Helios avab uksed teatrile

Margot Visnap

Priit Pedajas: „Sügisest hakkab kinos teatrit saama!” Priit Pedajas kino Heliose saalis, kus sügisest alates hakatakse teatrit tegema. PIIA RUBER

Oktoobris 2003 kirjutas Andres Maimik Eesti Ekspressis: „Ons kätte jõudnud kultuuriasutuste likvideerimise teine laine? Esimese ropsuga läksid Eha, Kaja, Rahu, Võit, Koit, Lembitu, Helios, Pioneer. Heliose põrandal on isegi sama sodi, mis tekkis sinna sulgemispeol. Maja närib vamm ning varsti tuleb ta lihtsalt maha tõmmata. Kogu Heliose kvartali omaniku, kinnisvaraarendaja Toomas Tooli geniaalne arendusstrateegia seisneb selles, et ta paneb majad lihtsalt seisma.” Viis aastat on möödas, ent Helios laguneb endiselt kasutult keset Tallinna vanalinna. Ent midagi on siiski liikuma hakanud. Heliose omanik sõlmis Eesti Draamateatriga kokkuleppe, mille järgi saab teater oktoobrist Heliose ruume kasutada ja seal etendusi anda. Kas sellest lühiajalisest kokkuleppest (teater mängib Helioses oktoobrist detsembrini) kasvab lõpuks välja idee kinokompleks taastada ja Tallinna kultuuriruumi tagasi tuua, näitab aeg. Aga esimene samm on tehtud. Loodetavasti toetavad Heliose taastamise ideed ka linnavalitsus ja riik.

 

Draamateatril on plaanis hakata oktoobrist etendusi andma endises kinos Helios. Kuidas jõudsite Helioseni ja miks just Helios?

Priit Pedajas: Heliose kino on olnud päevakorras juba varem. Kui Draamateater plaanis „Syrrealistide” lavastamist, siis oli Heliose kino mängupaigana kaalumisel, aga tookord ei saavutanud me omanikega kokkulepet. Aga Heliose peale olen mõelnud juba sellest ajast, kui Sauna tänavale planeeriti Vanalinnastuudiole teatrimaja. Imestasin siis korduvalt, et miks üritatakse Sauna tänavale uut maja ehitada (pealegi suhteliselt väikese saaliga), kui täiesti kasutamata seisab kino Helios. Aga tookord ei võtnud riik selles küsimuses seisukohta. Heliose kasutuselevõtt oligi viimati tõsisemalt kõne all 1999. aastal, mil hoonesse võinuks kolida sihtasutus Vanalinna Teatrimaja, kuna muinsuskaitse nõudel tuli Sauna tänava ehitusplaanid maha matta.

Ega Tallinnas pole niisugust vaba saali, mis oma mõõtudelt sobiks väiksemate lavastuste mängimiseks. Mäletan, kui omal ajal käisime „Epp Pillarpardi Punjaba potitehasega” ringreisidel, siis oli raske ka mujalt leida niisugust saali, kus saaks mängida 200 inimesele. Heliose kino sobiks teatrile hiilgavalt, on kohutavalt kahju, et see maja on nii käest ära lastud.

 

Arusaamatu ja kurb tõesti, kuidas Tallinna vanalinnas on üks hoonete kompleks 1995. aastast, kui Helios tegevuse lõpetas, lihtsalt tühjana seisnud ja lagunenud. Nüüd tuleb vaid rõõmustada, et on tehtud esimene, kuigi tagasihoidlik algus.

Kui me esimest korda Heliose omanikku esindava kinnisvarabürooga Brem suhtlesime, siis käisid neil läbirääkimised võimalike rentnikega, kes tahtnuksid sinna ehitada ööklubi. Kuulu järgi olla selle jaoks valminud ka projektid. Seega suhteliselt ebakindlas olukorras ei tahtnud me toona „Syrrealiste” sinna planeerida, teadmata, mis majast saab või edasi juhtuma hakkab. Nüüd võtsime asja uuesti ette ja õnneks saavutasime kokkuleppe, et saame Helioses mängida Madis Kõivu „Lõputut kohvijoomist”, mis esietendub oktoobris.

Algselt planeerisime seda suvelavastuseks, aga kuna meie suvelavastused „Pikk päevatee kaob öösse” ja „Loojang” on hõivanud juba meie tavapärased mängupaigad Keila-Joa mõisas ja Viinistu kunstimuuseumis, siis jõudsime Kõivu lavastusele kohta otsides, mitmeid variante läbi kaaludes Helioseni, kus saame mängima hakata oktoobrist. Pealegi on Draamateatri maja detsembrini remondis (seekord renoveeritakse teatri ametiruume), seega meil napib nii või teisiti mängupaiku. Üks plaan oli „Lõputu kohvijoomine” ikka suveks valmis teha ja mängida seda Kadriorgu spetsiaalselt selleks püstitatud telgis. Telgi rentimine osutus aga sedavõrd kulukaks, et see poleks ennast ära tasunud, kui oleksime telgi rentinud vaid suveks. Kuigi, olen jätkuvalt seda meelt, et telgi-idee on hea, ainult teater peaks selle ise endale soetama. Telkides mängitakse Euroopas palju, just suveperioodil. Telgi suur pluss on see, et selle võid üles panna ükskõik kuhu. Ugala mängis ju ka omal ajal väga edukalt telgis „Juuditit”. Mina pean silmas mõnevõrra suuremat telki.

Kaalusime ka Kultuurikatla varianti. Aga kuna sügisel tuleb Moskvast lavastaja Viktor Rõžakov tegema lavastust „Mängud tagahoovis” teatri noortega  ja ta ei taha seda lavastada tüüpilisse teatrisaali (tükk eeldab otsest suhtlemist publikuga), samas on meil kindel plaan mängida „Syrrealiste” Tallinnas, siis me poleks kõigi oma lavastustega Kultuurikatlasse ära mahtunud. Nii et Helios tundus parim variant, kus saaksime mängida vähemalt kolme lavastust. Tegelikult võiks Helioses mängida ka mitmeid väikese saali lavastusi, sest Draamateater vajaks praeguse potentsiaaliga ühte saali veel.

Iseenesest oleks Heliose hoone ühele väiksele teatrile ideaalne, kinosaali kohal on sama suur ruum, mida saaks kasutada proovisaalina. Lisaks on kinokompleksis olemas kõrvalruumid, mis on ühele teatrile hiilgav võimalus.

Madis Kõivu „Lõputule kohvijoomisele” mõeldes arvasin alguses, et tegelikult peaks seda hoopiski Tartus tegema, aga kuna Werneri kohvikut sellisel kujul, nagu ta oli, ei ole enam, aga mäletavad seda paljud üle Eesti, siis leidsin, et Kõivu näidend ei kuulu ainult Tartu juurde. Lavastus eeldab siiski ikkagi linnakeskkonda, kuna näidendi tegevus käib kohvikus, selle telki lavastamine poleks olnud parim variant, päris õige keskkond lavastuse jaoks. Helios, mida ju paljud ikka veel mäletavad, annab Kõivu mäluteemale mõeldes lavastusele oma lisaväärtuse.

 

Millised on Draamateatri kohustused omaniku ees?

Esialgu on nii, et rendime kuni detsembrini Heliose saali, siis vaatame, mis edasi saab. Oleme kinosaali ära koristanud, õnneks kanalisatsioon toimib, nii et saame publiku tualetid sisse panna. Loomulikult tuleb elekter sisse vedada. Aga muidugi on need ainult hädapärased korrastus- ja puhastustööd.  Tegime ka ehituslikus mõttes ühe läbimurde. Kui Helios veel kinona toimis, siis siseneti majja hoovi poolt. Nagu muinsuskaitseamet meile selgitas, oli algne sissepääs Sauna tänavalt, selle me taastasime, nii et rahvas pääseb Heliosesse Sauna tänavalt. Oleme publiku jaoks korrastanud ka mõned kõrvalruumid: riidehoiuks, puhvetiks, näitlejate garderoobiks. Muidugi tulevad sisse vaatajapoodiumid.

Kui aga ehitada välja see kompleks kas kinoks või teatriks, siis see eeldab vägagi korralikku investeeringut. Ja niisugust raha praeguse säästueelarve poliitika juures üks teater ei võta kuskilt. Nii et Draamateater kasutab Heliose kino ikkagi ajutise mängukohana. Et seal püsivalt tegutseda, tuleks maja täielikult renoveerida. Muidugi, ega kõik mängukohad ei pea olema klassikalised, punaste samettoolide ja lühtritega teatrisaalid. Nii et Helioses saaks tegutseda nn vaestes oludes ka vähesemate kulutustega, ei pea seda kullakarraliseks üles vuntsima. Kindlasti oleks vajalik majja soe sisse saada. Nii et unistada ju võib, aga tegelikult sõltub kõik omaniku plaanidest ja huvidest.

 

Aga omanik ise, kas ta on pakkunud teile sponsorluse mõttes tuge?

Oleme rõõmsad, et ikka kokkuleppe saavutasime. Ja kuna need ruumid on just sellises korras, nagu nad on, siis on renditingimused meile soodsad. Ja pealegi, oleme kasutada saanud ikkagi väga toreda mängupaiga. Kahju, et see ruum nii kaua tühjana on seisnud. Eriti kahju oleks, kui sinna tuleks mingi järjekordne ööklubi.

 

Ütlesid, et Draamateater vajaks ideaalis veel üht mängupaika? Miks?

Praeguse publikuhuvi tõttu, aga mitte ainult seepärast, on Draamateater juba aastaid igatsenud niisugust teatriruumi, mis oleks lähedane nn black-box’i tüüpi saalile. Ehk siis suure mängupinnaga saali, mis mahutaks umbes 200 vaatajat ning kus saaks eksperimenteerida ka väljaspool klassikalist saksa lava ja teha teatrit, mis pole kohustatud ennast ilmtingimata müüma.

 

Kus teater veel sel ajal, kui olete remondi tõttu suletud, etendusi annab?

Praeguse plaani järgi avame maja detsembris. Seega mängime sügisest veel Salme kultuurikeskuses, vene teatris, tõenäoliselt teeme väljasõite.

 

Jääb siis üle loota, et Draamateatri Heliose projekt õnnestub sedavõrd, et omanik Toomas Tuul innustub Heliosest kui teatrimaja ideest.

Kas teater või kino, aga kindlasti võiks Heliosest saada avaliku kultuuriruumi osa. Ent siis peaks riik ja linn ka oma initsiatiivi üles näitama. Hoolimata sellest, et riik on mitmed oma objektid säästmisele mõeldes müüki pannud, ei tähenda see veel, et ta ei võiks midagi ka osta. Mis sest, et see poleks sugugi odav projekt. Aga Tallinna südalinnas ei tohiks nii hiilgav kompleks lihtsalt tühjalt seista. Omaaegne kultuuriminister Urmas Paet võitis Sõpruse kino kui väärtfilmide esitaja vaatajaile tagasi. Võib-olla oleks aeg praegusel kultuuriministril tegeleda Heliosega, tegu on ikka fenomenaalse kultuuriobjektiga Tallinna südames. Muidugi, äriettevõttena võiks Helios ideaalis ühendada restorani, teatritegemise, filminäitamise. Aga olgu Heliose haldaja riik või kinnisvaraärimees, see kompleks tuleks uuesti taastada.