, kook on söödud jne).  Mulle tundub nüüd, et ka mängul paistab olevat primitiivse massi omadusi: ta tahab üha kasvada ja laieneda, üha rohkem meie elust ja tegelikkusest enda alla haarata, võimu saavutada. Põhiküsimus on, kas mängu laiendamise lõpptulemuseks on julguse ja arguse (hea ja halva, tõe ja vale) piiride veelgi suurem, veelgi mängulisem, veelgi populistlikum hägustumine või mitte. Kas mängu laiendamise tulemuseks võiks olla mängimise lõpetamine?