Ikka paarikaupa

Kairi Prints

Ugala uuslavastustes „Klapp” ja „Duetid” jutustatakse kahepeale viis lugu ning esitajad on laval ikka paarikaupa. Ugala „Klapp”, autorid ja esitajad Kadri Lepp ja Martin Mill. Esietendus 24. XI Ugala teatri väikeses saalis. Ugala „Duetid”, autor Peter Quilter, lavastaja Oleg Titov, kunstnik Jaanus Laagriküll ja muusikaline kujundaja Peeter Konovalov. Mängivad Carita Vaikjärv ja Tarvo Vridolin, tantsivad Evelyn Uisk ja Kalmer Liimets. Esietendus 8. X Ugala teatri väikeses saalis. Kultuuripealinna aasta lõpuks oli tahtmine diibist natuke hoiduda, vaadata suurele kunstile vahelduseks midagi lihtsamat ja nunnumat, pigem midagi väljaspool Tallinnat. Jumala eest mitte midagi ühiskondlikel või kunstikriitilistel teemadel, pigem midagi elust ja armastusest, soovitavalt seotuna tantsuga. Lund ei olnud, õues oli pime. Andke romantikat! Selle tiheda soovide sõela läbisid Viljandi teatri Ugala talvelavastused „Klapp” ja „Duetid”, paarikaupa plaani võetud. Kokku viis lugu, esitajad laval ikka paarikaupa. Ainult „Klapi” etenduste jaoks mööda Eestit kokku korjatud sokid jäid siin teisitimõtlejateks: nimelt kogus Ugala teater Martin Milli ja Kadri Lepa lavastuse tarvis viis kartulikotitäit üksikuks jäänud meestesokke. Naistesokke ei kogutud, seega on arvata, et need sokid paari ei heitnudki. Aga aitab küll sellest sokijutust, nagunii on „Klapi” blogis (klappp.blogspot.com) sokkide hingeelu nii palju avatud, et mul läks juhe kokku: kuidas nad sõbrunesid ja naist oma trikkidega lõbustasid ja uusi tulijaid tervitasid. Lavastuse pressiteadetes toodi ka esile, kui olulised on sokid suhetes. Ei tea, pole ise tähele pannud. Kas pole ma ikka piisavalt romantiline või siis lihtsalt mitte küllalt korralik, et sokid põrandal ähmi täis ajaksid. „Klapp” oli lihtne lugu naise ja mehe suhetest. Armumine, solvumine, kirg ja tülid, üksindus ja sõltuvus, lahkuminekud ning leppimised – enda teise inimesega kokkuklapitamine. Pandud üsna kenasti kokku, arusaadav lugu, vahepeal piinlik, vahepeal naljakas ka, aga üldkokkuvõttes läks minust veidi mööda.

Olgugi et etenduses ei räägitud sõnagi, vaid tehti selle asemel tantsunumbreid ja püüdlikku „kujundujumist”, oli see liiga klišeelik. Aga ma saan aru, et ma pole sihtgrupp. Esiteks tunduvad mulle sellised suhtemustrid, mida „Klapis” läbi mängitakse, pärit kusagilt sellisest maailmast, kus ma pole käinud (tegelikult: naisteajakirju olen ma lugenud, Perekooli foorumis olen käinud, USA romantilisi komöödiaid vaadanud, aga reaalis – mhmm), ja teiseks olen ma vist liiga vana. Usun, et Ugala kavas on see lavastus siiski täitsa omal kohal: midagi teistsugust, kindlasti pakub paljudele elamuse. Ausõna, ma üldse ei ürita olla kuidagi irooniline või ammugi üleolev. Lavastuse autorid rääkisid küll enne esietendust oma huvist füüsilise teatri vastu ja väljakutsest teha sõnadeta lavastus: oleksin juba siis võinud arvata, et olen sellise siira ja nummi suhteloo jaoks hoopis teistsuguse füüsilise teatri (ja tantsuteatri) vaatamisest juba ammu ära rikutud. Samuti olen rikutud elust ja võib-olla natuke ka kade selliste noorte inimeste peale, kes on värskelt armunud, ostavad uue põrandalambi, vaatavad viis tundi teineteisele silma ja siis lähevad sokkide pärast tülli. Mis mulle selles lavastuses väga meeldis, oli muusika: tahaks playlist’i, sest meeles on ainult emotsioon muusikast, mitte lood ise.

Ugala teise talvise paarikomöödia, Oleg Titovi lavastatud „Duettide” lugu on küll hästi meeles, sest see oli Kurt Weilli „Youkali. TangoHabanera”. See pealkiri ei pruugi küll kohe haakida, aga kui kuulata, tuleb ilmselt enamikule tuttav ette. Praegu kirjutamise taustaks selle tango eri versioone kuulates (nagu lavastuse muusikaline kujundaja Peeter Konovalov ilmselt ikka õhtute kaupa tegi) on küll kuidagi romantiline olla. Selle loo kirjutas Weill 1934. aastal lavastuse „Maria Galante” jaoks. Hiljem kirjutas Roger Fernay sõnad. No kas pole ilus:

Peaaegu maailma lõppu
Viis mind ühel päeval
Mu lainete meelevallas
Hulkuv lootsik
Ja otsides kõikjalt
Pidi maa pealt lahkuma
Et leida üles tilluke imedemaa
Kus elavad kõik unistused
See on maa mil nimeks
Youkali

Aga tegelikult on see tango ilma sõnadeta, vaid hoopis tantsuga isegi ilusam. Seda teadis hästi „Duettide” lavastaja Oleg Titov, kes tuntud eelkõige siiski koreograafi ja tantsijana. Tegelikult oli see esimene Titovi draamalavastus, mida ma nägin, nii et natuke kahtlev olin küll seda etendust oma kalendrisse märkides. Samuti ei olnud näidendi autor Peter Quilter just eriline magnet, sest ei mäleta küll, et tema näidendi „Hiilgav!” lavastusest Eesti Draamateatris oleks just otseselt mett kõrvadesse tilkunud. Pigem ikka voolas tekst üsna ruttu teisest kõrvast välja. Quilteri näidendeid nimetatakse meedias üldiselt „pööraselt naljakateks komöödiateks” – ja see on juba päris hirmutav kirjeldus. Aga näitlejate paar Carita Vaikjärv ja Tarvo Vridolin on sümpaatsed ja midagi seal oli, mis seda etendust vaatama kutsus.

Ja ma ei kahetse. Kogu set-up oli väga leidlik. Mitte küll midagi enneolematut ega jalustrabavat, aga andekas ja stiilne. Kunstnik Jaanus Laagriküll on teinud suurepärase töö: tema lavakujundused on alati viis pluss. „Duettides” tegid suure töö ära neli suurt poolläbipaistvast materjalist valmistatud sirmi, mida nihutati vastavalt ruumi vajadustele järgmises stseenis ja mille taga toimus suur osa tegevusest, näidates publikule varje. Väga kihvt oli see, kui kohati omandas vari kahemõõtmelise sümboli tähenduse, rääkides nii füüsilisest kui ka vaimsest varjamisest.

See, et lavamehed on etenduse osalised, pole ka mingi uus asi. Ka Ugalas olen seda korduvalt näinud. Kuid seekord nägid nad oma ülikonna ja kaabuga väga šikid välja. Elmo Tsvetkov ja Ando Loosaar libisesid kergejalgselt tangorütmis, käevangus diivanid ja lauad, toolid ja sirmid. Kuid isegi veel graatsilisemalt liikusid TÜ Viljandi kultuuriakadeemia tantsukunsti osakonna üliõpilased Evelyn Uisk ja Kalmer Liimets. Nemad etenduse alustasid ja lõpetasid, samuti kõik neli lugu juhatasid sisse nemad. Või võiks pigem öelda, et nemad rääkisid loo tantsukeeles ära. Muidugi väga väljapeetud moel, nii et sai ainult tunnetuse, mitte spoilereid.

Carita Vaikjärv ja Tarvo Vridolin mängisid nelja paari. Esimeses vaatuses kehastasid nad kõigepealt pimekohtingulisi, kellel hakkas esimeste piinlikkuspilvede vahelt isegi lootuskiir paistma, ja teises loos veetsid pärastlõunat rikas jõudeelu elav geimees ja tema pikaaegne sekretär. Näitlejad olid oma osades veenvad ja mõnusalt napakad, kahe loo vaheline ümberkehastumine sai läbi sirmi varjuteatri kujul nähtavaks ka publikule. Täiesti korralik komöödiateater, isegi tekstil polnud viga.

Teine vaatus jäi kahjuks veidi nõrgemaks. Esimese loo sissejuhatav tantsuetüüd oli küll ilmselt terve etenduse huvitavaima koreograafiaga, kuid Hispaaniasse „lahutuspidu pidama” sõitnud endine abielupaar – purupurjus blondiin ja pidžaamasse mähitud kiilanev vanatoi – enam nii naljakad polnud. Näitlejad tegid, mis suutsid, aga paratamatult tekkis tunne, et Quilteril läks selle näidendi lõpetamisega kiireks ja naljad läksid hambutuks nagu vaala haigutus. Ajas ennastki haigutama, sest peale selle, et naise tuigerdamine tüütuks muutus, ei olnud sellel lool ka eriti sisu ega eriti ka ruumi seda ise juurde mõelda. Viimane lugu hiiglaslikus pulmakleidis naisest, kes oma vennaga pruudikambris oma kolmandaks abielutõotuseks valmistus, oli natuke sisutihedam ning selles oli väga ilusti mängitud õe ja venna vaheline armastus ja hoolimine. See, milline pruut lõpuks enne altari ette astumist välja nägi, oli ka üsna naljakas. Kõigi nelja loo tegelased olid juba küpses vanuses, nii et kuna Quilter lubab oma lugudele lahkelt ise lõpu mõelda, siis ma arvan, et peigmees sai südari, kui ta pruudi loori üles tõstis. Sest et:

Youkali
Me unistuste maa
Youkali
Kus õnn ja nauding käivad käsikäes
Kuid see on vaid unelm, meelepett
Sest Youkalid
Ei ole olemas

Ei ole olemas Youkalid nendes kahes lavastuses. Aga Oleg Titovis lavastajana olen küll meeldivalt üllatunud. Karge esteetika võiks olla tema lavastajakäekirja märksõna: kogu set-up pluss näitlejad moodustasid ühe ilusa tantsiva keha, mida Quilteri tekst kohati labastas. Noored näitlejad-lavastajad Martin Mill ja Kadri Lepp on ka kindlasti lootustandvad, neil veel terve elu aega. Aga mulle palun nüüd järgmiseks midagi diipi ja hämarat – lumi on maas ja romantikat ülearu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht