Harjutusi iseseisvaks surmaks

„See hetk“ tundub olevat seda sorti lavastus, kus publiku härdumise ja kaasaelamise määr ei ole korrelatsioonis lavastuse kunstilise väärtusega.

MEELIS OIDSALU

Tallinna Linnateatri „See hetk“, autor Michael Christofer, tõlkija Triin Sinissaar, lavastaja Alo Kõrve, kunstnik Nele Sooväli, helilooja Veiko Tubin, valguskujundaja Emil Kallas, helikujundaja Arbo Maran, liikumisjuht Joel Juht. Mängivad Tõnn Lamp, Margus Tabor, Piret Kalda, Andrus Vaarik, Epp Eespäev, Kaspar Velberg, Helene Vannari, Maiken Schmidt, Aksel Ojari ja Oliver-Marcus Reimann. Esietendus 2. IV Hobuveskis.

Felicity (Helene Vannari) ja tema tütre Agnese (Maiken Schmidt) ehk põetatava ja põetaja sõltuvussuhet toidab vastastikune nõutus, kibedus ja kompromissitu lähedus.

Felicity (Helene Vannari) ja tema tütre Agnese (Maiken Schmidt) ehk põetatava ja põetaja sõltuvussuhet toidab vastastikune nõutus, kibedus ja kompromissitu lähedus.

Siim Vahur

„Selle hetke“ suurim trump on lavastuse teema. Kaks tundi on piisav aeg, et lavaruumi, mingit pansionaati kusagil eraldatud paigas, ajutiselt asustavad surmale määratud haiged hinged hinge läheksid ja jääksid. Michael Christoferi tekst, olgugi auhinnatud ja puudutaval teemal, on kompositsioonilt monotoonne veidi tehniline leinakirjeldus ega juhata justkui kuhugi. Autori kiituseks võib öelda, et ta tundub olevat teemaga lähemalt kursis. Ise korduvalt (esi)vanemaid suretanuna suutsin samastada end surmahaige Felicity (Helene Vannari) ja tema tütre Agnese (Maiken Schmidt) suhtenüanssidega, tundsin ära põetaja ja põetatava sõltuvussuhte, mida toidab vastastikune nõutus, kibedus ja kompromissitu lähedus. Christofer pole teinud surma kohta suuri sõnu või vägivaldseid üldistusi.

Ilmselt ongi osa mu rahulolematusest tekstiga seletatav minu rikutusega, sellega, et ootasin selget psühholoogilist sõlmitust või helget lohutavat tarkusetera. Selline ootus on aga populistlik, ebaõiglane, sest elu selgusehetki sageli ei paku, kaotused jäävad kaotusteks. Inimese surmale tähenduse omistamine on egoistlik ja vägivaldne, aga surmaga iseseisvaks hakkamasaamiseks hädavajalik akt. Selliseid vägivalla-avaldusi ongi Christofer mu meelest kirjeldanud.

Kõrve teeb traditsioonilist näitlejateatrit ja, noh, why not, tundub igati õigustatud valik keskenduda keeruliste suhtemustrite näitejuhtimisele, selmet hakata kokku segama mingeid teatraalseid kujundikomponente ja kujutusviise. Autor on andnud piisavalt täpse kokteiliretsepti, nii et lavastajal jääb üle vaid see hoolikalt kokku ja välja valada. Nele Soovälja funktsionaalne, kaine ja arukas lavakujundus ühtib lavastaja ja autori realistlike taotlustega. Nii tundliku teema puhul on kiusatus hakata visuaalselt või ruumiliselt üldistama, tähistama, kuigi, ka mina ei näe selleks vajadust. Maitsekas töö Sooväljalt. Tema seni kõige ägedam, ka teatriaasta auhinnale nomineeritud Von Krahli teatri „Õhtute kollase tolmu“ lavakujundus on juba näidanud tema tugevust koostöövõimalusis nende lavastajatega, kes lubavad lavakunstnikul vabalt hullu panna.

Kõrve aga on teinud panuse vaid näitlejatööle ja põrunud kuninglikult. Küsimus ei olegi niivõrd üksiksooritusis, sest Andrus Vaariku homoseksuaalist kirjanikuhärra Brian, Helene Vannari Felicity ja eriti nooruke Oliver-Marcus Reimann (megalahe tüüp!) on kõik nauditavad soolod, aga kui vaadata seda surijate-leinajate koori koos, jääb neist ka teatraalses mõttes elujõuetu pilt. Solistid teevad oma töö ära, ansambli rütmitunnetus on aga häirivalt nihkes ning ebakindlus ja nõutus paistab eriti teises vaatuses karjuvalt välja.

Eks mõni lavastus valmigi tükk aega pärast esietendust. Potentsiaali ja kogemust trupil ju igatahes on, kütku ainult ja vaadaku mõnda oma lavastuse salvestust või midagi, kui ei usu. Margus Taboril (Joe) on loomupärane kalduvus imalusele ja see pole tulnud sureva pereisa rolli puhul kasuks, läks melodraamaks kätte ära, hoolimata Piret Kalda (Joe naine) vägagi professionaalsest üritusest paari tõsiseltvõetavust kuidagi päästa. Kaspar Velberg on Briani rollis lootusetu miscast: talle see homovärk lihtsalt ei sobi ja selles ei saa Velbergi süüdistada. Ei ole tal Vaarikuga võrdväärset gei-sensibiliteeti – see viimane kas on geenides või ei ole, pole vähemasti viimaste teaduslike uuringute kohaselt valiku küsimus.

Vormiliselt huvitavaim võte lavastuses ja näidendis on nähtamatu inter­vjueerija (Tõnn Lamp) sekkumine lavategevusse. Keda täpselt esitab see hääl, kes end meietab ja esindab seega mingit institutsiooni või nähtust, jääb mõistetamatuks. Publikul temaga samastuda ei õnnestu, selleks on see häälitseja liiga ametlik. Võib olla, et Tõnn Lamp etlebki mingit leina formaalset, ametlikku külge, leinabürokraatiat või suremistööstust või -kultuuri, mille kandjad püüavad tuima, ent ahne järjekindlusega intiimseid lähikondlikke surmakogemusi vägisi raamistada, lavastada, uurida ja teenindada.

Kokkuvõttes tundub „See hetk“ olevat seda sorti lavastus, kus publiku härdumise (etenduse lõpuks nuttis kolmandik saali) ja kaasaelamise määr ei ole korrelatsioonis lavastuse kunstilise väärtusega. Iseenesest ei olegi see ehk mingi puudus. Nii nagu on funktsionaalset muusikat (leinamuusika nt), võib esineda ka puhtalt funktsionaalset teatrit, praegusel puhul siis leinateatrit, mis aitab päris surmaks ja leinaks valmistuda või oma lõpuni põdemata leina taaselustada, et see siis väärika loomuliku lõpuni läbi elada. Nii on Tallinna Linnateatri lavastus ise suremismajanduse, sotsiaalhoolekande ja kultuuri segu.

Sellise rikkaliku funktsionaalse kokteili üle oleks patt joriseda. Mitte et ma kahtleksin, et kogenud kunstnik seda ei tee, aga teatritegijad peaksid nutvat ja härdunud publikut kummardustega tänades – juhul kui soovivad kunstnikeks jääda – oma lavastuse kunstivälisest funktsionaalsest toimest kindlasti teadlikud olema.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht