Hingepööningu hämaras vahealas

Von Krahli teatri pööningust saab ruumilisel, tähenduslikul ja inimlikul tasandil teostumata mõtete, väljendamata sõnade ja tunnete vaheala.

MARIE PULLERITS

Von Krahli teatri „Vaheala“, lavastaja ja esitaja Jaanika Arum, kunstnik Mihkel Ilus, helikunstnik Tanel Kulla, valguskunstnik Mikk-Mait Kivi, dramaturg Anne Türnpu. Esietendus 2. IX Von Krahli teatri pööningul.

Laepealne pööning on paik, kuhu lapsepõlves on ikka tahetud kolama ja uudistama minna. Uudishimulikele on see salapärane ja avastamata ruum, kuhu on keeruline ning seda põnevam pääseda, koht, kus peituvad kasutamata võimalused. Pööning pakatab võimalustest: kui see välja ehitada, saab juurde kasutus- ja elamiskõlbulikke ruume, sinna viidud asjad ei ole äraviskamiseks, vaid pandud sinna ootele hetkeni, kuni nende aeg taas saabub või keegi need uuesti avastab – potentsiaal on lülitatud teadmata ajaks ooterežiimile. Jaanika Arum kutsub publiku Von Krahli teatri ärklikorrusele, kus avaneb peale teatrimaja tolmuste laetalade ka hämar hinge­pööning.

Lavastuse tutvustuse kohaselt vaadeldakse „Vahealas“ pööningut kui reeglistamata ruumi. Üheselt kindla funktsioonita, pakub see teatrile rohkelt tähendus-, kujundi- ja vormi­võimalusi. „Vaheala“ on vaheala ka žanri poolest: see on suuresti installatiivsest visuaalkunstist ja selle vastuvõtuviisidest lähtuv lavastus, kus etendaja on ometi möödavaatamatult kesksel kohal, olgugi ambivalentses rollis. Arum on end paigutanud teadlikult mõlemasse, nii subjekti kui ka isikustamata, ometi sotsiaalse objekti rolli, kes hetkiti ruumi lahustub. Von Krahli teatri pööningust saab ruumilisel, tähenduslikul ja inimlikul tasandil teostumata mõtete, väljendamata sõnade ning tunnete vaheala.

Pööningule jõudmiseks tuleb publikul läbi minna Von Krahli teatri töötajate eraruumidest. Juba pääs teatrimaja privaatsesse tsooni annab omal kombel märku kutsest pööningule kui veel intiimsemasse ja tavaliselt varjatud paika. Šikis minimalistlikult tumedas argirõivas habras Jaanika Arum võtab publiku vastu pööningul, mida iseloomustab alaline pooleliolek – seal kestab igavene remont, mille lahutamatu osa on saepuru- ja liivatolm. Ruumi osi eraldavad pleksiklaasist paneelid loovad isoleeritud pinnatagusega terraariumliku õhustiku. Klaasi taga toimuv on mõeldud vaatamiseks, atmosfäärgi on jahe ja distantseeritud.

Publik satub kohe kahetisse rolli, mis on vahealale kohaselt pisut ebamäärane – kas saabujad on oodatud aktiivselt ruumiga manipuleerima või seda kõrvalt vaatama? Võimalused on loodud justkui mõlemaks: etendaja loob publikuga klaasi tagant pilguga suheldes silmside, kompab ja uurib keskkonda ka ise. Ühest hetkest on aga fookuses eelkõige materjalid, ruum ja heli. Ahju ette rippalusele skulptuurilikult asetatud kivi ja seda hoidvaid paelu riivates täitub ruum elektroonilise helikuminaga, mis läbib kogu keha. Kombatavast materjalist saab puudutamatu heli, mille lained hõljutavad õhus pidevalt küsimust ettenägematusest. Etendaja kaob laepealsele, nii et pead kuklasse tõstev publik saab jälgida ruumi laienemist ja paljastumist. Läbipaistev pleksiklaas lae all pakub ka altpoolt vaadatuna otseses tähenduses uue vaatenurga: Arum loob liivasel klaasipinnal terve kehaga liikudes skulptuure. See on abstraktne visuaalne ja heliline vaatemäng, kuni neljas sein taas lõhutakse.

Visuaalses kunstis on ruumiinstallatsiooni puhul ruumi ja objekti suhte hierarhia teistsugune kui etendusel, kus eri eesmärgil manipuleerib objektidega näitleja või etendaja. Installatsioonis on rõhk ruumil enesel ja täitmata ruumil objektide ümber, performance’i puhul on olulisem etendaja kui aktiivne sündmuste käimalükkaja. Installatiivsete elementidega etenduses on hierarhia aga nihestatud. Ka „Vahealas“ vaheldub pidevalt etendaja objektsus ja subjektsus: teda saab vaadelda aktiivse etendajana või osana ruumist, ta on ühtaegu nii viitaja kui ka viidatav, tegevuse presenteerija kui ka sellega samane. Abstraktsem tasand võimaldanuks „Vaheala“ helilis-ruumilisi miniatuure kogeda eelkõige aistinguliselt, etendaja vahetu kohalolu ning kontakt publikuga loob aga paratamatult vajaduse otsida tema tegutsemisest ka tähenduslikku narratiivi.

