Hajutatud kahtlused Katariina kirikus

John Patrick Shanley kasutab oma „Kahtluses“ kirikuelust võetud motiive pigem inimsuhete süvavaatluse ainesena, tegemata sealjuures kohtuotsust ega võtmata teoloogilist seisukohta.

MADIS KOLK

Kahtlus“, autor John Patrick Shanley, lavastaja Madis Kalmet, kunstnik Ivi Piho, valguskunstnik Priidu Adlas, muusikaline kujundaja Peeter Konovalov. Mängivad Guido Kangur, Anne Veesaar, Ursula Ratasepp ja Harriet Toompere. Esietendus 2. IX Tallinnas Katariina kirikus.

Karmist traditsionalistist õde Aloysiusele (Anne Veesaar) annab ajendi koguduse armastatud preestrit Flynni rünnata noore ja naiivsevõitu, kuid muidu parimate kavatsustega õe Jamesi (Ursula Ratasepp) poolkogemata poetatud kahtlus.

Karmist traditsionalistist õde Aloysiusele (Anne Veesaar) annab ajendi koguduse armastatud preestrit Flynni rünnata noore ja naiivsevõitu, kuid muidu parimate kavatsustega õe Jamesi (Ursula Ratasepp) poolkogemata poetatud kahtlus.

Jan Lepamaa

Otsus tuua John Patrick Shanley palju pärjatud „Kahtlus“ (2004) lavale Tallinna Katariina kirikus, kus enamasti on etendatud tõepoolest sakraalset mõõdet evivaid lavastusi (Theatrumi tööd või tänavu ka Indrek Hargla „Patu käsk“), mõjub esmapilgul ootamatult. Olgugi tegelasteks kirikuinimesed, käsitletakse Shanley näidendis ju siiski peaasjalikult inimsuhete ja -hinge räpasemat poolt, mis päädib küll Madis Kalmeti tõlgenduses pigem n-ö õigluse võiduga, kuid see väljendub ikkagi rohkem ajalikus psühholoogilise teatri kontekstis. Lisaks sellele läbivad näidendit märksõnad, mis võivad meediaassotsiatsioonide tõttu kostuda kõmulisena nendegi inimeste kõrvadele, keda ehk kirik muidu väga ei kõnetakski: ranged reeglid vs. liberalism, samuti rassism ja pedofiilia.

Konflikti kaks poolt on siis New Yorgis Bronxis asuva katoliku kooli juhataja õde Aloysius Beauvier (Anne Veesaar) ning koolis õpetajana töötav katoliku preester isa Brendan Flynn (Guido Kangur). Karmist traditsionalistist õde Aloysiusele annab ilmselt kauaoodatud ajendi koguduse armastatud ja mitmetes küsimustes edumeelset preestrit Flynni rünnata noore ja naiivsevõitu, kuid muidu parimate kavatsustega õe Jamesi (Ursula Ratasepp) poolkogemata poetatud kahtlus, et isa Flynn suhtub kuidagi liiga soojalt tumedanahalisse kooliõpilasse Donald Millerisse, keda ennast me (erinevalt 2008. aasta filmiversioonist) laval ei näe, kuid kelle maailma esindab näidendis tema ema (Harriet Toompere). Kahtlemata suurendab huvi lavastuse vastu ka elamus nimetatud filmist, mille eest pälvisid Kuldgloobuse ja Oscari nominatsiooni nii teksti autor Shanley kui ka kõik neli keskset näitlejat (Meryl Streep, Philip Seymour Hoffman, Amy Adams ja Viola Davis).

Pole siiski põhjust arvata, nagu taotlenuks Shanley selle temaatika dramatiseerimisega odavat populaarsust. Pigem kasutab ta kirikuelust võetud motiive inimsuhete süvavaatluse ainesena, tegemata sealjuures kohtuotsust ega võtmata teoloogilist seisukohta. Teatavat distantsi tänapäevasest kõmumeedia kontekstist, kuid seejuures ka ajaloo­ainelist toetuspunkti pakub sündmustiku paigutamine 1964. aasta sügisesse. Just aasta tagasi oli Martin Luther King pidanud oma kuulsa ja murrangulise kõne „Mul on üks unistus“, mis loob tausta Donaldi kui esimese mustanahalise õpilase vastuvõtmisele kõnealusesse kooli. Katoliku kirikule endale oli aga sajandite lõikes suursündmus just sellel perioodil (1962–1965) toimunud II Vatikani kirikukogu, kus käsitleti peaasjalikult teemat, kuidas suhestada traditsioon ja tänapäevane maailm ning olla kirikuna lähemas kontaktis koguduseliikmetega. Muidugi, olgem täpsed, kontsiili otsused puudutasid rohkem liturgiat ning suhet teiste konfessioonide ja religioonidega, praegune kõneaine pedofiilia (ja tsölibaat kui selle võimalik võimendaja) tollal veel jutuks ei olnud. Seetõttu tuleks ka näidendi ja lavastuse puhul võimalike tekkivate seoste suhtes olla ettevaatlik: ajastu annab varjundi õhus olevatele meeleoludele ja loob vaatajaga sideme tänapäeva, kuid psühholoogilised suhted laotuvad laiali siiski pigem inimlike erinevuste, kui teoloogiliste või ideoloogiliste hoiakute vahel, mispuhul võib probleemiks osutuda koguni antipaatse vastase küünte pikkus või tee sisse lisatava suhkru hulk.

Olgu vahemärkuse korras öeldud, et arvamus, nagu soodustaks tsölibaat pedofiiliat (vt nt Indrek Tarand, „Paavst, tsölibaat ja pedofiilia“, Keskus, märts 2013) on paraku siiski oletuslik ning selle näiline esmatasandi loogika üsna esmatasandil kummutatav. Pedofiilia on ettekujutatavaist kuritegudest kõige jälgim ja sellele ei saa olla õigustusi, kuid oletada, et heteroseksuaalne inimene hakkab tsölibaadi tingimustes (mis ei tähenda ju lihtsalt „ilma“ olemist, vaid terviksüsteemi Jumalale pühendumisest, palvepraktikast ja armastuse sõnumi ellu toomisest) unistama kooripoistest, ei ole siiski elementaarne loodusseadus, eriti arvestades, et kirik ei ole vangla ning patustada saab ka „legaalsemal“ moel. Õnneks hakkab viimasel ajal üha rohkem ilmsiks tulema ka juhtumeid, mis kipuvad osutama sellele, et loogikasuund võib olla ka hoopis vastupidine: pedofiilse kalduvusega inimesed üritavad imbuda institutsioonidesse, mis võimaldavad nende kalduvuse väljaelamist teatava välise autoriteedi abil, sõltumata sellest, kas sellist katust pakub tahtmatult katoliku kirik, noortelaager või meelelahutustööstus – ühesõnaga mis tahes võim.

Kuid armastusele, mida saame praktiseerida pereelus ning mille kadumine võib meilt võtta pinna ka tsölibaadis elatava Jumala-armastuse kogemiseks, osutab Shanley küll. Seda aga mitte isa Flynni, vaid õde Aloysiuse puhul, kellest saame teada, et ta on lesk. Õde Aloysius ei ole autoril antud sugugi läbinisti halva inimesena. XXI sajandi õhtumaalasel võib olla raske mõista vastutust ja missiooni, mida kannab ühe või teise traditsiooni hoidja. Kui igasugune liberaalsus on alati hea, siis peaksime seda hoiakut rakendama ju ka lapsevanematena. Kas me sellel juhul aga oleme ikka head lapsevanemad? Kustmaalt ja mis küsimustes järele anda, nii et see parandaks inimsuhteid, kuid ei lõhuks mõnd väärtuslikku õpetuslikku tervikut, pole mitte üksnes katoliku kooli juhataja, vaid ka hea õpetaja, treeneri ja muusikapedagoogi küsimus. Ja näiteks filmi puhul ei saa me väita, et Meryl Streepi tegelaskuju ei juhi – vaatamata isikliku elu tragöödiale – vähemalt alguses just need idealistlikud kaalutlused.

Kindlasti on idealist aga isa Flynn. Kui Hoffman mängis preestrit pigem iseenda tagalat mitte kaitsva päikesepoisina, siis Guido Kangur näitab kohati teatavat teatraalset vahefiltrit: temagi soovib ennastsalgavalt parimat, kuid õde Aloysiuse sekkumine tekitab temas mingi sportliku või intellektuaalse kihvatuse, pannes ta talle justkui vastu mängima. See näiliselt nagu küünilisem käitumine paradoksaalsel moel hoopis rehabiliteerib ta (Hoffmani katsekihita preestri puhul võivad kahtlused kohati kergemini külge hakata, olgugi see ebaõiglane). Ehkki vaimuliku vaimselt sisult võrreldav, eristub Kanguri preester selles mõttes näiteks tema viieteist aasta tagusest Eduard Profittlichi rollist lavastuses „Vend Enrico ja tema piiskop“: vaimulik peab elama sissepoole, aga vajadusel ka veenma ja kõnelema inimestega neile arusaadavas keeles – ja seda isa Flynn oskab.

Tunduvalt segasemaks jäävad aga Anne Veesaare õde Aloysiuse motiivid. Raske on uskuda, et Kalmet ja Veesaar ongi taotluslikult loonud pooltoonideta „halva politseiniku“ kuju, kes valvab „iganenud“ institutsiooni reglementi, omamata sealjuures, vähe sellest, et kurbuse- või rõõmu-, vaid koguni kahjurõõmuhetki.

Palveelule pühendunud inimese sisemaailm ei ole katsumusteta. Milleks seda isegi eeldada? Meenub kas või Austria dokumentaalfilm „Ema Teresa – pimeduse pühak“ (2010), mille tutvustavas tekstis tõdeti: „Pühendanud oma elu Calcutta agulite kerjustele ja surijatele, leidis ta ülemaailmset tunnustust ennastsalgava misjonärina, kes väitis alati, et täidab Jumala tahet. Ent tema hiljuti avaldatud kirjad ja ülestähendused paljastavad sügava hingelise kriisi ning senine pilt vagast nunnast ja XX sajandi moraaliikoonist hakkab murenema.“ Otsekui need kaks poolust välistaksid teineteise või vähendaksid palvevõitluse väge. Seda, et inimsuhted on tihtipeale problemaatilised, kuuleme ka näiteks ema Ksenja suust Heilika Pikkovi dokfilmis „Õlimäe õied“ (2013). Vaid eneseabiõpikutes võime kohata nõuandeid à la andesta ja kohe komistad poodi, kust leiad 50% allahindlust. Kuid siiski, ühel, teisel või koguni kolmandal-neljandal juhul oleks huvitav neid õde Aloysiuse sisemisi võitlusi näha. Olgu siis veendununa oma ettevõtmise aatelisuses, pereelu leinates, ka ise oma alustatud võitluses kahtlema lüües, oma sisemisi deemoneid palvega taltsutada püüdes või kõiki neid motiive omavahel konflikti lastes.

On mingi võimalus, et nii õde Aloysius kui ka isa Flynn oskavad mõlemad oma sisemist palveteed mängurlusega vürtsitada, kas või selleks, et idealistlikule õde Jamesile elukogemust jagada. See lahendus ei ole aga siiski eriti usutav ega ka huvitav. See, mis tõeliselt võiks põhjendada koolijuhataja üheplaanilist viha, nii et sisaldaks ka kõiki tema kahtlusi, jääb hetkel õhku suurema kahtlusena, kui näidendi sõlmprobleem isa Flynni ümber.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht