Festival, mis algas võõras korteris lillede kastmisega

„Draama“ saab võimaluse tekitada nädalaks teistmoodi teatraalse linna- ja kultuurikeskkonna, kus mõtestada aktiivselt nii keskkonda, teatrit kui ka ühiskonda.

RIINA ORUAAS

Teatrifestival „Draama“ 5. – 11. IX Tartus. Osales 17 teatrit-truppi 22 lavastusega ning 10 mängupaigas anti kokku 47 etendust. Festivali külastas ligi 5200 inimest.

Mulle algas seekordne „Draama“ 5. septembri õhtul Riia tänava antikvariaadi ees. Sinna kogunenud inimestes oli rõõmsat ootusärevust, nagu oldaks veidi pahanduse peal väljas, kuigi teoksil polnud midagi norme või piire ületavat. Raamatuid täis tuubitud poekese taganurgast oma juhised kätte saanud, avastasin end õige pea täiesti võõrast korterist. Pidin seal üles leidma ja ära kastma 12 potilille.

See oli Labürintteatriühenduse G9 „Draamal“ esietendunud „Eluaeg“, rännak-lavastus mööda Tartu hooneid, hoove ja tänavaid. Selline isiklik algus andis häälestuse kogu festivaliks. Selleks ajaks oli festival ametlikult küll juba avatud Irdi ja Panso tänapäevase kirjavahetuse lugemisega Raekoja platsil (mõlemat korüfeed kehastas Raivo E. Tamm), samuti oli giidiks hakanud Ivar Põllu juhtimisel läbitud bussiekskursioon mööda Tartu teatripaiku. Sellest omamoodi festivali-odüsseiast sai lausa etendus, sest suurem osa bussis viibinud ajakirjanikest-kriitikuist olid Tartu ja kohalike teatritega vägagi tuttavad. Kerge kiiksuga metaekskursioon muutis Tartu üheks suureks teatriks, kus etendust ei käivita mitte näitleja ilmumine, vaid vaataja pilk.

Eesti teatri festival „Draama“ on septembrikuise Tartu osa niisama loomulikult nagu uue õppeaasta algus. Kuigi tänavu toimus festival uue kontseptsiooni ja korraldajaga, oli festivali tunnusgraafikas ja meeskonnas nii palju varasemaga ühist, et suur osa festivalikülastajaid ei pruukinud ümberkorraldusi märgatagi. „Draamal“ on aegade jooksul olnud mitu printsiipi. Ka viimane, kuraatorifestivali formaat oli end ammendanud. Pärast SA Eesti Teatri Festivali ja Eesti Teatri Agentuuri läbi viidud konkurssi sai uueks korraldajaks Tartu Uus teater, kunstiliseks juhiks Ivar Põllu ja tegevjuhiks Maarja Mänd. Mõlemad on olnud festivaliga seotud juba aastaid, seega polnud põhjust oodata kuigi radikaalset reformi. Iseasi, kas seda vaja ongi: Tartu publik oskab septembri alguses teatrite dessanti oodata ning saalides ringi vaadates võis tõdeda, et festivalist said osa õige eriilmelised publikugrupid. Põhjalikuma ülevaate festivali arengust ja ideekonkursist leiab „Draama“ eelraamatust Jaak Alliku sulest.¹

Varasemast suurim erinevus, mis küll seekord praktilistel põhjustel päriselt ei teostunud, puudutab festivali kontseptsiooni: „Draama“ peaks olema teatrite, mitte lavastuste festival. Programmis on sealjuures võimalikult palju teatri aastaauhindade laureaate ja nominente, lisaks näidatakse vastavalt teatrite võimalustele ja kunstilise juhi nägemusele veel mingit hulka lavastusi. 2016. aasta „Draama“ oli küll vahefaas üleminekul uuele formaadile, ent kokku oli pandud küllaltki terviklik festival.

Kõige enam küsimusi tekitas uue kontseptsiooni idee, millest „emeriitkorraldaja“ Margus Kasterpalu on juba aastaid unistanud: septembri alguses panevad kõik Eesti teatrid uksed kinni ja sõidavad nädalaks Tartusse. Teatrid andsid küll oma lavastustega rohkem etendusi ja viibisid kauem kohal, mis lõi mõningase sidususe, hoolimata sellest, et Tartu saalipuuduse tõttu polnud esindatud kõik teatrid. Võib siiski arvata, et kui suur teatrite pidu ja iga-aastane kohtumine ei ole seni aset leidnud, ei juhtu seda ka edaspidi. Hooaja algus on selleks liiga tihe töö- ja prooviaeg, et kõik teatrid in corpore Tartusse komandeerida, rääkimata sellest, et ka teatriinimesed on lapsevanemad, kellel on vaja järeltulijad kooli-lasteaeda saata. Teine küsitav asi on see, et Tartusse eelistatakse tuua lavastusi, millega sinna muidu ei tuldaks. Nii polnudki festivalil ühtki Rakvere teatri ega Ugala lavastust. Loodetavasti oli ka nende teatrite kõrvalejäämise põhjus siiski ruumipuudus.

