Igas pulmas pruut ja igal matusel kadunuke

Lavastajadebüüdi teinud Argo Aadli väärib kiitust selle eest, et „Polkovniku lesega“ on ta andnud Anne Reemannile oivalise rolli ja toonud teatrisse Juhan Smuuli.

MARIS JOHANNES

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Tallinna Linnateatri „Polkovniku lesk“, autorid Juhan Smuul ja Urmas Lennuk, lavastaja Argo Aadli, kunstnik Martin Mikson, helikujundaja Mihkel Kuusk, valguskunstnik Margus Sepman. Mängivad Anne Reemann, Argo Aadli, Ilmar Aru ja Rein Jurna. Esietendus 17. IX Hobuveskis.

Lesk hiilib vaikselt publiku ette, endal selg kange ja kõrged kontsasaapad jalas. Ilmselgelt on need ebamugavad astuda, aga ta jõuab õnnelikult toolini. Publik peab olema tragi, lesk tuleb saabastest vabastada. Mäng algab.

Istun lese pidulauas, ainult paar meetrit eraldab meid, peaaegu ulataksin vaagnatelt head-paremat põske pistma. See mõte on kiire tulema, sest Anne Reemanni lesk õhib kujuteldava neljanda seina lava ja publiku vahel esimeste minutitega. Ta ise toitub esialgu tablettidest, kommidest, konjakist ja … publiku tähelepanust. Eks vagur kuulaja ole toit iga lese veskile. Poliitikute kõnepruuki kasutades – Reemannis on kuhjaga polkovniku lese materjali. Hea, et lavastaja Argo Aadli seda tähele pani.

Smuuli geniaalne sõjaplaan. Proua polkovniku söögitoa sisustus meenutab kirjandusklassiku majamuuseumi Kadri­orus ja ühte linnalegendi, et Tammsaare lesk ise olevat andnud Smuulile ainest lese karakteri loomeks. See must juuksepahmakas lese peas meenutab ka kedagi, kes vanadust ja haigusi trotsides ennast igal hommikul kohevaks tupeerib. Aga täiesti kohatult viitab see visuaal Lydia Koidula portreele. Kohati on Reemanni kurb lesk täitsa Koidula nägu, loeb luuletustki. Koidula ja polkovniku lesk – õnnetud ja haiged mõlemad, kui ärkamisaeg möödas. See on nii jabur mõttekäik, et kohe kutsub jagama. Reemann võiks küll Koidulat mängida Mati Undi „Vaimude tunnis“.

Aga jätame Jannseni ja Koidula tänava vaimud rahule, et Smuuliga jätkata. Tema näidendi pärl on tugev karakter. Lõbus on kavalehelt (kiidan koostajaid!) lugeda solvunud Nõukogude sõjaväelasest, kelle arvates Smuuli näidendil on hävitav mõju ohvitseriprouade renomeele. Eestis ei peetud vene ohvitseride naisi daamideks, rahva­suus keerles hoopis jutt kombinee või öösärgi väel linnas ringi jalutavatest muttidest, kes neid uhkuseasju kleidi pähe tarvitasid.

Seejuures oli sellise leskproua inkrimineerimine Nõukogude polkovnikule Smuulil omas ajas geniaalne sõjaplaan. Ja kui see mutt hakkas laval nõukogude haige õigustest rääkima, oli toonase maailmakorra laevuke koos lesega pihtas-põhjas ja publikul rõõmu kauemaks.

Polkovniku lesk (Anne Reemann) on eesti kirjanduse üks täisverelisemaid draama-queen’e, igas pulmas pruut ja matustel kadunuke.

Siim Vahur

Smuuli karakter toimis nii Aino Talvi kui ka Mari Möldre puhul (lavastaja Ilmar Tammur, 1966), kui teatrilugu ja salvestatud katkendeid uskuda. Herta Elviste (1966) võinuks oma andelaadilt samuti leseks sobida, aga ei suuda meenutada loetud artikleid Süvalepa lavastuse kohta. Ita Everit (1982) Mikiveri lavastuses olen ise näinud, ta on meeles kui punase kleidi ja koomilise laubalokiga estraadilik tegelane. Polnud just Everi hiilgeosa ja siis näis, et näidendi aeg ehk parim enne oli mööda saanud.

Tallinna Linnateatri lesk. Nüüd Smuuli teksti lugedes ei saa aru, mis teatriuuenduse pisik kirjanikku hammustas, et ta on näidendisse kirjutanud sõnalised rollid autorile ja remargile, kes selgitavad ja targutavad. Või ei julgenud Smuul nii reljeefset tegelast nagu lesk üksi püünele lasta ja soovis tarbimis­juhendi kaasa anda.

Selge see, et tänapäeval vajas Smuuli näidend uut dramatiseeringut, ning väga hea, et kutsuti kampa Urmas Lennuk, kes on töötanud A. H. Tammsaare, Oskar Lutsu, Andrus Kiviräha tekstidega, kirjutanud näidendi Debora Vaarandist ja ise mänginud väga sugestiivselt Smuuli Rakvere teatri „Johannese passioonis“ (2005). Seega kuulub tsunfti, nagu ka lavastajana debüteerinud Argo Aadli, kes olnud Juhani rollis Koguval („Kirjad emale“, Kuressaare Linnateater 2016) ja lugenud Smuuli luulet raadios.

„Polkovniku lesk“ on kirjutatud Voldemar Pansole ja Lisl Lindaule. Panso läks Noorsooteatrit asutama, näidend jäi Draamateatri portfelli. Ja nüüd, 57 aastat hiljem on Noorsooteatri järglane, Tallinna Linnateater saanud oma lese – Anne Reemanni, kes mu meelest on Lisl Lindau vurhvi näitleja, kes võiks Smuuli meele järgi olla küll.

Selle kultuuriheietuse taustal püüan lese asjus selgust saada. Aga segadus on suur – vaatasin kümnepäevase vahega kahte „Polkovniku lese“ etendust, mis oma meeleolult olid nagu öö ja päev. Esietenduse taustal tundus Argo Aadli jutt kurvast üksildasest leskprouast kui tundliku lavastaja maailmavalu, milles paras annus ülemõtlemist. Vaatajana ahmisin lavalt seda energiat ja toimekust, mida lesk igal sammul kiirgas. Saalis oli nalja-naeru ja muidugi üksjagu esietenduse elaani. Aga teist korda sattusin lausa morbiidse lese otsa. Kõik oli sama – misanstseenid, tekst, näitleja –, ent saalis hakkas nii kurb. Lausa sündsusetu oli naerda.

Oskus publiku külge klammerduda. Ole sa parajasti haige või terve, ikka on kergem oma võimalike hädade üle villast visata. Esietendusel läks see Reemanni lese abiga hästi korda, sest milleks lasta end häirida torkivast puusavalust, kui saadaval on hoopis parem tõbi – nihilissimus acutus – ning seda pakutakse nii apetiitses vormis.

Ei väsi imetlemast näitleja oskust publiku külge klammerduda: lesk vaatab meid himukalt, kas sobime partneriks. Tal vaesekesel ei ole ju kedagi, nii et katsun olla hästi abivalmis ja kaasa mängida. Kogu see palett üksiku inimese veidrustest on Reemannil käpas. Kõik need nina alla pobisemised ja kommentaarid, mis toimetamist saadavad – nüüd teen seda … oi, see läks halvasti, … ah võtan veel ühe kommi, … näe, kleit kitsaks jäänud, … see peegel moonutab, ei meeldi jne.

Pobin monoloogide vahel ja tegutsemist saatmas on esiritta hästi kuulda ja unisoonis Smuuli tekstiga. Hoian ennast tagasi, et mitte vastu podiseda. Ta räägib oma haigla vintsutustest, teda tahetud dieedile panna. Jälle kaasaelamise koht. Ühesõnaga keerlen juba koos lesega nagu vurrkann. Oot-oot, te ei näe mind, tool on ees, ja juba ta lükkab seljatoe eest.

Ootamatult sekkub etendusse raadio, kord loeb meeshääl luuletuse, kord räägib mingi posija. Jutukatked on juhuslikud, nagu taustal mängivat raadiot tähele pannakse, ergastav hetk ja siis tähelepanu hajub. Näe, kuulab luulesaadet, lesel kultuurihuvi, pobisen mõttes. Seniilne see lesk ei ole.

Mingid võõrad tüübid hulguvad lese majapidamises korda paar täiesti kontekstivabalt. Olen veidi segaduses. Aga siis tuleb meelde mu oma ema, kes dementsuse algfaasis mitut puhku nägi nähtamatuid võõraid toas ringi käimas. Karta on, et lesk võib varsti ühe tõsise diagnoosi saada, ei siis ole enam ladinakeelseid lollusi vaja õngitseda. Karm hoiatus. Aga seniks naudime mängu ja mängime kaasa, nii et ninast veri väljas.

Eksituse stseen. Ootamatu on tekstikatkestus. Lesk pobiseb, et nüüd läks küll meelest ära, haarab näidendiraamatu järele, abivalmis lavastaja toapoisi rollis on ka kohe jaol julgustamas – lase edasi, kõik edeneb. Mis see oli, kas näitleja mäluauk või sisse lavastatud eksimiskoht (nii nagu Ameerika presidentide kõnedesse tekitatavat spetsiaalseid apse, et jutt mõjuks inimlikumalt). Kahtlustan lavastamist, sest see vigur toimib liiga hästi ja ajab esietenduse publiku elevile, kui Reemann jutujärge otsib, … seda ma juba rääkisin, … seda ka, … ahaa, siit läheb edasi. Nii ootamatu, nii loomulik, nii leselik.

Seda eksituse stseeni teisel mängukorral ei olnud, kuigi raamat oli söögilaual kutsuvalt avatud. Lesk ise oli vaoshoitum ja tujutum, et mitte öelda kurvem. Lugu mõjus masendavana. Proua polkovnik jõi ikka konjakit ja vahuveini, sõi ikka himukalt kompvekke ja rosoljet, ajas isegi natuke rosoljet laualina peale. Kutsumata külalised tekitasid lesele sedapuhku juba hirmu. Kui näed kummitusi mitmendat korda, on see juba ohumärk tasakaalutust närvisüsteemist. Loogiline ju.

See lesk tuiskas oma vajalikud jooksu­sammud ja keerutas roosa kleidiga peegli ees, aga selles liikumismustris polnud rõõmsat energiapahvakut, pigem selline hambad ristis tunne: saan sellega hakkama, alati olen saanud. Või oli vaataja ise enese mõtlikumale lainele häälestanud ega lennanud lesega kaasa.

See ei saanud olla mängurutiin, mis leses elurõõmu oli kustutanud. Kahtlustan, et lavastaja oli vahepeal Anne Reemanni rollivolüümi maha keeranud. Ta ju valvab igal etendusel oma leske, on toapoisi rollis hea ja vajalik. Noor arvustaja heidab Reemanni rollile ette „tõsise atmosfääri mittehoidmist“. Püha jumal, milleks leske panna atmosfääri, kus ta kängub kui kala kuival, nii et tema aplombikad vested ei pääse mõjule. Elujõud peaks olema sellise tegelase element, ta ei hakka ju veel surema.

Pole siin muheleda midagi. Lesk on eesti kirjanduse üks täisverelisemaid draama-queen’e, igas pulmas pruut ja matustel kadunuke. Laske tal oma õhinas olla naeruväärne, sellele memmele pole vaja kaasa tunda, pigem nautida tema seltskonda. Esietendusel just mõtlesin, et näe kui hea, kui näitleja lavastab, annab kolleegile vabaduse, ei suru oma kontseptsiooniga kuklasse ja laseb Smuuli vaimukale tekstile veel vindi peale keerata.

Aga nüüd pidin kurvalt tõdema, et vara olin hõisanud. Pole siin muheleda midagi ja teatrikunstist rõõmu tunda, tuletame sulle meelde, et elu on raske, silmaarsti järjekord on kolm kuud pikk ja kui suurem häda käes, otsi üles tasuline polikliinik. Tunnen ennast peaaegu sama solvatuna, kui kavalehel kirjeldatud Nõukogude polkovnik, kes Smuuliga riidles: kes lubas mu lemmiklese kannatustesse uputada ja mulle murekoorma kaela kallata. Ei taha matuseid, tahan pulma.

Stopp! Kirjutaja võtab oma logorrhoea gradus gravis’e kontrolli alla. Kiidan Argo Aadlit selle eest, et „Polkovniku lesega“ on ta andnud Anne Reemannile suurepärase rolli ja toonud teatrisse Smuuli. Kindlasti jookseb lavastus mängukordadega paika ja publikupuudust pole karta.

Hobuveski ruumina (kiidan kunstnik Martin Miksonit) on hea paik selle loo mängimiseks, lesk saab seal ringi tuisata nagu ringrajal ja meie mõttelises pidulauas istuda. Arvestades polkovniku lese iseloomu peab lõpuks ikkagi peale jääma tema elujanu. Nii nagu elus oled mõnel päeval õnnetu ja haige, et siis järgmisel särada, tantsida, süüa, juua, rumalusi rääkida, õigust nõuda, mälestusi heietada ja sõbrannadega riidu kiskuda.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht