Hästitempereeritud tantsukunstnikud

„Hästi treenitud klaviir“ on vormipuhtuselt nauditav ja seejuures helget meeleolu loov tantsulavastus, kus ka publikult eeldatakse huumorimeelt ja jäetakse ruumi irooniale.

MARIE PULLERITS

Tantsuteatri Fine 5 „Hästi treenitud klaviir“, koreograafid-lavastajad Tiina Ollesk ja Renee Nõmmik, visuaali autor Rain Saukas, valguskunstnik Ants Kurist. Tantsivad Tatjana Romanova, Helen Reitsnik, Tiina Ollesk ja Simo Kruusement. Esietendus 18. X Tallinna ülikooli Stella teatris.

Tänavu aasta tantsulavastuse auhinnale esitatud tantsuteater Fine 5 uurib oma värskeima lavastusega läbi intelligentse ja eneseiroonilise huumoriprisma tantsukunsti ja muusika seoseid. 18. oktoobril esietendus Stella teatris Johann Sebastian Bachi teose „Hästitempereeritud klaviir“ (1722) esimese osa muusikale loodud tantsulavastus „Hästi treenitud klaviir“.

Bach oli esimene helilooja, kes kasutas klahvpillidel ulatuslikumalt tema kaasajal uut tempereeritud häälestust, kus kõik pooltoonid on võrdsed ning mis võimaldab kasutada kõiki helistikke. Uue häälestuse propageerimiseks lõigi Bach teose „Hästitempereeritud klaviir“, mis sisaldab kõikides helistikes prelüüde ja fuugasid ning mida kirjutades oli heliloojal selgelt didaktiline eesmärk – tutvustada mängijaid kõigi 24 mažoorse ja minoorse helistikuga. Muusikateadlane ja pianist Vardo Rumessen on näinud selles Bachi julget väljakutset oma ajastu traditsioonidele: kinnitades peaaegu kõigi helistike võrdväärsust, püüdis ta sellega anda igale helistikule ka mingi kindla poeetilise idee, iseloomustades igat helistikku vaid sellele omaste tundetoonidega.*

Fine 5 lavastajad Tiina Ollesk ja Renee Nõmmik vastavad helistike meeleolulaadidele liikumispiltidega, mis tuginevad algul tantsutehniliste harjutuste struktuurile, ent arenevad seejärel mängulise koreograafilise kompositsiooni ning inimlikult soojade ja humoorikate momentide kaudu omaette lugudeks. Koreograafia on skulpturaalselt meloodiline, aga liikumine ei ole kordagi muusikale tapeediks või vastupidi – see on pidevalt kestev dialoog kahe meediumi vahel.

Ollesk ja Nõmmik avavad Bachi „Hästitempereeritud klaviiri“ kui mõneti muusikalise treeningu eesmärgil kirjutatud teose sisu, nähes sarnasusi muusiku ja tantsukunstniku töökultuuris. Mõlemas kunstivaldkonnas ilmneb anne pidevalt kindlat liikumist või harjutust õppides, oskusi pidevalt treenides, parandustega korrates ja süvendades. Seejuures rõhutavad koreograafid, et tegemist ei ole pelgalt nüride käsitöömeisterlikkust treenivate harjutustega, mida rutiinselt käiata. Iga kordamine taotleb teadlikkuse kasvatamist ja sisulise kvaliteedi süvendamist – ka tehniliselt perfektselt, ent sisutult ja elutult musitseeriv interpreet ei suuda kuulajat hingestatult haarata.

Esimesed stseenid mõjuvad humoorika tantsutreeningu peegeldusena, millele viitavad ka tantsijate kostüümid, ent kompositsioon on väga delikaatne ja muusikatundlik. Need on kui muusikalis-koreograafilised miniatuurid, mis hägustavad piiri treeninguharjutuse ja kunstiliselt kõneleva vormi vahel. Tendu’d-plié’d, jooniste läbikõndimised, moderntantsu harjutuste elemendid ja kordused võivad teadliku esituse, tantsijatevaheliste suhete ja sisulise kvaliteedi väljakandmisel anda edasi ka sügavamat sisu.

Visuaalne esteetika kujuneb eelkõige vormide ja kompositsiooniga mängimisest, oskuslikest kaanonite, unisoonide ja variatsioonide peentest põimingutest. Näeme Fine 5 signatuuriks kujunenud grupiliikumisi: teineteisest möödajõudmised, läbitungimised, üleminekud, tõsted ja kandmised, mis loovad peene kompositsiooni ja seda toetava valguskujunduse (Ants Kurist) kaudu liikumismustrilisi pilte ja dramaturgiat vormivat rütmistatust.

Ainult puhtale vormitasandile Fine 5 aga ei jää: grupistseenides on ka selgelt arenevad tantsijatevahelised kontaktimomendid, inimliku läheduse otsimine, omavaheline suhtlus ja humoorikalt muusikale vastamine. Simo Kruusemendi ja Helen Reitsniku multifilmilikult nobe duett on ühest küljest tantsukunstnike eneseirooniline liikumisega muusikale vastamine, ent loob ka tähendustasandeid inimsuhetest: need on kui ähmivalt rapsivad dialoogid, koomiliselt meeleheitlik püüd teisega suhelda. Hoopis teist laadi atmosfäär tekib Tatjana Romanova soolost: ta tundub olevat kõhklevalt üksijäetud, kergelt ärev ja küsitlev, kui valab muusika idamaalikult žestikuleerivasse, väikeste kehanihete ning peene plastikaga rikastatud liikumisse.

Vormipuhtusest sügavamale viib lavastuse kahtlemata ka tantsijate suhe publikuga. Lava ja publiku vahel on algul küll selgelt eristatav neljas sein, ent tantsijate väga kõnekas pilgufookus laseb sellel piiril aeg-ajalt delikaatselt kaduda. Tantsijate vaade on kas teineteisel või süvendatult väljapoole suunatud, justkui uurides, kes ja mis on neljanda seina taga. Korduvalt luuakse kellegi konkreetsega saalist silmside, pidevalt on tunne, nagu hakkaksid nad kohe-kohe millestki väga olulisest publikuga kõnelema, nagu tahaks midagi öelda, ent vähemalt sõnades jääb see lausumata. Selles võib näha ka teadlikku enesekohast küsimust: kuidas tantsija oma loomingulise tegevuse kaudu välisilmaga suhestub, kuidas ja millest oma meediumi kaudu kõneleda saab?

Fine 5 küsib ka uuesti, kuhu ja kuidas tantsukunst praegusaja kultuuris ja ühiskonnas asetub. Kuhu asetub töö suletud stuudiouste taga, töö, mille kvaliteet ei ole arvuliselt mõõdetav tulem, mille mõju on kaugemale ulatuv, mitte otseselt nähtav, ent ometi tantsijale ja seeläbi ka töö kvaliteedile asendamatult vajalik? Sellesse panustab ka muusikavalik: lavastuses kasutatakse Glenn Gouldi salvestist Bachi „Hästitempereeritud klaviirist“, kus muusika taustal on aeg-ajalt kosta ka pianisti õrn kaasaümisemine. See annab tervikule soojalt vaimuka lisavarjundi ja loob õhustiku harjutamise mõnust.

Fine 5 viimastest lavastustest eristuvalt toovad koreograafid „Hästi treenitud klaviiri“ puhul sisse ka täiesti ootamatuna mõjuvalt kontrastseid koomikahetki, mida ma kartuses rikkuda vaataja üllatust siinkohal pikemalt ei kirjelda. See võib eneseirooniline küsimine „mis see üldse on, mida ma teen ja miks?“ peegeldada ka jaburat kahepalgelisust, mida kohtab meie ümber ühiskonnas viimasel ajal liigagi sageli. Igal juhul mõjus see Fine 5 repertuaaris värskendavalt, irooniaga vürtsitavalt.

Fine 5 püsib jätkuvalt oma südamelähedaste küsimuste juures, uurides, millist tähenduslikkust võivad keha ja liikumine eneses kätkeda ning kuidas seda koos muusikaga tantsumeediumi kaudu avada. „Hästi treenitud klaviir“ on vormipuhtuselt nauditav ja seejuures helget meeleolu loov tantsulavastus, kus ka publikult oodatakse huumorimeelt ja jäetakse ruumi irooniale. Klaviir on hästi treenitud ja tantsijad parajalt tempereeritud!

*Vardo Rumessen Johann Sebastian Bachi teosest 2003. aasta Suure-Jaani muusikapäevade kavas.