Igati põhjendatud on mõte näidata juba auhinnatud lavastusi ja otsus, et uusi auhindu enam välja ei anta. Kuigi festivalil polnud esindatud kõik Eesti teatrid, sai valiku alusel tasakaalustatud ülevaate praeguse aja suundumustest ning programm pakkus erisuguseid võimalusi võtta teatrimaastikul ette omaenda teekond. Festival sisaldas äärmusi, nagu Eesti Draamateatri stiilipuhtalt klassikaline „Tartuffe“ (lavastaja Lembit Peterson) ning Cabaret Rhizome’i digitaalne „Kuningas Oidipus“ ja interaktiivne „Otsuse anatoomia“ või G9 „Eluaeg“.

Äärmuste vahel oli tasakaalupunktiks lavastajaauhinna laureaat, Vene teatri „Vaenlane“ (lavastaja Artjom Garejev). See kindlakäelise dramaturgia, nutika ruumilahenduse ja tugevate näitlejatöödega lavastus ei paku küll ühtki säravalt uut ideed, kuid märgib seda kvaliteeti, millest on eesti teatris tõtt-öelda puudus: see on heatasemeline, läbimõeldud ja -töötatud lavastus, mis kõnetab eri publikut. Väliskülaliste üheks lemmikuks tõusis Von Krahli teatri „Paradiis“ (lavastaja Lauri Lagle), mille puhul tõsteti esile vahetut kontakti publikuga ja hõrku atmosfääri.

Kõige enam kõneainet pakkunud lavastus oli Labürintteatriühenduse G9 lavastus „Eluaeg“, neljaosaline rännak Tartu majades ja Toomemäel. Iga vaataja kogeb täiesti erisugust etendust, kuna publik jaotatakse gruppidesse. Vaid rakursi muutmise või loo rääkimisega suudeti argisest linnakeskkonnast kujundada kunstiteos. Minu teejuht Andra Aaloe jutustas Toomemäel jalutades lugusid, mis andsid keskkonnale juurde nii isikliku kui ka eksistentsiaalse mõõtme. Väike jalutuskäik, mille juurde kuulus ka mahajäetud aias õunaraksus käimine, oli väliselt vormilt hõre, kuid sisult tihe kogemus. See oli mälu elluäratamine ja keskkonna transformeerimine tähenduslikuks ruumiks.

Erilaadsed keskkonnakogemused tegid „Draamast“ tugevalt Tartu linna festivali. Tänu Labürintteatrile ning viimastel aastatel kõikvõimalikes põnevates kohtades esietendunud väikeprojektidele on tekkinud täiesti uued kihistused. Teatri kaudu avastatakse üha uusi nurki ja nurgataguseid, tuuakse nähtavale ja luuakse uut tähenduslikku linnaruumi. Samal ajal käis ka tänavakunsti festival „Stencibility“, mis võiks „Draamaga“ palju rohkem ristuda.

Festivali ajal avati aparaaditehases Erinevate Tubade Klubi, mängiti esimene lavastus („Vallutatud“, lavastaja Jan Teevet, dramaturg Priit Põldma) Tartu loodusmajas ja festivali klubi oli üldse Emajõel Sisevete Saatkonnas, mis on intrigeerivalt ambivalentne koht. Roosi tänava vanad lennukiangaarid on juba päris hästi tuntud paik. Seal mängitud TÜ kammerkoori juubelilavastus „Südamepeitjate planeet“ (autor Kristiina Ehin, lavastaja Jaanus Tepomees, muusikajuht Triin Koch) poleks ilma festivalita ehk uuesti publiku ette jõudnudki.

„Draamast“ on saanud ka tugevalt vaatajakeskne festival. Küllaltki palju oli osavõtuteatrit: lisaks „Eluajale“ ka „Otsuse anatoomia“ ning päris pisikestele mõeldud „Hops-keerdu-pots“ (Christin Lunts, Kärt Reemann, Tiina Mölder, Laura Peterson). Võimalus kogeda, puudutada ja etendusse sekkuda on jõudnud lasteteatrissegi. Selle festivali pealt üldistades võib väita, et eesti teater tegeleb elukeskkonnaga, kus mängu juhivad etendajad ja kus vaataja on partner, mitte passiivne pealtvaataja.

Õnnestunuks ja huvitavaks võib pidada ka festivali n-ö metaprogrammi, mille sisustas nu:unioon, Andres Noormets aruteludega arhitektuuri, ökoloogia ja julgeoleku teemadel ning Erni Kask „Kooloni“ avalike salvestustega. Teatri ja ökoloogia arutelult jäi kõlama kirglik diskussioon eesti teatri vohamise üle. Nagu tuleb välja festivalil esitletud publiku-uuringust,² on antud etenduste ja teatrikülastuste hulk taas rekordiline. On ju vohamine mõõdutundetu kasvamine, liiasus. Selleks et aias valitseks tervislik tasakaal, lõikab hea aednik osa taimi tagasi. Festivalilavastused ise panid selle metafoori peale mõtlema mõnevõrra teises kontekstis kui publiku hulk. Festivalide väliskülalised on korduvalt juhtinud tähelepanu sellele, et eesti algupärandid on põhjendamatult pikad ning sama sisu võiks avada palju lühemalt. Ka sel korral torkas väliskülalistele kõrva eesti teatri sõnalembus.

Taas tuli tõdeda, et probleeme on dramaturgilise käsitööoskusega. Algupärases dramaturgias on palju hõredust, lõtvust ja nõrku seoseid. „Eluajas“ oli erksaid ja tihedaid olukordi, kuid etenduse lõpuosa valgus siiski laiali. Ise oma peas pilti kokku panna on huvitav niikaua, kuni seda toetavad autorite läbi töötatud mõtterajad. Ka Cabaret Rhizome’i „Otsuse anatoomia“, mis ideelt on vägagi originaalne, vajanuks tahkemat dramaturgilist sisendit. Teist korda etendusel osaledes ei mõjunud lavastus enam värskelt, vaid liigagi etteaimatavalt.

Liigse sõnakasutuse ja dramaturgi­kääride puudumise poolest hakkas silma Uku Uusbergi „Valgustaja“. Enam kui kolme tunni jooksul üritati käsitleda kosmost, filosoofiat, vandenõuteooriaid, Tšehhovit ja revolutsiooni. Kõik see kokku mõjus esoteerilise segapudruna, nagu ka „Valgustaja“ paarikuna festivali programmi kuulunud „Üritus“ populaarpsühholoogia lahjendatud trenditeemadega. Mõlemas lavastuses sagib ringi hulk üheplaanilisi dialoogi- ja väljendusvõimetuid tegelasi. Huvitavaim osa „Valgustajast“ oli kolmanda vaatuse valgusinstallatsioon. Uusbergi lavastajakäekiri – etendus toimub reaalses ajas reaalses kohas, päris- ja teatrireaalsus põimuvad – sobib suurepäraselt teatrifilosoofilisteks mõttekäikudeks. Need ideed oleksid ideaalselt sobitunud festivalil loodud kohaspetsiifilise teatriga, kuigi lähtepunktid on hoopis teised. Kahjuks ei jõua lavastuste teostus ega intellektuaalne haare idee potentsiaalile järele. Eks enda eest kõnele seegi asjaolu, et etenduse vältel aktiivselt publikuga suhtlev peaosatäitja mängis Vanemuise väikses majas ikka Eesti Draamateatri väiksele saalile. Saali tagaosa jäeti näitleja kohalolust päris ilma, mille tagajärjeks olid iga vaatusega hõrenevad istmeread. Lavastusest, mis oleks võinud olla festivali sisulise kontrapunkt, sai hoopis nullpunkt.

Need probleemid ei puuduta aga festivali ennast, vaid on laiemad ja üksnes võimenduvad festivaliolukorras. Nii tunnustav kui ka kriitiline enesevaatlus on just üks põhjusi, miks on seda festivali vaja. Viimasel ajal on palju küsitud, kas „Draamat“ on ikka vaja. On selge, et see festival ei toimi väliskülalistele mõeldud showcase’ina, selleks on teised formaadid. Väliskülaliste heatahtlik vaatleja kõrvalpilk „Draamal“ on tervistav. Suuresti just tänu „Draamale“ on tekkinud hulk eesti teatrit piisavalt kaua jälginud inimesi, kes tahaksid sellest ka edaspidi osa saada. Eelkõige on seda festivali vaja aga vaatajatele, Tartule ja Lõuna-Eestile.

Olen kindlasti nende hulgas, kes peavad „Draama“ jätkumist oluliseks, kuigi ei saa uue kontseptsiooniga päriselt soostuda. Teatrid ei hakka oma valvelauda kunagi Tartusse kolima. Tartus ei saa kurta külalisetenduste vähesuse üle, kuid enamasti on tegu hõlpsasti transporditava peavooluteatriga. Festival saab võimaluse tekitada nädalaks teistmoodi teatraalse linna- ja kultuurikeskkonna, kus mõtestada aktiivselt nii keskkonda, teatrit kui ka ühiskonda. Kui ka lasteetenduste saalid festivali ajal täis saaks, oleks täitsa hästi.

1 Jaak Allik, „Draama“ festival: kas, kuhu ja kuidas edasi? „Draama 2016“ eelraamat, lk 96–99.

2 Teatri positsioon ja roll ühiskonnas. Publiku-uuring 2016. Koostaja Juhan Kivirähk. Eesti Teatriliit, Eesti Etendusasutuste Liit, 2016.