Publik kutsutakse viimaks kahetasandilise ärklikorruse kõrgemale pinnale, vahealalt tõelisele hingepööningule, kus kesk liivaseid ja tolmuseid laetalasid võõpab etendaja luitenaise kombel oma näo koolnuvalgeks. Arumi põgus sõnaline tekst toetab hämarate varjualade kujundiilma, kuid ei ava ühtki narratiivi. Nihe etenduslikkuse ja installatiivsuse vahel süveneb, esiplaanile tuleb kehaline isik. Ta kõõlub eri ruumitasanditel, hõljub ja langeb, väändub, pingestub, alistub ja muundub, mattub lae alla vinnatud kotte purustades liivapuistesse ning heidab hääletu kõne ja vaikivate karjete saatel publiku suunas küsiva, õnnetu pilgu.

Pudenev liiv tekitab ruumis efektsed võimendatud helivõnked. Ütlemata sõnad, väljendamata soovid ja ellu viimata mõtted jätavad publiku vahealalisse seisu: tahaks öelda etendajale midagi toetavat, kuid ei oska, ruumi sekkuda ei tundu samuti kohane. Teda võiks vaadelda ruumi osana, ent ta on loonud liialt isikliku suhte, et seda saaks teha. Kumisev raudlatt lööb kivist seinatala vastu hingekella.

Ruumi füüsilistest omadustest ja objektide materjalivalikust joonistub välja loodusliku ja tehisliku vastandus. Kunstnik Mihkel Ilusa äratuntav esteetika on talle omaselt minimalistlik ja tumedatooniline: lae alla on väikestesse mustadesse prügikottidesse vinnatud liiv, ent jahe valgus ja mustaläikelised pinnad on seekord kõrvuti looduslikega. Musta kilega vooderdatud tumedapõhjalistest madalatest basseinidest lava paremas servas paistavad kõdunevad pihlamarjad, kõiki põrandapindu katab liiv, lae all ripuvad dekadentlikult kuivavad roosid, mis kasvatavad kaduvuse tunnet ja süngevõitu melanhooliat.

Arum kannab väikestest basseinidest suuga ükshaaval kive välja, nende pillamine tekitab taas kõikehõlmava kuminaga heliruumi. Vesi on siin puhastav pind, mille all peitub ometi teadmatu. Kõiki detaile kõik vaatajad oma paigutuse tõttu kahjuks ei näe. Enim küsimusi ja vaheolekut tekitab aga etendaja suundumine mõnede vaatajate juurde: kellele sosistab midagi kõrva, kellel palub ennast puudutada. Publik on taas vahealal: kas ollakse sinna kutsutud vaikivateks tunnistajateks või tohib ka aktiivselt sekkuda?

„Vaheala“ jääb ruumiinstallatsiooni ja etenduse vahetsooni, mis ei ole tingimata nõrkus ega tugevus. Osaliselt on see installatiivne, kuivõrd suur roll on ruumisuhte väljajoonistamisel, kuid kesksemal kohal on siiski etendaja ja tema tegude alltekst, mida ruum toetab. Lavastus on valdavalt visuaalne ja heliline, aga ei võimalda publikul ka täielikult distantsi hoida: vaataja peab liikuma osalejana etendajaga ruumis kaasa, esiplaanile tõuseb ka artisti kehaline ekspressiivsus.

Etendajat saatvat lineaarset narratiivi pole, kuid visuaalsed miniatuurid on siiski teadlikult järgnevuses ning rõhk ei ole vaid ruumil. Miniatuuride haaval koondub mosaiikpilt kaduvusest, teadvustamata siseilma hämar­aladest, mida toetab seejuures ka puhtalt visuaalselt ja heliliselt nauditav ruumitaju. Näeme kuuldamatut kõnet, väljendamatuid sõnu ja mõtteid. Võõbatud näoga naine äratab kaastunnet, kuid jääb meeldivalt ebamääraseks. Kes see olevus on ja mis põhjusel talle kaasa elatakse? Neljas sein publiku ja etendaja vahel tekib ja variseb simultaanselt.

„Vaheala“ on ruumiliselt füüsilise ja kunstiliselt tähendusliku vahealana mitmekihiline: see kutsub publiku abstraktse teema ja meeleoluga kaasa, võimaldamata seejuures jõuda toimuvaga täielikku osadusse. Lavastus jääb ruumiinstallatsiooni ja etenduse piirimaile kui laetalade vahele kõõluma. Kogetav on spontaanne nagu üllatuslikud pööningul kolamise leiud ega peagi olema tingimata põhjus-tagajärjelikud. Heliruum tekib ja kaob, alla sõrisenud liiv jätab mustaläikelised tühjad kotid lae alla kõrvu kuivanud roosidega, valge palega etendaja hääletud küsimused jäävad vastuseta. Kõiki pööningunurki ei saagi välja valgustada. Vahealal on õigus jääda hämar­alaks.