Hirm

Venelaste hirmud, millest räägitakse Julia Augi lavastuses „#ярусский/#maolenvenelane“, on suures osa seotud sõjaga Ukrainas.

JAAK ALLIK

R.A.A.A.Mi „#ярусский/#maolenvenelane“, autor-lavastaja Julia Aug, kunstnik Riina Vanhanen, muusikaline kujundaja Ardo Ran Varres, videokunstnik Laura Romanova, valguskunstnik Raivo Adlas, intervjueerija Andres Popov. Mängivad Raimo Pass, Loviise Kapper, Liina Tennosaar ja Karel Käos. Esietendus 10. XII 2023 Vaba Lava Narva teatrikeskuses.

Loen Õhtulehest kurtmist, et Vanemuise aastalõpuballil kasutati etteastes „Ecco il mondo“ lõpuosa Tšaikovski avamängust „1812“, mis olevat teinud publikul „olukorra ebamugavaks“. Hiljuti võis kohata ka pahandamist, et kuulus pianist mängis Tallinnas Rahmaninovi (kes, muide, elas 1917–1943 Šveitsis ja USAs). Mõningaid eriti russofoobseid kirjutajaid on teinud murelikuks ka Ekspeditsiooni valik võtta mängukavva Tšehhovi „Kolm õde“. Kujutlen, kuidas võivad sellised sõnumid mõjuda meie venekeelsetele kaasmaalastele, ja meenutan Grigori Kromanovi abikaasat Irena Veisaitėt, kes rääkis 2020. aastal „Plekktrummis“, kuidas ta luges Kaunase getos juudi lastele ette Goethet ja Schillerit.

Igatahes tahan eelpool mainitud arvajatele nende tervise huvi­des soovitada mitte minna vaata­ma Julia Augi lavastust „#ярусский/#ma­olenvenelane“, sest seal kõlab protest, et venekeelsed inimesed on kaotanud Eestis „normaalsuse presumptsiooni“ ja peavad kogu aeg midagi tõestama. Venelastele lohutuseks võib küll öelda, et viimasel ajal on üha rohkem sõna saanud needki valvsad kaaskodanikud, kes nõuavad samasugust tõestust üldse kõigilt inimestelt, kellel oli õnnetus Nõukogude ajal Eestis elada ning isegi midagi luua. Mulle meenuvad Arvo Valtoni kuldsed sõnad, et inimene ei ole süüdi selle aja valikus, millal ta sündis. Lisan, et valida ei saa ka oma rahvust ja sünnikohta. Miks peavad siis need inimesest sõltumatud asjaolud tekitama tänapäeval paljudele pidevat stressi ja hirmu?

Hirm ongi Julia Augi lavastuse põhiteema. Viieteistkümnest intervjuust, mille Andres Popov on teinud meie kaasmaalastega ja mis on lavastuse teksti aluseks, neliteist on antud vaid täieliku anonüümsuse lubamisel. Üks tegelastest lausub otse: „Jah, ma kardan. Kardan, et tuleb kapo ja nad saavad teada, et olen öelnud just nii, kuidas võib-olla tänapäeval ei ole kombeks rääkida. Ma kardan, et mind lastakse töölt lahti. Kardan, et mind küüditatakse siit riigist minema.“ Ja see hirm pole alusetu, näiteid ju on. Jana Toomi rünnatakse praegu selle eest, te tema büroo on andnud õiguslikku ja rahalist abi niisugustele inimestele pöördumiseks Eesti Vabariigi kohtu poole. Et seda teevad temaga valimisvõitluses konkureerivad poliitikud, võib ju „mõista“. Aga ajakirjandus? Kuidas saab õigusriigis olla taunitav abi andmine pöördumaks oma riigi kohtu poole?

Julia Augi lavastus näitab ausalt seda, mida tunnevad ja kuidas mõtlevad meie kõrval elavad venelastest kaasmaalased. Kuid see hirmu sündroom laieneb ka eestlastele. Kuidas oleme jõudnud selleni, et vaid mingi riigiorgani kahtlustuse esitamisel oleme tühistanud Kajar Lemberi, Elmar Vaheri, Clyde Kulli? Andres Mustonenilt võeti tema elutöö Hortus Musicus, sest ta käis sõbra kutsel esinemas Novosibirski vanamuusikafestivalil. Ülo Soosteri poja näitus ERMis jäeti ära, sest ta koostööpartner on venelasest iisraeli kunstnik.

Venelaste hirmud, millest räägitakse lavastuses, on suures osa seotud sõjaga Ukrainas. Intervjueeritavate hulgas polnud kedagi, kes oleks kiitnud Venemaa agressiooni heaks, küll aga oli erisuguseid arvamusi ukrainlaste ja Ukraina valitsuste tegevuse kohta viimaste aastakümnete jooksul, ka Ukraina põgenikesse suhtumise osas praeguses Eestis. Nendega võib nõustuda või mitte, kuid nende olemasolu võiksime teadvustada ja peaasi, nende väljendamine ei peaks vabas õigusriigis põhjustama hirmu tagakiusamise ees.

2020. aasta juulis julgesin Postimehe arvamusartiklis küsida: „Kas Eesti seisukoht toetada Ukraina NATO-püüdlusi on parim, mida me ukraina rahva huvidest lähtuvalt võiksime teha?“ Argumenteeritud arutelu asemel sain kohe mitu loosunglikku vastulööki. Praegu annab sellele küsimusele vastuse sõda, kus on langenud või haavatud juba umbes pool miljonit inimest ning miljonid on oma kodust sunnitud põgenema. Eestile on osaks saanud mõistetav võidurelvastumine, millele meie sotsiaalsfäär aga kaua vastu ei pea. Igasugune mõttevahetus selles osas on aga endiselt taunitud.

Minu põhihirm etendusele minnes oli hirm eesti näitlejate pärast, kes peavad ju lavastaja tahtel eesti keeles mängima venelasi. Suurem koormus langes Liina Tennosaarele ja Raimo Passile, kes tulid oma keerulise ülesandega toime väga tõetruult ja kaasamõtlemist võimaldavalt. Loviise Kapper esitas aga lauluga „Happy Birthday, Mr President“ emotsionaalselt rabava süüdistusakti Vladimir Putinile. Lavastuse krooniks sai viimane stseen, kus näitlejad pidid ETV kaamera ees koroonamaskides ja eesti keelt purssides vastama saatejuhi küsimustele oma tundmuste kohta Eesti suhtes. Meelde sööbisid Raimo Passi kujutatud tegelase sõnad, et lojaalsus pole nii tugev aine nagu titaan või teemant, lojaalsus on nagu liiv, mis võib kergesti pudeneda. Piisab vaid inimest solvata ja tema lojaalsus kaob.

Kui lavastuses midagi häiris, siis oli see läbimõtlematus vene aktsendi rõhutamisel eestikeelses kõnes, sest näidatud karakterid rääkisid mõistetavalt omavahel ju vene keeles. Sama võib öelda ka videokaamerate kasutamise kohta, mis tegi tagaseina, kuhu lisaks kaamerapiltidele projitseeriti ka venekeelne tõlketekst, segavalt kirjuks.

Kõrvaltvaatajale võib jääda mulje, et R.A.A.A.M nagu pisut kardaks seda lavastust. Tallinna etendus järgnes Narvas toimunud esietendusele alles pooleteisekuise vahe järel ning edasi on planeeritud etendused vaid Rakveres ja Tartus. Peaaegu puudus reklaam ja saalis oli seetõttu ka vabu kohti. Lavastusel pole ei afiši ega kavalehte. Karta pole aga põhjust – Julia Aug on loonud Merle Karusoo parima dokumentaalteatri vaimus julge ja ausa lavastuse. Ja taaskord näidanud, millest võiks rääkida ka meie riiklik Vene teater.