Igaüks võib teha nii, et maailmas oleks kas või üksainus hea inimene*

Headus pole midagi kättesaamatut, saatus midagi ettemääratut – kõik sõltub iseenda otsustest.

KATRINKA JOSEPHINE SAVIMÄGI

Eesti Noorsooteatri „Arabella, mereröövli tütar“, autor Aino Pervik, lavastaja ja dramatiseerija Mirko Rajas, kunstnik Rosita Raud, helilooja Markus Robam, liikumisjuht Hanna Junti, valguskunstnik Ivar Piterskihh. Mängivad Alice Siil, Risto Vaidla, Jevgeni Moissejenko, Katri Pekri, Lee Trei, Karl Sakrits ja Ott Aardam. Esietendus 29. IX Ferdinandi saalis.

Saanud kutse Eesti Noorsooteatrisse, meenus mälupilt, kuidas vaatasin väiksena, suu ammuli, 2013. aasta Birgitta festivalil Olav Ehala ja Leelo Tungla muusikali „Arabella“. Ehk oli see üks esimesi ja viimaseid kordi nii vaimustunult teatrimaagias sees olla? Hilisem teatrikogemus on olnud liighäiritud eneseteadlikkusest ja püüdlikkusest, tänu hästi jutustatud loole on jäänud esimene vaimustus ainulaadseks. Arabella loos on midagi, mis haarab vaataja enda kütkeisse ja teeb sellest ajatu klassika.

Arabella tuum on trotslikkuses. „Arabella“ on lugu mereröövli Taaniel Tina (Ott Aardam) tütrest, kes on üles kasvanud laeval Skorpion. Lugu käivitub, kui Arabella (Alice Siil) päästab uppumast kummalise ränduri Hassani (Risto Vaidla), kelle käest õpib ta headust ja inimlikkust. Hassaniga jagab ta ka oma suurimat muret: Arabella kardab oma isa elu pärast.

Kui Edgar Valteri piltidel kujutatud kaunites seelikutes ja silutud pikkade juustega Arabella näib elegantne, siis Rajase ja Siili loodud tüdruk on palju kärsitum ja jämedam: tema juuksed on lühikesed, salkus, jalas tanksaapad, seljas nahkkleit. Perviku Arabellaga kõlab ta siiski kenasti kokku: ta ei lase kellelgi teha liiga ei endale ega oma rändurile, on julge, heasüdamlik ja särtsu täis.

Mereröövli tütrena, kes on sirgunud petiste, vägivalla ja ahnuse keskel, ihkab ta kõige rohkem saada emaks ja põgeneda röövlimaailmast. Piraadilaeva esimene reegel on aga (sama näeb filmis „Kaklusklubi“, kus toimuvast teistele ei lobiseta): röövlielust rääkida ei tohi. Nii pole kellelgi luba laevalt jäädavalt lahkuda, vähemalt mitte elusalt. Siiski loodab Arabella kunagi sealt koos isaga argiellu pääseda. Ta trotsib teadmist, et see on võimatu.

Arabella lugu jutustab selgeltnägijast mustlasnaine (Lee Trei), kes on salgamatult kõiketeadev ja keda ümbritseb salapärane energia. Tema täita on kogu kirjeldav funktsioon. Jevgeni Moissejenko, Katri Pekri ja Karl Sakritsa õlgadel lasub sõna otseses mõttes kogu Skorpioni meeskond. Nukkude abil mängivad nad vastavalt vajadusele ühte kuni seitset röövlit korraga. Nende kanda on ka Taaniel Tina vaenlase, mereröövel Raudpatsi meeskond.

Samamoodi kui näitlejaskonda, kasutab Rajas leidlikult kogu lava. Valguskujunduses (Ivar Piterskihh) on täpselt tabatud valguse ja varju vahekord ning eriti osavalt võetud arvesse osaliste paiknemine laval. Kui näitlejad tegutsevad platvormil, muudab vari seinal nad suuremaks (laeva peamine platvorm asub lava keskel ning valgustus selle ees maas). See mängib lastelavastuses olulist rolli: aitab kaasa nähtavusele, atmosfääriloomele ja rõhutab röövlite jõledust.

Röövlielu õõv, veri ja kalliskivid. Õud, mida on lavastuses mõõdukalt, pakub põnevust igas eas vaatajale. Raamatus kirjeldatakse, kuidas röövlite silmist lausa voolab kurjust, viha ja ahnust. Lavalaudadele on see toodud punase läikpaberiga nukkude silmis, mis kalliskive meenutades süvendavad ihnsuse liini. Koos valguslahendustega toimib see suurepäraselt.

Taaniel Tina revolver on tema käepikendus ja käib kokku tema iseloomuga. Karmust lisab rollile Aardami kehalisus: raske dominantne kõnnak, uhke kapteni hoiak. Iroonilisel kombel on Taanieli pilk see, mis ta reedab: röövelliku kurjuse ja ahnuse asemel peegeldub sealt soojus ja leebus.

Laval mõjuvad veri, surnukehad ja vägivald palju traumeerivamalt kui raamatus. Taiplik on mereröövlite eluolu lavapildis leevendada, kasutades nukke ja võitluse kujutamisel selle matkimist. Heakskiitu väärib otsus mitte tarvitada valju pauku tegevaid revolvreid. Kõmin selle asemel säilitab lasu efekti, pehmendab ehmatust ning kasvatab või vastupidi kärbib pinget vastavalt narratiivi ülesehitusele ja vajadusele. Sel moel vallandavad ja süvendavad hirmu ja kartust hoopiski valgus- ja helilahendused. Kõik heliefektid täiendavad dialoogi, stseene ja õhustikku, valitud muusika rikastab ning aitab meisterlikult tüürida publiku emotsioone soovitud suunas. Neid kombineeritakse varjude ning Trei kurjakuulutavate kirjelduste ja kõnnakuga – kõik see kokku süvendab üldist tumedat meeleolu.

Pinget maandab ja kõhkvel muige toob näole lavastusse justkui ära eksinud räpilugu, mis tutvustab kõrtsi. Muusikaline number on populaarne vahend lastele eri meediumide vahendusel info edastamiseks ja kuigi Lin-Manuel Miranda muusikal „Hamilton“ populariseeris räppi teatrilaval, siis igale poole see pingutatult lahedana näimiseks siiski ei sobi. Mõistetav on hirmu leevendamine huumoriga, kuid mereröövlite kõrts ja selle kõrtsmik kartust esile ei kutsu. Atmosfäär on nii enne kui ka pärast muusikapala tõsisevõitu, nii et kuigi räpi kaudu tutvustatakse Röstpõrsakese olustikku ja omanikku, mõjub see kummalise kõrvalekaldena. See jõunumber oleks olnud loomulikum, kui räpp olnuks lavastuse läbiv motiiv ja jutustusviis, kuid tegu on ühekordse nähtusega. Tunda on kohmakust näitleja enda miimikas, žestides ja sõnade esituses, mis kohati ei ühildunud isegi kõlaritest kostva salvestusega ja tundus seega võlts. Vähemalt näis, et räpitakse live-salvestusega kaasa. Siinkohal paistab, et ka tavapärasema laulu puhul oleks efekt tekitanud võõrastust. Seetõttu on ehk hea, et selline katsetus on ühekordne, ning säilib lootus, et kui lavastus rohkem sisse mängitakse, kaob kohmakus ja number sulandub paremini tervikusse.

Kui Rajase röövlid ja Taanielgi on pehmemad tegelased kui Pervikul, siis Raudpats on autentselt hirmus, temast õhkub kurjust. Õudus pidevalt kasvab, kogub jõudu, areneb Hassani headuse­mantrast ja Röstpõrsakese räpist esimeste lahingute ja suurte kaaperdamisteni, kuni jõuab lõpuks Raudpatsini. Kõhedusel on lavastuses kindel gradatsioon, kurjusel aga haripunkt, milleks on Raudpatsi sisenemine narratiivi. Kõheduse-hirmu vs. headuse-soojuse piiriga on nii osavalt mängitud, et vanemalgi vaatajal võivad ihukarvad püsti tõusta. Ometi on kõike kujutatud nii, et noor vaataja oleks rohkem põnevil kui hirmul. Selle keskel püsib peamine teema ja eesmärk: näidata vägivalla rohkuse asemel just headuse võimalikkust ka kõige kurjemates paikades.

Ühel tõelisel röövlil ei tohi olla kübetki elavat hinge. Üldine õhustik on utilitaristlik. Hassani moraalne kompass osutab elu valikute keerulisusele, sest eetilisem on valida see, mis toob maksimaalset kasu suurimale hulgale inimestest. Kõik materiaalne on ajutine. Kui lõpuks lahenevad sisekonfliktid, saab lavakujundus tervikuks (liigutatavatest karkassidest moodustub suur röövlilaev Skorpion, mis seilab vastu oma vältimatule saatusele – surmale).

Kui esimeses vaatuses on õhus vaid veidi pinget – ning röövlites rohkem rummi kui eesmärgistatud pahatahtlikkust –, siis etenduse vältel see aina kerib ja kerib ning päädib Raudpatsi ja Taanieli viimse jõuvõtuga. Samamoodi kasvab Taanieli põlgus röövlielu eesmärgituse vastu. Nagu kasvab ka armastus ning selle mõistmine Taa­nielis ja Arabellas, kuigi esimene tõeline helgus, rahu ja turvalisushetk Arabella elus saabub kohtumisel mustlaspoiss Mirkoga (Karl Sakrits). Märgata on, kui kummaliselt tunneb Arabella end esimest korda omaealisega suheldes – lootus pääseda, kunagi normaalset elu elada kasvab.

Headus on mure, headus on valik. Nii ütleb Taaniel oma monoloogis, kui võitleb moraali, röövlikoodeksi ning südamevaluga tütre pärast. Igapäevane võitlus isekate tungidega on väsitav, mida ka lavastuses teadvustatakse. Heaolemine väsitab, kurjus on lihtsam – olla isekas, mitte muretseda. Rajas on andnud enamiku headuse monoloogidest Hassani asemel Taanielile, kes mõjub seetõttu mitmekihilisemana ja lootusrikkamana kui raamatus. Silma torkab hellus Taanieli pilgus ja kätes, seda nii siis, kui ta Arabellat kallistab, aga ka siis, kui karmilt käsutab. Temast kiirgab Arabella suhtes mis tahes olukorras rahu ja headust. Taanieli armastus tütre vastu muudab lõpplahenduse loogilisemaks ja selgemaks ning on parim tunnistus lapsevanema armu põhjatusest.

Perviku „Arabella, mereröövli tütar“ on tekst, mis inspireerib üha uuesti ja uuesti, sest seal esitatakse küsimusi inimloomuse suurima konflikti kohta. Kas inimesed sünnivad kurjaks? Kuidas sütitada headust? Rajase lavastus näitab, et hea saab olla empaatiliste valikute korral, ihnsus on aga see, mis kurjale lõpuks saatuslikuks saab – suurtükk ajab ka võikaima mereröövli suu lõhki

* Aino Pervik, Arabella, mereröövli tütar. Tänapäev, 2008.