Fiktiivne auhinnagala Lõuna-Prantsusmaal II

Madli Pesti

Madli Pesti jagab tänavusel 63. Avignoni teatrifestivalil nähtule oma auhindu.        Tänavuse Avignoni festivali programmis oli 28 lavastust, off-programmis sai valida umbes tuhande vahel. Igal aastal vahetuvaks kunstiliseks juhiks oli sel korral Liibanoni päritolu kanada kirjanik, lavastaja ja näitleja Wajdi Mouawad. Ei saa öelda, et koostöös festivali direktoritega valitud esinejad oleks kõik olnud ühtlaselt kõrgetasemelised, mitmed lavastused olid ka üpris krüptilised ja mõistetavad vaid prantslastele (nt Joёl Jouanneau’ „Oidipuse silma all” või Christophe Honoré „Angelo, Padua türann”). Mitmete elamuslike lavastajate tööd (nt Dave St Pierre, Stefan Kaegi, Christoph Marthaler) olid mul muudel festivalidel nähtud, kuid kuna ma ei näinud nende Avignonivastuvõttu, siis jäävad neil minult auhinnad saamata. Mõned tuttavate asjatundjate hinnatud pärlid nagu Jan Fabre ja Jan Lauwers’i asjad jäid aga nägemata, sest aeg ei klappinud.

Avignoni festival pole kindlasti mitte uute ja  põnevate teatritegijate avastamise paik, välismaalastest kutsuvad nad esinema vaid mujal festivalidel juba nõutud tegijaid. Avignonis näeb n-ö tuntut ja head ning saab ka ülevaate tunnustatud prantsuse lavastajate viimastest töödest. Wajdi Mouawad ütleb festivali bukletis, et läbivaks teemaks on lugude jutustamine (kas saab veel ebamäärasem olla!), aga ma ei lase festivalisse sukeldudes end sellest häirida ja  mõne päeva pärast leian, et olen sattunud antiigi- ja surmafestivalile. Antiigiteema võidukäik viimaste aastate euroopa teatris on muide tähelepanuväärne. Saksamaal alustasid teatrid tervete antiigile pühendatud hooaegadega juba 4-5 aastat tagasi, teema vaibumist pole märgata (näiteks Volksbühne antiigiteemaliste suvelavastuste rida sel aastal). Muidugi tähendab nende teoste esiletõus antiigiteemade seostamist tänapäevaga. Avignonis pakkusid  vaatamiseks antiiktragöödiat mitmed prantsuse lavastajad ja ka poolakas Krzysztof Warlikowski. Huvitav aga, et Eestis pole teema sugugi päevakorral. Kui aga jätkata festivali subjektiivsete auhindade määramise traditsiooni (vt Sirp 10. VIII 2007), siis on selleaastane tulemus järgmine.   

Grand prix

Avignoni festivali lemmiklaps, juba korduvalt seal esinenud kuulsa poola lavastaja Krzysztof Warlikowski uusim töö „(A)pollonia” etendus Avignoni uhkeimas paigas, paavsti palee sisehoovis. Publikus lugesin kokku üle 2100 inimese, koha atmosfääri annab üsna hästi edasi see, kui mõelda umbes viis korda suurematele Pirita kloostri varemetele. Üle nelja tunni kestnud etendus lõppes öösel kell kolm  ning oli seetõttu ka paras vastupidavusproov, et mitte öelda kannatusrada. „(A)pollonia” oli Warlikowski uue teatri (Nowy Teatr) avalavastuseks Varssavis. Lavastust saatvates intervjuudes räägib Warlikowski vajadusest Teise maailmasõja järgne Poola ajalugu lõpuks läbi rääkida. „(A)pollonias” on kombineerinud ta kreeka tragöödiad ja holokausti. Lavastuse lühike teine vaatus koosneb kõnedest ja räägib Teises maailmasõjas 25 juuti päästnud poola naisest, kes selle tõttu hukati. Warlikowski ütleb, et holokaust saab kreeka tragöödia valguses uue dimensiooni ning kreeka tragöödia saab uue dimensiooni holokausti tõttu. Lugu poola naisest, kes pidi hukkuma, kuna tema isa ei tahtnud juute päästa ja reetis tütre, on sama traagiline kui antiiktragöödiad.

„(A)pollonia” teemadeks on surm, sõda ja ohverdus. Warlikowski kirjutas teksti kokku  Euripidese, Aischylose, Hanna Kralli, Jonathan Littelli, J. M. Coetzee jt tekstide põhjal. Lavakujundus sarnaneb kaks aastat tagasi nähtuga lavastuses „Inglid Ameerikas”. Laia lava keskmise osa põrand on peegel, küljed kaetud parketiga. Kahelt poolt lava sõidavad vajadusel ette klaaskuubid: vasakul 1970ndate stiilis elamu ja paremal steriilne vannituba. Live-kaamera à la Castorf annab edasi näitlejate-intensiivpommide pisimadki kulmuvirvendused.  Filmitakse ka publikut. Kõik – näitlejad, tegelased, tegevused, asjad – on läbipaistvad või peegelduvad. „(A)pollonia” erakordsus seisneb selles, et on üheaegselt nii suure kui väikese lava teos. Suured visuaalsed kujundid, vali punk või rokk või estraad, samas märkan, et Klytaimestra punasel kingal pole ühte kontsa. Detailitäpsus. Warlikowski lavamaailmas on kõik kindla käega paigas, ei midagi juhuslikku. Trenditeadlik lavastaja paneb lapsi mängima  nukud – viimastel aegadel moodsas euroopa teatris eriti levinud võte. Eluga pole lavastusel pistmist, laval on puhas kunst. Kuigi: vahest ongi puhas kunst elu? Hetke elusus laval on see, mis loeb. Mõne laulunumbri ajal jõuan mõelda, et see ongi teatri tulevik. Teater on teater. On külm. Kogu maailm toimib laval performance’liku tegevusena. Kell kolm öösel loivab ka lavastaja helelillas särgis lavale, käed taskus, ei kummarda, noogutab  äraoleval ilmel. Lõpus pole ma kindel, kas tema teemad mulle korda lähevad. Selge, et tänapäeva maailmas keegi end teise pärast ohvriks ei too (ükskõik kui väiksel määral). Aga seda vist Warlikowski tahabki näidata? 

Impressionismipreemia

86aastane prantsuse lavastaja Claude Régy on toonud lavale Fernando Pessoa noorpõlvepoeemi „Ode Maritime”. Lava tagaseinaks on suur kaardus valge pind, üksik mees mustas (Jean-Quentin Chatelain) seisab liikumatult metalsel paadisillal. Sugestiivse atmosfääri loob ennenägematu valguskujundus: aeglaselt  ja märkamatult muutuvad impressionistlikud värvid valgel lõuendil öömustast tõusva päikese punaseni, õrnrohelisest aasast meresiniseni. Värvid muutuvad ülima aeglusega, näitleja seisab poolteist tundi liikumatult paadisillal ja loeb Pessoat, ainult ta nägu on õrnalt valgustatud. Régy ongi kuuldavasti sellise seisunditeatri meister, oma 1950ndatel alanud lavastajakarjääri jooksul on ta mitmeid kordi lavastanud selliseid autoreid nagu Duras, Handke, Fosse, Maeterlinck, Claudel, isegi Sarah Kane. Pessoa „Ode Maritime’i” lugemises on meetodit, see on pinev, omamoodi monotoonne, aeg-ajalt kostuvad karjatused raputavad publiku loidusest. Ka muusikaline kujundus on atmosfääri teenistuses. Ajuti kostub jõuline üksik tšello- või kontrabassinoot, mis hajub, suubub värvide merre, sõnade ookeani. Peaaegu pidevalt on taustaks õrn ritsikate sirin või vaikne madal heli. Esitaja ja  publiku vahel on tunda nähtamatu pinev niit. Pessoa tuhande värsi lõppedes tänab rahvas kangelaslikku näitlejat ovatsioonidega. Näitleja katsub, kas ta jalad ikka liiguvad, siis kummardab tänulikult.     

Borgese-nimeline preemia 

Noor argentiina režissöör ja lavastaja Federico León loob film-lavastusega „Yo en el futuro” („Mina tulevikus”) borgesliku labürindi, omamoodi ajamatrjoška, kus segunevad erinevad aja- ja reaalsustasandid. Loo lähtepunktiks on kahe 70aastase naise ja ühe mehe soov näha ennast taas 10- ja 30aastastena. Laval ja ekraanil näidatavates koduvideot imiteerivates klippides tegutsevad 10-, 30- ja 70aastased amatöörnäitlejad, kes välimuselt üksteisega sarnanevad.  Vaatajad ei saa ühegi vihje abil teada, kes on need inimesed laval ja ekraanil ning kas neil on ka esitatud stseenide „taastamisega” mingi oluline asi ajada. Etendus kestab nelikümmend minutit ning lõpus jääb kuidagi kõhn tunne. Oli tunda, et midagi seal ekraani taga ja lava peal justkui toimub, mingid huvitavad mõttekäigud ja kummastav atmosfäär tekib, aga seda kõike oleks pidanud edasi arendama. Süvenetakse vaid ühte stseeni. Vanal  videol on näha väike poiss ja tüdruk musitamas. Sama poiss ja tüdruk laval seda vanemate inimeste juuresolekul korrata ei taha. Sätitakse misanstseene. Tekivad mõned koomilised hetked. Omapärase filmteatri atmosfäär on mõtlik, tempo aeglane. Borgeslikus labürindis saavad kõik ajatasandid, inimesed, sündmused üheks, kuid kas argentiinlasest autor on tahtnud ka midagi rohkemat öelda,  jääb hämaraks.   

Poliitilise teatri preemia

Prantslase Thierry Bedard’i teatrit peetakse poliitiliselt ebakorrektseks. Ka Avignonis etendunud  „Geko košmaaride” lõpus leidis üks keskealine meesterahvas põhjuse valjusti ja vihaselt õiendada. Lavastus räägib laias laastus Euroopa ja Aafrika mitmepalgelistest ja silmakirjalikest suhetest, autoriks Jean-Luc Raharimanana Madagaskarilt.

„Kuidas näed sa maailma, kui elad vaeses, väga vaeses riigis nagu Madagaskar? Mida näed, kui vaatad sealt läände, mis jääb ikka rikkaks, vaatamata ükskõik kui suurele kriisile?” Selle küsimuse esitas lavastaja autorile. Autor vaatab kriitiliselt Aafrikale kui kontinendile, mis on ikka veel „haige oma mälestustest“. Euroopa puhul ei jäeta tähelepanuta selle ilmselge enesekindlus oma kõikehõlmavas õigsuses ning naeruvääristatakse  Euroopa koloniaalmineviku eitamist. Laval on erinevate tegelaste, esinejate, võtete postdramaatiline kaos, mida ilmestavad nutikad lavastusvõtted. Lava tagasein on efektselt kaetud värviliste kilekottidega. Kui kilesein alla rebitakse, ilmub nähtavale metallvõre, millel sama metalliga kujutatud maailma kaart. Aafrika kohale jäävad värvilised kilekotid. Järgmises stseenis lükatakse oraator-diktaator tõstukiga lavale.  Kui ta kõrgele-kõrgele lae alla tõstetakse, saab ta prožektorist elektrilöögi. Teised laulavad ümberringi: „Sa oled vaba!”. Värvilised kilekotid peas, põrkavad nad üksteise vastu. Kas vabadus teeb pimedaks? Finaaliks ilmub efektne täispuhutud valge geko maailmakaardiga võre taha.     

Kehapreemia

Off-programmist soovitan tutvuda tantsuteatriga Les Hivernales, millel on kunstiline juht ja mille programm on rohkem või vähem hoolikalt valitud (kõikides teistes off-i teatrites saavad trupid raha eest oma lavastuste esitamiseks lihtsalt saali üürida). Intensiivseima elamuse pakkus Rita  Cioffi ja Claude Bardouil’ duett „Pas de deux”, mille alapealkirjaks võiks olla „Tants teksadega”. Lihtne 35minutine etteaste, mis ei lasknud tähelepanul hetkekski kaduda. Kuna tantsijad, mees ja naine, ei ole esimeses nooruses, siis mängib tantsitavas suhtes kaasa nende elukogemus. Jõuan mõelda, et teksad peavad olema korralikust firmast, nt Wrangelid, tühipaljas ersats ei peaks tirimiseletõstmisele-rabamisele vastu. Teksad  saavad omaette siduvaks elemendiks kahe keha, kahe hinge vahel. Koreograafia on intensiivne, aga aeglane. Kehad on treenitud, aga mitte pumbatud lihastega. Lavastus on intensiivne, avameelne, siiras. Laval pole mingit ilustamist või romantikat, koreograafia on tahumatu ja karm, kohati võitlev, kohati uuriv-imestav. Eestis pole midagi sarnast vist tehtud. Meil on Augusti tantsufestival – kutsutagu duett esinema.   

Objektiteatri eripreemia

Grenoble’is resideeruva kompanii Èpiderme  lavastuse „Metaphormose(s)” (koreograafia, kujundus, esitus Nicolas Hubert, tšellist Camille Perrin; etendus samas Les Hirvenales’i teatris) pealkiri on nutikas: metafooride metamorfoose võib laval näha küll. Muusika ja tantsija esitavad lihtsa, humoorika teose, mis objekti- ja tantsuteatri piirimail. Lisaks objektidega nagu tšellokott, lambid, pingpongilaud jms mängimisele, muudetakse objektiks ka inimkeha, mille metamorfoosid  on nutika valguskujunduse tõttu üpris iseäralikud. Laval on silmailuks kaunis must tšello, millega luuakse leidlikult strobo(plinkiva valguse)efekt: prožektor paistab läbi tiiviku, mille laba lööb vastu pikali lebava tšello keelt, tekib monotoonne trummiheli, mille valjust saab reguleerida pilli liigutades. 

*

Vahest ei olnud sel aastal mu festivalietenduste valik kõige vaimustavam. Subjektiivsed killud sai aga paberile panna küll. Keskaegne Avignoni linn ja festivali energiat täis atmosfäär ise püsib muutumatult kogemisväärsena. Neljakümnekraadises kuumuses tänavateatrite vahel trügida, sulav jäätis käes,  järjekordse jaheda etenduspaiga lootuses, on elamus omaette ning jahutava vedeliku annustamine mõnes imeliselt varjulises platsinurgakeses lausa kohustuslik.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht