Hea, et niigi läks

„Sirgu Eesti“ koosneb kolmest küllaltki harali komponendist: rännakust läbi rahvusraamatukogu maja, näitusest fuajees ning etendusest suures saalis.

JAAK ALLIK

Labürintteatriühenduse G9 ja VAT-teatri „Sirgu Eesti“, autorid Aare Toikka, Mihkel Seeder ja G9, lavastajad Aare Toikka ja G9, kunstnikud Henry Griin ja Aare Toikka, valguskunstnik Sander Põllu, kostüümikunstnik Keili Retter, muusikaline kujundaja Ardo Ran Varres, koreograaf Marge Ehrenbusch. Mängivad G9, Katrin Saukas, Elina Reinold, Meelis Põdersoo, Tanel Saar, Margo Teder ja Ago Soots. Esietendus 5. X rahvusraamatukogus.

„EV 100“ teatriprogrammis „Sajandi lugu“ seni loodud uuslavastustele teatris NO99 ja Vanemuises on ette heidetud loosijärgsete partneritega (Theatrum ja Sõltumatu Tantsu Lava) koostöö ebaõnnestumist. Sama tuleb kahjuks nentida ka VAT-teatris etendunud „Sirgu Eesti“ puhul: algne partner Cabaret Rhizome loobus ning ka uueks kaaslaseks valitud labürintteatriühendusega G9 pole suudetud ja ilmselt ka tahetud sisulist lavastustervikut luua. Teatriõhtu koosneb kolmest küllaltki harali komponendist: rännakust läbi rahvusraamatukogu maja, näitusest fuajees ning etendusest suures saalis.

Kolmveerandtunnisel tutvumisel hiigelhoone keldri, katuse ja trepistikuga ei suutnud vähemalt mina tabada mingitki seost programmikohaste XX sajandi 30ndatega ja kahjuks ka G9-le seni omase sisulise taotlusega. Olles varem kaks nende matka kaasa teinud, ei saa ma selleks ju kuidagi pidada lihtsalt liikumist punktist A punkti B, vaid ikkagi liikumise käigus tekkivat vahetut ja väga mitmepalgelist kontakti selles osalevate seni üksteisele võõraste inimeste vahel. Seekordsel rännakul saabus selline kontaktivõimalus alles finaalis, kui publik jäi juhuvaliku alusel paarikaupa vastakuti ning neil paluti teineteisele silma vaadata, käsi ulatada ja küpsis omavahel jagada. See oli tõesti kena ja väga labürintteaterlik hetk, mis ei õigustanud aga kuidagi sellele eelnenud pikka ja tüütut hanereas marssimist ning mõistatamist, mida võiksid küll tähendada koridori seintele kleebitud papist kõrvad ja tühjusse rippuma pandud sõdurisinel. Loomulikult ei saa vahetut kontakti nõuda ega saavutada mitmesajapealist inimhulka juhtides, kuid on siis vaja selle peale välja minna?

Etenduse esimesest osast jäi kirkana meelde vaid öise Tallinna kohale kui minaretitorni taevaisa poolt heisatud kuldne kuusirp, mis viis mõtte hoopis ehk XXI sajandi 30ndaiks valmivale ekrelase õudusunenäole. Nagu kavalehelt ja hiljem ka lavalt kostnud tekstist võis järeldada, taheti muu kõrval tõmmata vaatajate tähelepanu ka rahvusraamatukogu hoone remonti vajavale seisundile, ent selleks võinuks kindlasti valida teistsugused ja mõjuvamad vahendid.

Hoone allkorrusel loodud fiktiivse kunstniku Ernst Meele (1920–1999) näitus tutvustab EV saja aasta lugu ja sõjaeelse vabariigi aegseid poliitikuid. Lugedes kavalehelt, et ühel lavastuse teksti autori Mihkel Seedri „targal ja globaalse silmaringiga“ sõbral polnud õiget aimu isegi Konstantin Pätsi isikust, olnuks selline näitus kindlasti valgustav ja teretulnud. Iseküsimus, kui paljud vaatajaist maldavad vaheajatoimingute käigus (mille hulgas ka näituse nn avatseremooniaga kaasnev tasuta viinapits) sellega põhjalikult tutvuda – ja aru saada, et tegemist on võltsajalooga, mille aluseks Ernst Meele põhitees „kõik võinuks olla ka teisiti“.

Seejärel siirdutakse raamatukogu konverentsisaali jälgima Aare Toikka lavastatud ligi kahetunnist näitemängu. Lavastuse ideega, mille autorina viidatakse Indrek Harglale, on korratud tema 2014. aastal Eesti Draamateatris lavastatud „Wabadusristi“ kontseptsiooni, mis seisneb Artur Sirgu ja vapside heroiseerimises ning riigipöörajate Pätsi ja Laidoneri omakasupüüdlike huvide paljastamises. Tuleb tunnistada, et Toikka ja Seeder on vapside (mitte küll Sirgu!) kujutamisel olnud Harglast mõnevõrra kriitilisemad ja ka sotsiaaldemokraatide liidrit Reid näitab Tanel Saar siiski fašismi pealetungi pärast tõsiselt muretseva poliitikuna, mitte lihtsalt punase lipuga vehkiva tolana, nagu meenub Eesti Draamateatri laval Hendrik Toompere ja Lauri Kaldoja esitusest.

Mõtlemapanev on publikuga sooritatav manipulatsioon: rahvusraamatukogu naiskoori eestvõttel hakatakse vapside taktikepi all kenasti kaasa laulma „Eestimaa, mu isamaa“. Seevastu Pätsi ja eriti Laidoneri kujutatakse üsna groteskselt. Elina Reinold pole Stalini kingitud valgel hobusel ringikappavale ning riigipeaks kippuvale kindralihärrale igatahes mingitki õigustust leidnud. Uue momendina („Wabadusristist“ ma seda ei mäleta) on sisse toodud idee, et Sirgu võisid mõrvata ning Pätsi ja Laidoneri vapse lämmatama õhutada hoopiski NKVD-lased ja Vene saadik Raskolnikov, kelle pakutud kokkuleppe olevat Sirk uhkelt tagasi lükanud. Katrin Saukas loob Sirgust näidendi etteantud raamides igati tõsiseltvõetava tegelaskuju, rõõm on näha andekat näitlejannat taas laval suurema trupi koosseisus. Tanel Saart tahan kiita ka Vene saadik Raskolnikovi mõjuva kujutamise eest, kuigi päris Raskolnikov oli palju huvitavam isiksus. Temast sai Stalini režiimi kirglik paljastaja, kes kummalise kokkusattumusena lõpetas nagu Sirkki – enesetapuga (?) ühe Prantsusmaa psühhiaatriakliiniku aknast välja viskudes.

Kuigi ajalugu teatavasti olekseid ei tunnista, on Hargla nägemusel, et Sirgu juhtimisel poleks Eesti 1939. aastal hääletult alistunud, vaid võitnud oma teise Vabadussõja, kindlasti eluõigus. Samaväärselt oletusega, et Pätsi ja Laidoneri reaalpoliitika oli tegelikult rajatud veelgi utoopilisemale usule, et Hitleri kiire võit on kindel.

Kui Toikka ja Seeder tahtsid Eesti Vabariigile tema 100. sünnipäevaks kinkida just sellise ajaloomõtestuse, siis olgu see nende valikuvabadus, millega vaielda pole praegusel juhul mingit mõtet.

Lavastuse teeb segaseks ja venivaks hoopiski autorite valitud raam seoses Ernst Meelega, kelle suure portree all kogu vaatemäng aset leiab. Pealiskaudsel vaatamisel jääb mulje, et kasutatakse tuntud „teater teatris“ võtet: näitetrupp püüab leida materjali „EV 100“ sünnipäeva tähistama mõeldud suurlavastuse loomiseks ning valib selleks noorkirjanik Eduard Poolöö (Meelis Põdersoo) käsikirja „Sirgu Eesti“. Lavastamise jooksul tekivad esitajate vahel aga korduvalt vaidlused, mis loo sujuva käigu seisatavad.

Lõpuks „likvideerivad“ näitlejad oma autori, sest juubeliks on vaja müüti loovat, mitte seda purustavat teksti, ning leiavad, et Sirku tulnuks kujutada hoopis Kalevipojana, kes oleks viinud eesti rahva tõepoolest õnnelikku tulevikku. Näitusesse ja eriti kavalehte süvenemisel jõudsin aga arusaamisele, et tegu on kaugelt keerulisema konstruktsiooniga: laval pole mitte endale autorit otsiv näitetrupp à la Pirandello, vaid hoopis kunstnik Ernst Meele õhutusel Eestis pärast 1991. aastat kehtestatud teatridemokraatiale rajatud Suure Etenduse ajastu juhtfiguurid. Meie riiki valitseb nimelt Suure Etenduse Korralduskomitee, kuhu kuuluvad Esidemokraat, Opositsionäär, Ajaloolane, Suure Etenduse Lavastaja ning rahva seast aastaks valitav ja sellega riigijuhtide rotatsiooni tagav Rahvavolinik. Viimase ülesandeks on määrata igakordse Suure Etenduse peateema, mis kinnitaks taas rahvuslikku müüti ja sisendaks kodanikele, et Eesti valitud suund on õige ja ainuvõimalik.

Mõned vaatajad (teiste seas Andrei Hvostov¹) on lugenud sellisest konstruktsioonist välja iroonia kogu juubeliaastat iseloomustava ajaloo mütologiseerimise ja ka „Sajandi loo“ teatrisarja väljamõtlejate, „EV 100“ korralduskomitee aadressil (Jaanus Rohumaa, Margus Kasterpalu jt) ning kahetsenud, et teater pole paroodilist elementi rohkem ja teravamalt rõhutanud. Tunnistan, et minu fantaasia selleni ei jõudnud. Vajadus välja mõelda Ernst Meel ja tema Esidemokraadist tütar (Katrin Saukas on sunnitud Sirgu kõrval kehastama ka teda) jäi kontseptuaalselt sama segaseks kui rännak mööda raamatukogu.

Tehiselulooga tutvumisel selgub, et pooleli jäänud bioloogiharidusega Meel polnud mitte kunstnik, vaid hoopis teatrimees, kes teenis kogu nõukogude aja leiba eraõpetajana ning rajas juba 1950. aastail teatritrupi Taarkus, mis andis Rocca al Mare vabaõhumuuseumis suurejoonelisi etendusi. Temast sai vabadusvõitleja, kes sõitis 1982. aastal välismaale Eesti vabadusideele toetust koguma ning valiti 1989. aastal Moskvasse iseseisvust nõudma saadetud delegatsiooni liikmeks. Meele Eesti Vabariigi 80. aastapäeva (1997) auks koostatud ajaloonäitust me vaheajal uurida võimegi saamaks teada, et 1949. aastal suudeti eestlaste tugeva kokkuhoidmise tõttu ära hoida küüditamine, 1994. aastal ei hukkunud Estonia katastroofis ükski inimene ning 1996. aastal võitis Erika Salumäe koguni kolmanda olümpiakulla. 1997. aastal elas Eestis juba 1 909 414 inimest ning Eestimaa kuulutati maailma õnnelikemate inimestega riigiks.

Lavastuse alapealkirjaks ongi loosung „Oleks võinud minna ka teisiti“. Paraku nõuab sellest teesist arusaamine siiski vastust küsimusele – mis puhul? Kus ja kes tegi vea, et tegelikkus kujunes kaugelt kurvemaks. Otsest vastust sellele küsimusele lavastus ei anna. Meele „mälestustest“ rebitud trükilehtedel on ülistatud võrdselt nii Pätsi kui ka Sirku, nii Laidoneri kui ka Reid. Paratamatult surub peale mõte, et kui 1933. aastal oleks säilitatud „rahvusühtsus“ ning Sirk ja vapsid lastud võimule, siis läinuks ajalugu teisiti ja palju roosilisemalt. Sama järelduseni jõuab oma Maalehe mõtiskluses ka Sulev Oll.²

Kui tegijate mõte tõesti selline ongi, siis jääb üle vaid loota, et pähe tükkiv paralleel tänapäevaga neile valusat õppetundi ei anna.

1 Andrei Hvostov, „Sirgu Eesti“ – nagu rusikalöök kõhtu. – Eesti Ekspress 18. X 2017.

2 Sulev Oll, Must ja valge, see ongi tervik. – Maaleht 12. X 2017.