Huvitav, et inimesed huvituvad asjadest, mis ei huvita neid ega ka kedagi teist

Lavastuses „Loodusjõud“ esitletud infoühiskonna inimesed on kodutud.

MADIS KOLK

Von Krahli teatri „Loodusjõud“, lavastaja Mikk-Mait Kivi, dramaturg Herkko Labi, helikunstnik Markus Robam. Mängivad Kirill Havanski ja Henrik Kalmet. Esietendus 26. II Von Krahli teatri saalis.

Von Krahli teatri lavastuse „Loodusjõud“ ülesehitus on lihtne ja selge. See algab näitlejate dialoogis esitatud argise lobaga, mille läbivaks teemaks on eestlaste omavaheline suhtlusjahedus, olgu siis suusatades või Facebookis laikides. Seejärel pannakse endale külge põsemikrofonid, pöördutakse otse publiku poole ja hakatakse kordamööda monolooge esitama. Kõike seda saadab videopilt, mis toetab lavastuse põhiteemat –­ info üleküllust, millest tekkiv jõud on tundmatu, ehkki oleme ise selle infometsa istutanud. Arutletakse keeruka valiku üle: milline mets maha võtta, millist kaitsta. Etenduse lõpuks selles osas siiski otsust ei langetata.

Meile näidatakse Kirill Havanski Facebooki-kontot ja kirjeldatakse Henrik Kalmeti intensiivset tähelendu meedias, mis lõpetas tema karjääri „ühes munitsipaalasutuses“. Räägitakse, mida kõike võib internetist inimeste kohta leida ja selle põhjal nende kohta arvamuse kujundada. Seejärel lülitub arvuti välja, ekraan läheb halliks ja lavastaja Mikk-Mait Kivi, kes astub üles ka näitlejana, teatab, et nüüd läks internet ära. Järgneb veidi aega sekeldamist, etendatakse kohmakalt olmesituatsiooni, kus Havanski püüab elektrijuhtme lahti- ja siis uuesti kokkuühendamise abil netti tagasi saada. Kivi astub lava keskele, tema ülesandeks on täita paus. Pole teada, kas tegemist on lavastaja teadliku võttega või tõesti veenva ehedusega, aga järgnev entsüklopeediafaktidest kubisev monoloog, kus räägitakse resonantsi ehk võnkeamplituudi saavutatud sageduse maksimaalväärtuse vormidest ja olemusest füüsikamaailmas, on psühholoogiliselt küllastunud inimlikkusest, isegi hellusest.

Kuna „Loodusjõu“ žanrimääratlus on „loeng/lavastus kahe näitleja ja ühe installatsiooniga“, siis luuakse läbivat loenguvormi täiendama lõpuks ka installatsioon topside ja helilainetega, sekka meeleolu loomiseks ka veidi punast valgust. Evelyn Raudsepa magistritöös „Installatiivsus teatrilavastustes. Eesti teatri näitel 2014–2017“ (Eesti Kunstiakadeemia, 2017) esitatud kriteeriumidest lähtuvalt tuleb alustuseks täpsustada, et tegemist ei ole siiski installatiivse lavastusega. Raudsepp eristab oma magistritöös performance’ile omast performatiivsust ehk tugevat kohalolu ning installatiivsele lavastusele tunnuslikku nõrka, distantseeritud kohalolu (lk 44). Samuti toob Raudsepp installatiivse teatri ruumispetsiifilise tunnusena välja etenduspaiga füüsilise ruumiga arvestamise ning laienemise tavapärastest lavapiiridest kaugemale. „Installatiivseid lavastusi iseloomustab ka post­dramaatilise teatri mittehierarhiseerituse printsiip ehk lavastuskomponendid on võrdväärsed“ (lk 54).

Henrik Kalmet räägib põgusalt oma intensiivsest tähelennust meedias, mis lõpetas tema karjääri „ühes munitsipaalasutuses“.

Kristiina Praks

„Loodusjõus“ ei saa rääkida mingist erilisest spetsiifilisest ruumi tajumise kogemusest. Aeg ja ruum ning sinna lisatud objektid ja näitlejad on kohal samal moel, nagu igas tavalises sõnateatrilavastuses, alludes ka vastavas võtmes analüüsile. Video kaudu edastatavad kujundid kannavad edasi infot, toetavad otseselt narratiivset teemat ja video ei pretendeeri lavastuse kontekstis mingile iseseisvale aegruumile. Vormi poolest on tegu populaarteadusliku loenguga, kuid sisuliselt taasesitatakse valmis lavastust, mitte ei viida läbi siin ja praegu ruumiuuringuid vms. Suhet teiste kunstivormidega esindab põgus installatsioon, mis kuulub küll visuaalkunsti valdkonda, kuid sellega pole analüüsitud teatri ja visuaalkunsti suhet, vaid installatsioon on lihtsalt teatri heaks osavalt ära kasutatud. Žanripiire ei lõhuta, rikastatakse vaid vormiesteetikat. Lavastuses loodavad tähendused ei ole varjatud või ambivalentsed, vaid otsesed ja selged: kui edastada õige sagedusega helilained, siis tekib resonants, papptopsid hakkavad vibreerima ja kukuvad ümber. Selles mõttes on hierarhia paigas: tehakse teatrit ja installatsioon ilmub õigel hetkel nagu kaunis naine tolmusesse ja räpasesse teatriruumi.

Kas näitlejate kohalolu on performatiivne ja tugev või nõrk ja distantseeritud? Lavastuses esines mõlemat. Etenduse alguses, enne mikrofonide kinnitamist, oli distants olemas, dotseerivate monoloogide esitamise ajal see aga puudus. Täpsemalt jäi lavastuse alguse mänguvõti kuhugi kahevahele: see pidi looma tõsise teema käsitlemiseks sundimatu ja pingevaba õhkkonna, millele aitas osalt häälestuda kindlasti ka Henrik Kalmeti püstijalakoomiku- ja õhtujuhislepp. Seejuures ei tegeleta lavastuses tugeva kohaloluga ega paista olevat püstitatud ka ülesannet näidelda võimalikult professionaalselt mittenäitlemist. Või kui on, siis pole sellega põhjalikku tööd tehtud: igapäevadialoogides sageli kuulajat pole, dialoogi esitletakse publikule. Kõik näib kulgevat nii, nagu parasjagu pähe tuleb, aga arvestades teatri konteksti. Näiteks etenduse lõpus, kus näitleja ülesandeks on lihtsalt istuda diivanil, selg publiku poole, on kohalolu taas tugev ja näitlejal õnnestub end kehtestada: vaadake, mina istun siin ja ei tee midagi. Installatiivsele teatrile oleks omane hoiak „vaadake seda, mida mina vaatan“.

Mänguvõti tõi meelde ka nädal varem Kanuti gildi saalis esietendunud Mart Kangro, Juhan Ulfsaki ja Eero Epneri loenglavastuse „Workshop“ („Töötuba“).

Eriti tugevad paralleelid tekkisid Kivi ja Epneri esituslaadi vahel, ainult et lavastusterviku kontseptuaalne kulgemisteekond näib neis olevat vastassuunaline. „Workshop’is“ alustatakse kergelt iroonilisest aabitsatõdede presentatsioonist ning jõutakse etenduse lõpuks metafüüsilise mõõtmeni. Kõik kolm lavalolijat esindavad küll täiesti erisugust etendaja­koolkonda, kuid teatava psühholoogilise transformatsiooni tegid laval peale psühholoogilise näitleja­kooliga Ulfsaki läbi ka Kangro ja Epner. Alguse kõike­teadev hoiak muutus sedamööda, kuidas käsitletavate objektide ja teemadega isiklik suhe loodi, omamoodi alandlikkuseks, mille taustal tunnistati laval üles ehituvat vertikaalsust.

Ehkki juba Kalmeti ja Havanski hoiak loengu kallale asudes häälestas pigem aukartusele kui üleolekule, pisendati teema etenduse käigus justkui ära: lavale toodi tõdemused, mis ei andnud meile aimu inimese väiksusest vohavas infometsas, vaid joonistati lihtsalt üsna selgelt välja oma teadmiste piirid. Nagu keskpärases ulmekirjanduses, kus räägitakse küll justkui tundmatust tulevikust, kuid too tulevikuinimese ja -ühiskonna kujutis on pelgalt paberil kalkuleeritud ratsionaalne ekstrapolatsioon. Selline mõjuerinevus ei tarvitse küll tuleneda teadlikult valitud kohal­oluvõtmest, vaid suhtest ainesega, millest pikemalt arvustuse lõpuosas.

Mis puutub ruumispetsiifikasse ning hierarhiast loobumise printsiipi, siis ei ole „Loodusjõu“ laval peidetud tehnilisi abivahendeid: juhtmed ripuvad tehnikule kõige mugavamast kohast alla, mittevajalikuks osutunud prožektor lebab seina ääres. Lavastus on üles ehitatud narratiivina: alguses on uitmõte, siis näen probleemi, mõtisklen veidi lahenduste peale, „ootamatult“ sekkub peategelane ise – internet – ja lõpuks ei viitsi probleemiga enam edasi tegeleda. „Loodusjõud“ on selge alguse ja lõpuga lugu, etendus algab kell seitse ja lõpeb poolteist tundi hiljem.

Enim ilmneb kontseptuaalne hierarhia välistamine lavastuse loomeprotsessi struktuuris: seda ei juhtu just sageli, et teatrilavastuse idee autoriks ja loojaks on tehnik. Loomulikult on tehnik Kivi ka lavastaja, küllap ka mõne teksti autor ja videokunstnik, aga ma nimetan teda siinkohal tehnikuks selle­pärast, et lavastuse ruumilahendused koos peamise sisuga, milleks on tihe infomets, esindavad selgelt ja üheselt tehniku, mitte (video- või valgus)kunstniku vaadet. See aga ei tähenda, et materjalist ei võiks sündida kunsti­teos. Näitlejad Kalmet ja Havanski on „tehniku“ teenistuses, mis on tava­pärasele teatrihierarhiale vastupidine olukord, kuid selline ümberpööratus ei tekita mingit võõritusefekti. Tulemus on mõnusa atmosfääriga, olgugi veidi laisalt loodud ja esitatud lavastus, kus publikul on iseenesest mõnus viibida ja laval toimuvaga vaielda. Just see ambitsioonitus ja mõningane lodevus annab vaatajale võimaluse segamatult oma mõtteid mõlgutada. Lavastus ei „haara kaasa“, aga seda positiivses tähenduses: vaatajale on jäetud taju- ja mõtteruumi.

Havanski toob – kujundina ja ilmselt ka faktina – välja tõsiasja, et kuna internet on vanem kui tema, siis on ta kogu oma elu elanud internetikeskkonnas. Seega peaksid lavalolijad teadma, millest nad räägivad. Tegemist on infoühiskonnas üles kasvanud põlvkonnaga, kuid neil on mure – infot on liiga palju. Kivi poetab oma erudeeritud füüsikaloengu vahele ka sentimentaalse tõdemuse, et resonants, mis inimhinges netiinfo mõjul tekib, võimendab inimese nõrgemaid külgi, jättes tugevamad unarusse.

Infoühiskonna võrdpildina kasutatakse metsa kujundit. Havanski on sõbralt kuulnud, et päris metsas eksimise vältimiseks peab vaatama selja taha, see aitavat pärast kodutee leida. Internetis sellest aga abi polevat, sest infomets on olemuselt keerukam (looduslik mets siis järelikult lihtsam). Inimest võrreldakse andmekandjaga: asetatakse tehnoloogiline mudel inimese ja sotsiaalse elu peale, tehakse otsene ja ühene ülekanne. Siirale murele ja idealismile vaatamata jääb siiski mulje, et rääkijad pole eriti kursis ei inimeste ega metsaelanike eluga.

On palju õpetussõnu eksinule, kuidas kodutee leida. Võib vaadata kas või kivide peal kasvavat sammalt, mis kasvab laboritingimustes alati põhja pool. Kui päriselt metsa eksid, on olukord muidugi komplitseeritum: sammal võib olla kord põhja, kord lõuna pool, kõik sõltub olukorrast ja kontekstist. Kui suured tihedad kuused varjavad lõuna­päikese, paneb info, et pimedus on lõunas, sambla kasvama „valele“ poole kivi. Valemi järgi koduteed otsiv inimene lähtub sel juhul eksitavast infost. Tagatipuks peab inimene teadma, kuspool ta kodu asub, sest pole mingit kasu ilmakaarte teadmisest, kui sa ei tea, kuhu sa teel oled.

Sellest tulenebki lavastuse põhiline sõnum: lavastuses esitletud infoühiskonna inimesed on kodutud. On mingisugune pinnapealne huvi bittide ja baitide vastu, on soov midagi maha raiuda ja midagi kaitsta, aga puudub ülevaade, milline on üldse andmesüsteem, mis peaks normaalselt toimima. Pole määratletud ka normaalsuse mõistet, pole teadvustatud kodu, mida üldse sealt džunglist otsima hakata.

Vaatamata aktuaalsele ja mahukale teemale jääb lavastusest ikkagi tunne, et tegijad pole sellest infometsast leidnud konkreetset ja põletavat probleemi, millega tegeledes jõutaks ka mõne lahenduseni, jäämata abstraktse deklaratsiooni pinnale. Kakskümmend aastat tagasi mõjus uudse ja häirivana tollaste etenduskunstnike rõhutatud dokumentaalne isiklikkus, kuulis kriitikat, et keda huvitab see ühe noore inimese toores mõte või arusaam elust. Nüüdne noor põlvkond enam seda viga ei tee: nad teevad kohe üldistuse, püüavad ette kujutada, millised võiksid olla ühiskonna probleemid, ja esitavad need laval omalt poolt huvi mängu panemata.

„Loodusjõus“ pole midagi kaalul peale selle, et kirjeldatakse olukordi, millega tegelikult süvitsi tegeleda ei taheta – ei päris metsa ega ka infometsaga. Huvitav, et lavastusmeeskonda huvitab miski, mis ei huvita tegelikult ei neid ega ka kedagi teist.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht