Igavesti märjad kõrvatagused

Lennuk on Lutsu motiive võtnud siit ja sealt, neid edasi arendanud ja pea peale pööranud, ent märkimisväärset keskendatust ja pinget lavastuses ei ole.

VEIKO MÄRKA

Rakvere teatri „Paunvere poiste igavene kevade“, autorid Oskar Luts ja Urmas Lennuk, lavastaja Urmas Lennuk, kunstnik Kristjan Suits, muusikalised kujundajad Kulno Malva ja Kristjan Priks, valguskujundaja Märt Sell, liikumisjuht Rauno Zubko. Mängivad Imre Õunapuu, Margus Grosnõi, Madis Mäeorg, Tarvo Sõmer, Märten Matsu, Tarmo Tagamets, Liisa Aibel, Silja Miks ja Vootele Ruusmaa. Esietendus 2. XI Rakvere teatri suures saalis.

„Paunvere poiste igavene kevade“ on Oskar Lutsu nn Tootsi-lugude sarja filosoofilis-meelelahutuslik kokkuvõte, ehkki „Kevade“ peategelane on hoopis Arno Tali ja „Sügises“ Jorh Aadniel Kiir. Lavastuses peategelast pole, oma sõnumit kannavad enam-vähem kõik, kes laval.

Kõige uuenduslikum ja sümpaatsem „Paunvere poistes“ on Kiire (Imre Õunapuu) kujutamine mitte arguse ja pahatahtlikkuse musternäitena, vaid inimlikuna. Lutsul läheb see tüüp pärast „Kevadet“ täiesti käest ära, kaotab igasuguse inimpalge ning paistab silma peamiselt peeretamise ja nohuga. Lennuk pole teda ka vastupidises suunas nihutanud, s.t lakeerinud: Kiir ei muutu positiivseks, kuid ta vähemalt rehabiliteeritakse („Mina ei ole tobe, ma olen teistmoodi!“). Kõigele paneb krooni Kiire austusavaldus Tootsile eluloojangul: öömütsi õmblemine ja kinkimine. Poistest on saanud vanamehed ning igavene öö pole mägede taga. Positiivsuse-negatiivsuse skaalal asub kogu tegelaskond keskpaigas – äärmused puuduvad.

Lavastuse läbivaim ja siduvaim motiiv on Kiire saapad. Tema veendumus, et alles siis, kui eestlased hakkavad kandma samasuguseid saapaid nagu sakslased, saavad nad viimastega võrdseks, tundub pealiskaudne, ent teatud loogikat see kahtlemata kätkeb („Seitsesada aastat orjaööd … Ja nüüd on meil ka lõpuks – nööpidega saapad!“). Poliitilisele dimensioonile lisandub emotsionaalne. Asjaolu, et Teele abistab Kiirt saabaste otsimisel, viib elukestva kiindumuse tekkimiseni. Ka finaalis, kus kuldsed saapad sümboliseerivad meie kirkaimate unistuste kättesaamatust, annab jalatsipaar lavastuse terviklikkusele palju.

Lennuk on Lutsu motiive võtnud siit ja sealt, neid edasi arendanud ja pea peale pööranud, ent märkimisväärset keskendatust ja pinget lavastuses ei ole. Kui Andrus Kiviräha „Köster“ demonteerib nimitegelase algosadeni ning annab temast uuesti kokku panduna tervikliku, psühholoogiliselt usutava ja omapärase isiksuse mudeli, siis „Paunvere poistes“ säärane kontsentreeritud radikaalsus puudub. Kõik tegelased on mõnevõrra teisenenud, nendevaheline suhtlusvõrk uus ja üllatav, aga mitte rabav. Muidugi on fragmentaarsus, arvestades tegevusaja küündimist peategelaste elukevadest kuni -sügiseni, paratamatu.

Silja Miksi mängitav Raja Teele on „Paunvere poistes“ sädelev ja kaunis.

Alan Proosa

Tekst on üldiselt vaimukas, nii Lutsu kirjutatut austav kui ka edasi arendav (Toots: „Ma terve tee Venemaalt jooksin! Säärane valu oli jälle isamaad näha, et ei hakanud rongi ootamagi.“) Üks haaravamaid uuendusi on uued suhteliinid. Näiteks Kiir ja Tõnisson ei kontakteeru „Kevades“ üldse ja järgedes suhtlevad vaid formaalselt, ent lavastuses käib neil omavahel kaalukas mõttevahetus. Nagu ka Arno Talil ja Ärnja-preilil. Häirivad mõningad kordused. Kui Lible peab köstri nõudmisel asendama sõna „viin“ oma kõnepruugis „viiuliga“, on esiotsa mõnus nali, kuid pärast kolmandat korda enam mitte. Sama kehtib Tõnissoni pekiarmastuse kohta.

„Kevade“ tüübid on rahva teadvuses veel rohkem kinnistunud kui teos ise. Seetõttu on huvitav vaadata, kes ja kui palju lavastuses üllatab.

Imre Õunapuu Kiir on keskne kuju, tema unistused ja pettumused kõige olulisemad. Kiire sõnad Teelele („Ma ootan sind nagu koduõlu ootab käärimist“) edastavad lavastuse üldise meeleolu: kõik selle tegelased ootavad midagi suurt (nagu Lennuki näidendites sageli), kuid peavad pettuma. Kiire ootused on kõige kirglikumad, pettumused suurimad („Sügisel on hilja armastama hakata“).

Silja Miks mängib Raja Teelet nagu Lennuki hiljutises „Ninasarvikute farmiski“, kuid midagi ühist nendes tegelastes pole. „Farmi“ Teele paistis silma kohatu kogukuse ja robustsusega, „Paunvere poistes“ on ta sädelev, kaunis ja liikuv, säilitades otsast lõpuni „Kevade“ Teele kapriissuse ja „Suve“ Teele sensuaalsuse („Armastus jäta minu mureks. Sina pead nüüd põllumeheks hakkama“).

Arno (Madis Mäeorg) on Lutsul „Kevade“ järgedes väga verevaene tüüp. Põhjuseks asjaolu, et kirjanik lähtus tema loomisel oma lapsena surnud nooremast vennast Arnoldist ega saanud tema edaspidist saatust üksikasjalikult ega usutavalt kujundada. „Paunvere poistes“ saab Arnost igavene paju all ootaja, kellele polegi lõpuks tähtis, kas oodata Teelet, Virvet, Ärnjat või lihtsalt järgida väljakujunenud elustiili („Aga mina ootasin mitu nädalat. Paju läks juba lehte“). See on leidlik väljapääs, nii jääb Arno lavastuse lõpuni elavaks.

Veel leidlikum on Tõnissoni (Tarvo Sõmer) kujutamine põhimõttelise rassistina, kellele pole sakslaste, venelaste ja neegrite vihkamisel mingit vahet (Kiir: „Kust sul see viha tuleb? Sellele peab mingi seletus olema“). Selliseid värvikaid leide on veel, näiteks Teele südamest tulev etteheide Kiirele: „Mida ma sulle teinud olen, et sa mind nii hirmsat moodi armastad?“ Tervet lavastust need siiski ära ei täida, on ka hõredamaid kohti. Eriti meestegelaste jutt sisaldab üsna palju argist pealispindset nääklemist.

Margus Grosnõi Tootsi roll on raske. Kui traditsiooniliselt kisub see kuju tähelepanu endale, siis „Paunvere poistes“ on Toots võrdne võrdsete seas ning erilise omapärata, näiteks puudub näidendis hea Tootsi ja paha Kiire vastandus nagu Lutsu „Suves“. Märten Matsu Imelikul pole lavastuses sisulist kandvust, kuid tüübi välise ilmekuse poolest on ta võrreldav Sõmeri Tõnissoniga. Viimane on Kiire kõrval näidendi kõige värskem ja innovaatilisem kuju, ehkki teises vaatuses saab teda vähe näha. Tõnissoni raev on meeldiv vaheldus muidu üsna tingliku ja lepliku vaimuga lavastuses.

Liisa Aibel pastori (sisuliselt köstri) ja neiu Ärnja kaksikrollis lummab oma ümberkehastumisvõimega, sest need kaks tegelast pole üheski mõttes sarnased. Pastori roll jääb trafaretseks nagu mehi kehastavatel naisnäitlejatel ikka, kuid Ärnjana toob Aibel selle muidu kõrvalise kuju iga etteastega keskpunkti (Arno: „Tahad, ma jään sind vana paju alla ootama?“ – Ärnja: „Miks? Ma olen ju siinsamas“). Tarmo Taga­metsa Lible ilmub lavale harva, kuid tema repliigid on kõlavad ja mõjuvad („Mitte ei saa aru, mida neile seal Paunvere kihelkonnakoolis õpetati“).

Harva näeb eesti laval nii lihtsat, kuid võimast lavakujundust nagu nüüd Kristjan Suitsu tehtu Rakveres. See pole lavapilt, vaid visuaalne manifest. Kogu lava täitva lillevälja (igavese kevade) astmelisus võimaldab nii tegelasi peita kui ka esile tõsta ning lavastaja leiud olid mõlemas osas meeldejäävad. Juba see, et Visak, kõige mõttetum tegelane, asub pidevalt kõige kõrgemal, oli omajagu efektne, sest niimoodi ta mõttetu ei tundugi. Lavakevade tõuseb vaat et lavastuse tähtsaimaks tegelaseks. Tegelased upuvad sellesse muutumatusse kollarohelisse merre päris sügavalt ära, kuid puuduseks seda pidada ei saa, sest mis ongi väärt üks inimese elu aja kulgemise ja rütmiga võrreldes. Looduse igikorduv kevad vastandub pastori ettenägelikele sõnadele inimelu kohta: „Ükski kevade ei kesta igavesti … Ükskord olete vanad, loivate laisalt longates loojangu poole.“

Muusikalises kujunduses häiris Laksi Tõnise kaebelaulu sissetoomine. See lisas oleviku ja tuleviku dimensioonile traagilise mineviku motiivi, kuid täiesti ülearuselt. Seitsmesaja aasta pikkusest orjaööst on lavastuses küll juttu, kuid pigem kontrastina selle olevikukesksele sisule. Üldse on muusika, ehkki seda on palju ning mitmes vormis, lavastuse teksti ja kujunduse kõrval jäänud vaeslapseks.

„Paunvere poisid“ pole ammendav Tootsi-lugude kvintessents, vaid üks paljudest võimalikest nägemustest, mis jätab mänguruumi ka tuleviku­tegijatele. Lihtne oleks ühendada näiteks „Kevade“ ja Ilmar Raagi filmi „Klass“ süžeed. Terroriseeritud ja nurka aetud Jüri Kuslap, keda isegi Arno piinata julgeb, on ideaalne koolitulistaja tüüp (püstol on jutustuses nagunii sees). Loll-Mardis võib näha oma ajast ette jõudnud ning valesti mõistetud inseneri-geeniust, potentsiaalset Eesti Edisoni. Ja nii edasi. Seda silmas pidades tundub lavastus nagu õpetaja Lauri nõusolek Tootsiga: tehku too parem iseseisvalt pool rehkendust, kui et kõik maha kirjutab.

Kokkuvõttes esitab „Paunvere poiste igavene kevade“ inimelu kevade, suve ja sügise eksistentsiaalse loo, milles Lutsu tüübid karikeerivad üldist seaduspära („Elu läheb mööda, aga meie ainult ootame“). See ei ole rabavalt uus lähenemine. Küllap mõtles Luts ka ise „Kevadele“ järjejutte kirjutades muulegi kui rahale. Selline kevade erksuse ja sügise halluse kontrast nagu Lennuki teoses on siiski erakordne ning meeldejääv.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht