Hea, paha, pehme ja karvane
IME ehk nelja mehe ettepanek kuulub kahtlemata Eesti poliitilise vesterni klassikasse.
VAT -teatri „Hea, Paha ja Inetu”, dramatiseerija ja lavastaja Aare Toikka, kunstnik Kaspar Jancis, muusikaline kujundaja Mart Soo, valguskujundaja Sander Põllu. Mängivad Tanel Saar, Meelis Põdersoo, Margo Teder, Ago Soots ja Mart Soo. Esietendus 12. III rahvusraamatukogu teatrisaalis.
Vesternivormiline „Hea, Paha ja Inetu” on vaese, kuid geniaalse teatri ehe näide. Taskutega mantlihõlmad relvapoe asemel, pisike tõukeratas hobuseks, meeste asemel kaabud käte otsas, päikese asemel prožektor. Seejuures ei tundunud kogu see minimalism mitte ainult aktsepteeritav, vaid lausa ainuvõimalik. Peakatete vahetamise protsess uue lavakuju sissejuhatamiseks ning järjekordse tegelase surma markeeriv „uuh-aah”-häälitsus oli lavastuse täisvereline osa. Kohati raskendas tinglikkus siiski arusaamist: nii ei mõistnud ma, mis kahe Kaabakaga täpselt ikkagi juhtus, ning pidasin lõgismadu linnuks.
VAT-teatri lavastusel on 1964. aasta kultusfilmiga mõndagi ühist: näiteks tegelaste nimed ja üsna tuntavalt ka süžee. Vähemalt sama palju on ka erinevat: näiteks lõpplahendus (selles on lihtne veenduda, kui vaadata võrdluseks Arcade Fire’i videot „My Body is a Cage” ehk „Mu keha on puur”, mis filmi finaalist koosnebki). Laipugi on laval vähemalt kakskümmend, seega kaugelt üle kinovesternide keskmise nivoo (kui statistid välja jätta). Nii et tegu on stiilipuhta remiksimisega. Aare Toikka pole vähimalgi määral üritanud kopeerida filmi vahendeid (vesternide staatilised suured plaanid enne järjekordset tulirelvaduelli ei anna selleks erilist võimalustki), lavastus on rõhutatult ekspressiivne ja teatraalne. Nii tekitatakse läbiv võõritusefekt, mingit usutavat Metsiku Lääne õhustikku või emotsiooni ei püütagi saavutada. Küll on esile toodud kauboifilmide üldine moraal, mida peamiselt iseloomustab luba suure eesmärgi (raha) nimel tappa ükskõik keda ükskõik mil moel. Kusjuures raha on ainult eesmärk, mitte vahend. Kui see ükskõik kui raskelt kätte on saadud, kaob see taas nagu nõiaväel ja kaelamurdev jaht algab otsast peale. Nii on „Hea, Paha ja Inetu” ühest küljest täiesti tõsine Metsiku Lääne lugu meeletust varandusejahist, teisest küljest lõbus ja nauditav mäng. Tegelikult ei kasuta ju kuumusest ja janust nõrkeva kauboi surma ootav raisakotkas nuga ja kahvlit.
Kui Hillar Palamets oma kustumatu väärtusega teoses „Superid. Vesternid. Staarid” (1972) toob välja, et suurema osa alaealiste kurjategijate lemmikfilm oli tol ajal Nõukogude kinodes jooksnud (ainus) vestern „Seitse vaprat”, siis nende noorte pättide protsent, kelle lemmiklavastus võiks olla „Hea, Paha ja Inetu”, tõotab tulla märgatavalt väiksem. Mart Soo sisse- ja väljajuhatused ei andnud lavastusele midagi juurde ega võtnud ka midagi ära. Muusikalise saatjana oli ta kohalolek õigustatud, kuid selleski suhtes oli Ago Sootsi diletantlik, kuid siiras vahepala mõjuvam. VAT-teatri põhilaval on lavakujunduse vahetamine äärmiselt keeruline. „Heas, Pahas ja Inetus” pole see õnneks probleem. Põhimõtteliselt saab iga vesterni valmis vändata kahe tausta abil: saloon’i sisemus ning mingi puust linnakese keskväljak, mille dominandiks on sageli võllas. Pluss tühermaa, kus varandust otsitakse, indiaanlastega võideldakse või haavatuna mingi päästva punkti poole roomatakse. VAT-teatri üks firmamärke on väga intensiivne ja originaalne kehaline tegevus. „Heas, Pahas ja Inetus” avaldub see vähemalt sama jõuliselt kui „Robinsonis ja Crusoe’s” või „Misantroobis”.
Episoodilisi osi on lavastuses peaaegu et loendamatu hulk – ainuüksi Ago Sootsil on neid seitseteist. Mitmed neist mõjuvad aga üsna kapitaalselt: Soots indiaanlasena, Margo Teder röövlinnuna ja Tanel Saar ainsa naistegelase prostituut Mariana. Olen viimasel ajal näinud nii palju kehvakesi eesti mängufilme (ja nii palju head teatrit), et „Hea, Paha ja Inetu” sunnib küsima: ehk saaks just vesternist päästeingel? Kui kohapealt midagi Metsiku Läänega võrreldavat otsida, tuleb esimesena pähe metsavendlus. Näiteks metsavendade rongiröövide kirjeldused sarnanevad väga vesterniklassikaga. Olav Neulandi „Tuulte pesas”, aga ka Hardi Volmeri „Tulivees” leidub vesternielemente, kuid stiilset tervikut need ei moodusta – nii et arenguruumi peaks jätkuma. Kahjuks puudub meil visuaalselt sama atraktiivne metsavennatüüp, nagu seda on Metsiku Lääne kauboi. Laia äärega kübar ja sätendav vööpannal oleksid olnud enda varjajatele äärmiselt ebapraktilised. Aga kui võimalikult filmogeenilist metsavennavesterni kangelast ette kujutada, torkab omakorda esimesena pähe „Viimse reliikvia” Siim (Uldis Vazdiks), paks blond punaste põskedega mees, laia habemega ja ainsaks ülakehakatteks lambanahkne vest.
Neli meest kaks vaatust peaaegu korraga laval – see tekitab tahtmise võrrelda neid teiste kuulsate nelikutega. Musketäride, biitlite ja pronksiöö korraldajatega jääksid võrdlused meelevaldseks ja väheütlevaks. Märksa selgemaid assotsiatsioone võimaldab IME ehk nelja mehe ettepanek, mis kuulub kahtlemata Eesti poliitilise vesterni klassikasse. Pealegi on „Hea, Paha ja Inetu” kangelased samuti äärmiselt aktiivselt isemajandamisega ametis. Ja eks kauboifilmide üks põhireegel – kes esimesena tulistab, jääb elama – kehti majanduslikes kriisiolukordades sama mõjusalt.
Tanel Saar oleks sel juhul Siim Kallas: on ju tema põhiroll Nimetu lavastuses kõige kavalam, tuleb igast jamast puhtalt välja ja kuulub alati „valitsusse“. 100 000 dollarit, mis ta lõpuks pealtnäha elegantse lihtsusega hangib, pole küll Kallase kümme miljonit, aga praegust santi majandusseisu arvestades abiks ikka. Ka on meeste perekonnanimede vahel loogiline seos. Meelis Põdersoo ehk Tuco Ramirez on Edgar Savisaar. Savisaar armastab muulasi ja muulased teda. Tuco on latiino, staatuselt identne eestivenelasega. Savisaar armastab kirikuid ehitada, Tuco vend on kloostriülem. Tuco alustab võllas rippumisega ja lõpetab kinniseotuna, Savisaart on poliitiliselt lintšida püütud mitu korda rohkem. Margo Teder on Tiit Made. Tedre põhirolli nimi on Inglisilm, Made on ingli lapselaps (tema vanaema järgi on modelleeritud Russalka). Nii nagu Inglisilm tapetakse laval enne rivaale, nii kadus ka Made poliitikast enne konkurente. Ja Soots on Mikk Titma, sest tal ei jää midagi muud üle. Nii saame VAT-teatri lavastuse põhjal järeldada, et Siim Kallas on hea, Edgar Savisaar inetu, Tiit Made paha ja Mikk Titma pole mitte keegi. Avastus, mis teeb pehmelt öeldes sõnatuks.