„Hool“ kui inimolemuse selgroog

Teemana pakub hoolitsemine, armastus, see, mil viisil kõik eluringi jooksul muutub, juhtlõnga praeguses maailmas hakkama saamiseks.

KEIU VIRRO

Zuga ühendatud tantsijate „Hool“, lavastaja ja koreograaf Helena Krinal, helilooja Liis Ring, kunstnik Marta Konovalov, valguskunstnik Reelika Palk. Tantsivad Ajjar Ausma, Helen Reitsnik ja Tiina Mölder. Esietendus 21. IX Eesti Tantsuagentuuri teatrisaalis.

Helena Krinali ja Zuga ühendatud tantsijate tantsulavastuse „Hool“ tutvustuses öeldakse, et lavastus „keskendub sellele, kui raske, kerge, masendav ja kõrgendav on kellegi teise eest hoole kandmine“. On üks asi, kui keegi selgitab, mida miski tähendab ja miks on midagi vaja. Selle lavastuse puhul: hoolt, hoolitsemist, hoolekannet. Aga hoopis teine tasand luuakse, kui sama teema tantsitakse vaataja emotsionaalsesse mällu.

Laval on kolm tantsijat: Tiina Mölder, Helen Reitsnik ja Ajjar Ausma. Hoolitsemise motiivi abil tantsivad nad läbi justkui terve elukaare. Küllap võib eluetappe mõnevõrra erinevalt tõlgendada, näiteks tegelaste omavahelise seose osas. Üks võimalus toimuvat näha: algul hoolitseb ema oma laste eest; hiljem, laste iseseisvumise faasis toimub areng vastavalt inimestevahelisele lähenemisele või kaugenemisele, viimaks on hoolitsejaks lapsed. Koreograafia mõjub struktureeritud improvisatsioonina, ehkki siin võib minu tunnetus olla petlik.

Eesti Tantsuagentuuri teatrisaalis etendatava lavastuse kujundus on minimalistlik peaaegu igas aspektis. Tugeva eraldiseisva osisena kerkib esile küll helikujundus (Liis Ring), mis lisaks lavastuse sisu toetamisele loob vahepeal ka kultuurilisi sildu. Näiteks toovad ühe stseeni rütmilised kordused meelde Anne Teresa De Keersmaekeri aastate eest Eestiski mängitud lavastuse „Faasid, neli liikumist Steve Reichi muusikale“.

Laval kolm tantsijat: Tiina Mölder, Ajjar Ausma ja Helen Reitsnik. Hoolitsemise motiivi abil käivad nad läbi inimese elukaare.

Raido Bergstein

Aga muidu: peaaegu tühi lava. Tekk. Valguskujundus ja kostüümid (peamise toonina beež) endale eraldi rolli ei võta. Või siiski. Esimene, millele silm jäi, on Ausma läbikulunud sokid. Hiljem mõtlesin, miks just see kostüümi osa jäi mind kriipima. Küllap on põhjus kontekstis. Lavastuse minimalistliku kujunduse ja kultuuri puudutavate kärpejuttude taustal ei ole ma vaatajana ühtäkki mingite minimalistlike lahenduste puhul enam kindel, kui palju on üldse võimalik teha teisi valikuid. Eks see veidi totralt mõjub mulle endalegi, aga mis teha – isegi tantsija sokid panevad mõtlema sellest, et hoolimata keerulistest aegadest ei taha ma vaatajana omaks võtta, et miski võib olla paratamatus.

Teemana pakub hoolitsemine, armastus, see, mil viisil kõik eluringi jooksul muutub, juhtlõnga, kuidas praeguses maailmas paremini hakkama saada. Ajal, kui uudised peegeldavad enamasti sõdu, kliimasoojenemist, haigusi, vägivalda, otsin vähemasti ise pidevalt neid momente, mis võimaldaksid end maandada, ankurdada põhjustesse, mis ei laseks ängi või ärevusse triivida. Ja meenutada, mis on inimolemuse selgroog.

„Hool“ paigutub Helena Krinali ja Zuga ühendatud tantsijate varasemate lavastuste, nii eraldi kui ühiste, konteksti. Koos on see neile kolmas lavastus. 2019. aastal esietendus „Müra“ ja 2021. aastal „Häbi“. Minu meelest ühendab Krinali tegemisi ja Zuga teisi lavastusi nii neis kui ka eraldiseisvalt empaatia ja huvi inimesi tõeliselt puudutavate teemade vastu. Ma ei ole neilt näinud ühtegi lavastust, mida tajuksin lihtsalt kunstina kunsti pärast või mille aluseks oleksid krüpilised kontseptsioonid nagu „kehade liikumine ruumis“ või „kehade vastastikmõju“. Muidugi, ka selliste märksõnade põhjal on võimalik teha oivalisi lavastusi, ent suurelt üldistades on mulle sümpaatsemad lavastused, mille uurimisobjekt ei ole mitte etendaja ise, vaid midagi, mida tehes pole unustatud, kas, kuidas ja mida see võiks anda publikule.

Zuga on teinud üksjagu (noorte)-lavastusi, millel on olnud tahet kõnetada otse või kaude mingil isiklikult raskel hetkel. Helena Krinali puhul tahan veel eraldi mainida 2023. aastal esietendunud soololavastust „Kujumuutja“, tantsulavastust beebidele. Ehkki seda ei ühenda eelnevatega temaatiline kon­tseptsioon, seaksin selle mõju poolest siiski samasse ritta. Üheti annab see lapsevanematele võimaluse koos lapsega kultuurisündmusele tulla. Teisalt, kui aastakümnete eest leiti, et väikelastele ei saa kunst mõjuda, kuivõrd nad ei saa seda mäletada, siis nüüd on arusaamad muutunud. Positiivne mõju aju arengule ei sõltu mäletamisest.

Olen viimastel aastatel tööga ühenduses üha enam mõelnud, kuidas rääkida rasketest teemadest nii, et need inimesteni jõuaksid. Millegi kohta info andmine loengu, ettekande või vestlusena toob kaasa teistsuguse vastuvõtu kui sama teema käsitlemine kunsti vahenditega. Olen veendunud, et just see aitab rasked teemad tunnetuslikult inimesteni viia. Näiteks eelmisel aastal korraldatud president Kaljulaidi fondi lähisuhtevägivalla konverentsil „Koos tugevamad“ olid ekspertide ettekanded ja arutelud vaheldumisi etteastetega kultuurivaldkonna inimestelt (Mari-Liis Lill, Jan Kaus, David Vseviov, Eva Koldits, Mirtel Pohla, isegi toidukunstnik Maria Ader oli programmi kaasatud).

Kultuuri funktsioonid ja küsimus, miks midagi teha, vajab kärbete ajal varasemast veelgi rohkem järjepidevat mõtestamist. Küsimustele kas, miks ja mida on tarvis kultuurivaldkonnas igal juhul ka väheneva raha kiuste hoida ja toetada, ei ole üheseid vastuseid. Mõistagi on vaja erisugust kultuuri ja eri­ilmelist teatrit. Igal juhul on heade lavastuste võime puudutada vähemalt mõne publikuliikme sügavamaid tasandeid, resoneeruda ja ehk midagi muuta, üks imepisike näide, miks ei saa kultuuri­sündmusi üldistatult liigitada mingisuguseks nice-to-have luksuskaubaks, millele võib põhjaliku analüüsita kääre näidata.