Iiobi uued ilmutused

Märt Avandi ja Andrus Vaarik ei ole laval mitte eeskätt kahe koomikuna, kes filmi ainetel publikut lõbustavad, vaid kehastavad ajas muutunud debatti.

MADIS KOLK

Nargeni festivali „Aadama õunad“, autor Anders Thomas Jensen, lavastajad Priit Võigemast ja Henrik Kalmet (Tallinna Linnateater), kunstnik Anneli Arusaar. Mängivad Märt Avandi (Pärnu Endla), Priit Pius (Tallinna Linnateater), Margus Prangel, Andrus Vaarik (Tallinna Linnateater), Mari Abel (Von Krahli teater), Tõnis Niinemets (Von Krahli teater) ja Kait Kall. Esietendus 28. VII Naissaarel Omari küünis.

„Aadama õunte“ senisest retseptsioonist (Heili Sibrits, Keiu Virro, Danzumees) on jäänud kõlama mõningane etteheide tegijatele justkui vähese isikliku tõlgenduslikkuse pärast, võrreldes Anders Thomas Jenseni üheteist aasta taguse filmiga. Samuti on täheldatud liigset koomikat. Tundub siiski, et just need kaks aspekti vastavad vastastikku ka teineteises peituvale küsimusele ning kummutavad mõlemad etteheited.

Jenseni filmis sisaldub tumehumoorikal moel mitmeid motiive ja probleeme, mis viimase kümnendi vältel vaid hoogustunud ning vähendanud võimalust endast naljatoonil kõnelda. Olgu selleks kõike haarav ja kõigele laienev sallivusidee, mida „Aadama õuntes“ kannab pastor Ivan (Märt Avandi), pagulased vs. paremäärmuslased, natsikuriteod ajaloolises mälus ja vihjamisi ka juutide tõlgenduses (näiteks kurdab Tõnis Niinemetsa Laagri-Poul oma surivoodil Ivanile, et hooldusõed Miriam ja Ruth kiusavad teda) jne.

Spetsiifilise skandinaaviapärase masohhistliku muigega mähitakse poliitkorrektsed väited kujunditesse ja pannakse seejuures proovile nende kehtivus. Samamoodi katsutakse läbi ka loodusseaduste paikapidavus. Ühiskonnakriitiline iroonia on kogu loos vaid üks kiht, žanrimääratluselt on aga rohkem tegemist ikkagi müsteeriumiga, kus jutustatakse esimese inimese pattulangemise lugu, uuritakse Saatana rolli selles ning küsitakse uue Aadama võimalikkuse kohta usu, lootuse ja armastuse kaudu.

Niisiis tõlgenduslikkus ja koomika? Kogu teemade ring, seda nii oma igavikulisuses kui ka olustikuiroonias, ei ole üheteist aastaga aegunud, vaid aktualiseerunud. Mitte ainult pagulaste ja neonatside, vaid ka usu tugevuse küsimus, see, milliste kannatuste kaudu võib jõuda imede kogemiseni, kuid ka see, milliseid kannatusi pidada Jumala, milliseid aga Saatana saadetuks. Filmi loomisaastal, kui Londoni metroos plahvatasid pommid ja neli aastat tagasi olid varisenud New Yorgi kaksiktornid, mõjusid need sündmused eestlastele küllap abstraktsemana. Hirm ja ärevus olid loomulikult ehedad, kuid vaatepunkt distantsilt. Sellest, kas näeme üht või teist kriisiolukorda seest- või väljastpoolt, võib sõltuda koguni see, kas näeme seal komöödiat või tragöödiat. Kusjuures seesolijal, kelle kogu jõud on suunatud ellujäämisele ja lahenduse otsimisele, ei ole tihtipeale aegagi paanikaskeemideks, erinevalt paljudest projektipõhistest kampaaniakorraldajatest, kes päästavad küll maailma, kuid tegelikult mitte kedagi.

Tragikoomiliselt heitlik ja usutavalt inimlik on näiteks Sarah (Mari Abel), kes usub oma õilsasse Sumatra tiigrite päästmise missiooni, kuid kaotab eraelulisse puntrasse sattudes usu. Mari Abelil olnuks võimalus siin ka tegelast karikeerida, kuid ta peatub katkist inimest kujutades just sellel piiril, kus võib libastuda nii lõplikku meeleheitesse kui ka taas jalule tõusta. Filmis näeme ometi, et ta minnalaskmismeeleolu, n-ö vabaks laskmine, juhib ta siiski eluõnneni, lavastuses sellele nii üheselt ei vastata. See, et me lavastuses nii teravalt ei näe, kas ja kui õnneliku lõpuni teised tegelased jõuavad, tõstab Ivani hetkeks küll vankuma löönud, kuid kriisi kaudu lausa Iiobi õnnistuseni juhtinud usu seda reljeefsemalt esile. Me tajume, et üheteistkümne aasta taguse hajutatuma maailmaga võrreldes kuulume kõik juba ühtsemasse paradiisiaeda, kus on juba palju raskem mis tahes žanrimängudega distantseeruda tõsiasjast, et „Saatan paneb meid proovile“ – Ivani keskne tõdemus, mida ta raskematel eluhetkedel nii endale kui ka teistele meelde tuletab.

Kui joodikust Gunnar (Margus Prangel) ja röövlist Khalid (Kait Kall) peavad Ivani usku veidraks kiiksuks, mille varjus oma pattudega rahulikult edasi tegelda, siis neonatsist Aadam (Priit Pius) ja dr Kolberg (Andrus Vaarik) näevad Ivani usus jäärapäist eskapismi, lausa meditsiinilist juhtumit, millest ta tuleb iga hinna eest olmereaalsusse raputada. Aadam teeb seda teoloogilise argumentatsiooniga, Iiobi kannatusi paralleeliks tuues, doktor aga n-ö teaduslike meetoditega. Just Aadama, Ivani ja doktori suhtes hargnevad lahti filmist üsna erinevad eluhoiakud, selgitades osalt ka lavastuse spetsiifilist koomikavõtit.

Ivan ei ole lihtsalt tüütu veidrik, kes igavusest teiste inimeste ellu sekkub, oma paradiisiaias usub ta tõepoolest uue Aadama võimalikkusse ning teeb oma hoolealuste hingeõnnistuse nimel kõik endast sõltuva. Teise põse ette keeramine on seejuures vaata et veel kõige lihtsam liigutus. Tänapäevases väikeseks tõmbunud maailmas, kus kõik inimesega toimuv on üha rohkem ka tema kaaskondsete asi, kuid arutelu selle üle, kuidas seda ühist aeda siis hoida – ümbritseda taraga, otsida pattude taga Jumala või Saatana kätetööd – päädib pahatihti lihtsalt õõnsakõlaliste kampaaniajutlustega konservatiivsuse või liberaalsuse ümber. Kas moodne hoiak „mis see kellegi asi on, mida see või teine teeb“ väljendab renessanslikult avarapilgulise inimese pahameelt rumaluse ja väikluse pärast või pigem hoolimatust ja kõrkust?

Ivani-sugusel inimesel on sellises maailmas oma kreedot tõeliselt raske põhjendada. Just nimelt sõnadega põhjendada. Ehkki Gunnar hoiatab Aadamat, et ta mingil juhul Ivaniga vaidlema ei hakkaks, ja Ivan, muidu leebe ja tolerantne, kasutab tõepoolest pisimatki võimalust mingite inimkäitumise üksikasjade teoloogiliseks tõlgendamiseks, ei veena teda ometi doktori ja Aadama kausaalsed selgitused empiiriliste tõsiasjade kohta. Kuid rüseluse käigus neonatside juhi Esbeni (Tõnis Niinemets) relvast kogemata lendu läinud kuul, mille tõttu toimus Ivani elus järjekordne ime, tõestab ka Aadamale, nii nagu Iiobilegi, et usk ei vaja välist argumentatsiooniraamistikku. Jällegi ei saa me lavastusest sama konkreetselt kui filmist teada, kas Aadam jääb n-ö uuenenuna õunaaeda või jätkab oma otsinguid põhjuste ja tagajärgede maailmas. Küll aga põgeneb kirikukülast doktor, kes püüab sedapuhku pagemisega päästa omaenda teadususu riismeid.

Mads Mikkelseni psühholoogiliselt sissepoole pööratud Ivan pakub filmis vastukaalu Ulrich Thomseni ürgkurjusest täidetud Aadamale. Kuigi viimane suudab Ivani usku hetkeks kõigutada, vajab ta imetegu, et oma seestumusest vabaks saada. See on kindlasti Aadama muutumise lugu. Lavastuse Aadam Priit Piusi kehastuses ei ole sellise hävitava kurjuse laenguga. Ta on pigem ükskõikne ja ümbruskonna suhtes enesekaitsehoiakuga. Tema agressiivsus on saanud toitu neonatside ideoloogiast, kuid Iiobi raamatuga tutvust tehes leiab ta sealt ennekõike uue võimaluse ümbritsevat mõtestada, mitte niivõrd raskerelva, millega Ivani maailm purustada.

Seevastu Märt Avandi Ivan oma koomikavõtetega loodud sõnaohtruses ja ülevoolavuses püüab nõnda justkui ka iseenesele pidevalt oma usku meelde tuletada. Kümne aastaga on meie maailmas ilmselt süvenenud künism, sõnade tähendus on veelgi enam ähmastunud, kuid sellevõrra on hägustunud ka pooltoonid ja võime neid tajuda. Avandi ja Vaarik ei ole laval mitte eeskätt kahe koomikuna, kes filmi ainetel publikut lõbustavad, vaid kehastavad ajas muutunud debatti. Filmis võitleb veendunud vaimulik Aadamas pesitseva saatanaga, kuni Aadam saab ilmutuse ning doktor konstateerib ja kommenteerib kiretult sündmuste käiku. Lavastuses püüavad aga Ivan ja doktor oma välises ekspressiivsuses ületada Aadama ükskõiksuse müüri, kusjuures viis, kuidas doktor püüab endist neonatsi enda poolele võita, vihjab taas sellele, et praeguses maailmas peidab Saatan end veel kavalamalt. Nagu öeldud, ei tea me päris täpselt, mis saab lavastuses teistest tegelastest pärast doktori lahkumist. Müsteeriumina on teatriversioon aga pigem Ivani muutumise lugu, milles kõneldakse tema enesegi usu tugevnemisest.

Olgu küll igavikuline, omandab Iiobi lugu seega uusi nüansse lausa kümnendi lõikes. Huvitav oleks näiteks teada, millest unistab kümne aasta pärast Khalid, saudi päritolu tankla­röövel, kes kogub raha kodumaale naasmiseks.