Hea olemise soovide kontsert

„Yokoonomatopoeemid“ on ühtaegu kontsert, etendus, stand-up, pihtimus, näitus ja kollektiivse fantaseerimise ruum.

MARIE PULLERITS

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Yokoonomatopoeemid“, autorid Riina Maidre ja Andri Luup. Esitaja Riina Maidre. Esietendus 24. I Kanuti gildi saali keldrisaalis.

„Hangi endale telefon, millest kajab vastu vaid su enda hääl. Helista iga päev ja räägi mitmesugustest asjadest.“1 „Kuula südametukset.“2 „Püsi ühes ruumis kuu aega. Ära kõnele. Ära näe. Kuu lõpus sosista.“3

Pakuksin lugejale arvustuse asemel võimaluse kasutada hoopis mõnd jaapani päritolu mitmeväljakunstniku Yoko Ono tegevuslikku juhist tema legendaarsest teosest „Greip“ („Grapefruit“), sest Riina Maidre ja Andri Luubi „Yokoonomatopoeemidest“ analüütiliselt kirjutada on enam-vähem sama pragmaatiline nagu jaapani zen-budistlikust mõistujutust kōan’ist puänti oodata. See-eest tasub Maidre ja Luubi teosele läheneda zen-budistliku algaja meelega ka Ono tausta ja täielikku loometeed tundmata.

Austusavaldus ja kaaskunstnike tervitusviibe jaapani kõrgelt hinnatud multimeediakunstnikule esietendus kuu enne veebruarilõpu sündmusi Ida-Euroopas. Seda märgilisemalt mõjub lavastuse tähendus- ja kogemusväli nüüd, kuivõrd Ono on olnud (John Lennoni sõnutsi „maailma kõige kuulsama tundmatu kunstnikuna“) peale muusiku, tegevuskunstniku ja popkultuuri suurkuju ka ühiskonnakriitiline rahusõnumi levitaja.

Luup ja Maidre on vaadelnud, uurinud, intuitiivselt aimanud ja katsetanud Ono loomingulisi ja tunnetuslikke põhimõtteid. Tulemuseks on kaemuslikku, rahulikku ja sõbralikult humoorikat olemisruumi pakkuv kontsert-installatsioon-näitus. Maidre astub üles etendaja kui iseendana, püüdmata Onot jäljendada või temaks kehastuda. „Yokoonomatopoeemid“ punub ühendavaid sildu Ono loominguga, ent ei refereeri seda ega eelda ka tema kunstnikutee süvitsi tundmist. Samal põhjusel teos justkui ei vajagi suuremat dramaturgilist komponeerimist ja läbilavastamist, vaid näiliselt justkui vabalt valitud eriilmeliste kildude mängulist vaatlemist.

Aprillis andis Riina Maidre lavastusega „Yokoonomatopoeemid“ võõrusetendusi tARTu poes.

Ruudu Rahumaru

Praeguste sündmuste valguses on ometi raske Ono kujunemisteest mööda vaadata adumaks „Yokoonomatopoeemide“ kunstilise sõnumi kõnekust. Teise maailmasõja ajal koos perega kodutuse, paguluse ja näljaga silmitsi seisnud Ono on rõhutanud oma elus kunsti rolli toimetulekuvahendina. Sõjakoldest põgenemise ajal vendadega taevasse vaadates külluslikust toidust fantaseerimine oli viis vaigistada kehalist nälga, tühjusesse karjumine ja selle mõttes visualiseerimine vahend emotsioonidega toime tulla. „Me vajasime neid rituaale oma terve mõistuse ja meele säilitamiseks,“4 on kunstnik ise tagasi vaadanud.

Enese toimetulekurituaalidest kandis Ono väikesed tegevusjuhised avalikkusele hiljem oma loomingusse. Ono pühendumine läänemaailmas laineid löövatele enesehoolemeetoditele lõi tema kunstikarjääri vundamendi ja pani aluse tegevuslikule, protsessi järgivale kunstivormile.

Maidre ja Luubi lavastus on suuresti ammutanud inspiratsiooni Ono žanrilt määratlematust muusika- ja heliloomingust, visuaalsest kunstist ning 1964. aastal ilmunud varase kontseptuaalse kunsti alusteosest „Greip“. Teksti- ja pildikogumik kujutab endast tegevuslike partituuride juhiseid, mida lugeja võib sõna-sõnalt või oma kujutluses ellu viia (mõned elegantsed näited leiab arvustuse algusest).

Sellesarnaseid rituaale nii iseenesele kui ka publikut kaasavalt viib „Yokoonomatopoeemides“ ellu ka Maidre. Läbiv tegevus on jaapani zen-budistlike kōan’e meenutavate lugude vestmine. Need ei allu ratsionaalsele loogikale, vaid vajavad eelhäälestuseta, kõike lubavat algaja meelt. Ono on jätnud voli kogu oma loomepärandit vabalt kasutada ning loobunud igasugusest ainulisest autoriõigusest. Selles avaldub ja peegeldub nii tema loomingu kui ka „Yokoonomatopoeemide“ kõigelubavus.

Budistlikus ilmavaates on iga asi oma olemuselt eimiski, sest võib olla mis iganes. Kuni mis tahes asi pole konkreetse rakendusega, on see eimiski. Maidre vestetud lood (nii narratiivsed kui ka muusikalised) algavad eikusagilt ja suubuvad eikusagile ning nende läbiv kontseptsioon ongi protsessikeskne mõte ja tunnetus. Kui oodata lugude puänti, võib seda ootama jäädagi ja pettuda. Seda ootamata saab aga narratiivi(tuse)s täielikult kohal olla.

Maidre sõnalisi ja muusikalisi lühietteasteid võib mõista absurdi­žestidena, aga ka miniatuurse hoolemeetodina, mille elluviimise vahendiks on kunst ja mille eetiline kaal on humoorikusest hoolimata tõsine. Ei ole kerge sõrm peale panna, kas „Yokoonomato­poeemides“ mõjuvad rahu toovalt eelkõige tegevused, nende sõnum, intiimne näituse­saaliruum Ono loomingule viita­vate graafiliste tekstilehtede ja Maidre koolieas toimunud Jaapani-reisi mälestus­meenetega, Ono-Maidre remiksitud muusika või Maidre absoluutselt kohalolev isiksus.

Ono kunstnikuvisiooni tuum on idee sõnumist kui meediumist. Sama kommunikatsioonistrateegiat järgib „Yokoonomatopoeemid“, ehkki „strateegia“ on selleks liialt jäik mõiste. Mõneti sobib seda ilmestama ütlus: „Ära võta enda ümber toimuvat liiga tõsiselt. Aga seda, et sa seda liiga tõsiselt ei võta, tasub tõsiselt võtta.“ Ono looming ja ka „Yokoonomatpooeemid“ on olemuselt peaaegu antipraktilised ja just seeläbi tugevama sisendusjõuga.

Japanoloog Alari Allik kirjeldas 18. märtsi etendusele järgnenud vestluses seda lapseliku askeldamisrõõmuna, milles avastamise kaudu valgub üle inimese tema loov identiteet. Maidre oma etendajarollis lubab sellel loovusel jõuda publikuni, ehkki tegevusse inimesi ei kaasata. Jagatud ruum on aga ühine ning äratab lootusrikka äratundmise, et mis tahes oludes saame end vahetult puudutavat füüsilist ja sotsiaalset ruumi mingil määral ise kujundada.

Jaapani kōan’i olemuseks on mõistatus. Selles ivas lubab ka „Yokoonomatopoeemid“ end avada. See on füüsiline, heliline ja kogemuslik ruum, kus ilma ootusteta isiklikus ja intiimses õhkkonnas lubatakse olla, tajuda, kogeda ja antakse mõtteruumi. 50minutiline õhtu on ühtaegu kontsert, etendus, stand-up, pihtimus, näitus ja kollektiivse fantaseerimise ruum. Kultuurikoodid, kunstilised viited ja loogika on juba eos segi paisatud ja teinekord ennast tühistavadki, ning see mõistatus teeb „Yokoonomatopoeemid“ intrigeerivalt võluvaks.

„Isegi üks telefoninumber muutub ilusamaks, kui kõik siin ruumis viibivad 17 inimest selle peale samaaegselt mõtlevad,“ leiab Maidre selles hea olemise soovide kontserdis. Seegi pakub lootust ja rahutunnet.

1 Yoko Ono, Echo telephone piece (1964).

2 Yoko Ono, Beat piece (1963).

3 Yoko Ono, Room piece III (1963).

4 Midori Yoshimoto, Into Performance. Japanese Women Artists in New York. Rutgers University Press, 2005, lk 79.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht