Ilm on sant ja meri on kuri, aga arm südames kummaline ja naljakas

Lavastuses kütkestab Gailiti-truudus, luulelise stiili ja romantilise hinguse hoidmine.

PILLE-RIIN PURJE

Rakvere teatri „Karge meri“, autor August Gailit, dramatiseerija ja laulusõnade autor Sven Karja, lavastaja Elar Vahter, kunstnik Jaanus Laagriküll, helilooja ja muusikaline kujundaja Kristjan Priks, valguskujundaja Roomet Villau, liikumisjuht Hanna Junti. Mängivad Silja Miks, Tuuli Maarja Möller, Madis Mäeorg, Laura Niils, Peeter Rästas ja Hans Kristian Õis. Esietendus 15. III Rakvere teatri väikeses majas.

Kõigepealt: lavastus August Gailiti romaanist „Karge meri“ on Rakvere teatri mängukavas vajalik ja õigeaegne valik. Mitmel põhjusel. Eesti dramaturgia kipub viimasel ajal unarusse jääma, ehkki teinegi Gailiti-mäng kulgeb selsamal väikese maja laval, Urmas Lennuki „Nipernaaditalv“ (2022).

Gailiti 1938. aasta romaan „Karge meri“ on teatrilavale jõudnud harva, meenub üksnes Margus Kasterpalu dramatiseering ja lavastus Pärnu Endlas seitseteist aastat tagasi. Festivalil „Draama 2007“ noppis see teatritükk koguni neli auhinda, üks neist kuulus Märt Avandi ja Piret Laurimaa partnerlusele, nende Eerik Lammi ja Kelli Lundi rollid nimetas žürii võluvaimateks armastajateks.

Arvo Kruusemendi Tallinnfilmi mängufilm aastast 1981 ei kujunenud sündmuslikuks ja mälupildid filmist on üsna hajusad. Kõige selgemini meenub mulle Raine Loo Epp Loona helge pilk ja häälekõla, aga ka Ita Everi tundmatuseni grimeeritud vanaema Lööne saatuslik pobin „kiired pulmad, kiired lõpud“.

Nõnda pääseb Sven Karja dramatiseering ja Elar Vahteri lavastus eelarvamuste ning segavate võrdluste taagast, mis „Toomas Nipernaadi“ või ka „Ekke Moori“ puhul oleksid vältimatud. „Karge meri“ paelub publikut kui tõsiseltvõetav ja inimlik lugu, mitme armastusliini ning suure vallutava peategelase – merega. Stiihiaga, mille vastu ja ilma milleta surelik inimlaps ei saa, iseäranis saarel.

Lavastuses kütkestab Gailiti-truudus, luulelise stiili ja romantilise hinguse hoidmine. Kuigi algtekstile on tehtud ka uljaid ja ulakaid täiendusi, loo põhiolemus sellest ei teisene. Terviku korrastamiseks ja liigendamiseks ning sündmuste edastamiseks on lisatud paar võtet, mis omavahel ehk terake konkureerima kipuvad. Võluv leid on koor, mille-kelle nimeks Karja dramatiseeringus Kogukonna Kaja. Jaanus Laagrikülli kujunduses saavad nood kommentaatorid-klatšijad ning järjekindlad sandi ilma üle nurisejad imelise ja vallatu väljanägemise: justkui valged karvased hülged või hülgebeebid. Kõigi kuue näitleja vilkad ümberlülitumised oma rollidest kogukonna kajaks on lahedad.

Teine lavastust läbiv refräänvõte lähtub Gailiti tekstikohast, kus siunatakse raadiot, mis juba isegi kirikuõpetajal kodus: „Ja nad rõõmustavad ja nimetavad seda progressiks, just seda, et maailm on tulnud loputama oma musta pesu sinu tuppa, just sinna, kus otsid rahu ning vaikset nurgakest oma mõtetele ja palvetele.“ Seesinane progress ehk närvlik raadioheli sekkub pidevalt sündmustikku, raamib lavastuse päevauudistega, pillab ühtepuhku vahele oma tarkust või hoopis rumalust.

Mõnigi raadiost kostev helikild näib ülemääragi sirgjoonelise üleütlemisena, mõni teine helikatke seevastu ootamatult vahva vihjena. Mulle oli kõige armsam üllatus rida Vennaskonna laulust „Pille-Riin“: kuigi seda nime ei nimetatud, hakkas Gailiti „Ekke Moor“ oma Pille Riiniga mõnusalt kaasa kumisema. Ligilähedaselt toimisid ka tekstivimkad lätlasest, esiotsa tundus täitsa kohatu ja vale sõna „jura“, kuni selgus, et laba jura olla läti keeles „hea meri“! Lobisev raadio loob rahutu silla tänapäevaga, aga ka omalaadse kontrasti saarerahva, ennekõike meeste kidakeelsusega tunnete vallas. Sest nagu toonitab Matt Ruhve, „… peab inimenegi olema karge ja külm ning peitma oma tundmusi, nagu meri peidab talvel oma rahutust jää ning lume alla“.

„Karge mere“ kavaleheks on soolaka mineraalveega pudel, täitsa hea idee, ainult et heledat kirja pudelilt lugeda on peaaegu võimatu, liiati kui nägemine aastatega töntsimaks jäänud. Kuue näitlejaga trupp, seitsmendaks pimeda teadjanaise Epp Loona rolli kenas Saaremaa keeles pajatav Sohvia Saksa hääl, on tasavägine, mängitakse kirgliku lustiga. Vanaema Lööne jääb oluliseks tegelaseks ka nähtamatuna, tema ilmutab end nõndamoodi, et heledate põrandalaudade vahelt välgatavad-vilguvad kaks rohelist luuki justkui pimeda kõike nägev silmapaar.

Kui esietendusel tundus teine vaatus väsivat ja võttestik ammenduvat, enne kui saabus tormi(line) kulminatsioon, siis hilisem külalisetendus Kumu auditooriumis läks mänguliselt tõusujoones, kinnitades taas kord, et esietenduse põhjal ei maksa ühegi huvitava lavastuse kohta kaugeleulatuvaid järeldusi teha.

Kolm peaosalist neljast on Rakvere teatri trupis uustulnukad, see lisab virgutavat põnevust ja värsket mängutuju. Pastoritütre Kelli Lundi ning Eerik Lammi heitliku, õnnelik-õnnetu armastuse lugu saab laval kõige rohkem aega ja tundevarjundeid; Matt Ruhve ja tema võõrsilt saarele toodud Katrina karge liit taandub vahepeal taustale, kuni viimaks võtab meri mõlemad mehed.

Laura Niils, kes Rakvere näitetruppi tulnud teatrist Must Kast, mängib Kelli Lundi südamlikult isepäiseks, Eerikut nipsakalt õrritavaks ja meeletult igatsevaks. Hans Kristian Õis osaleb külalisnäitlejana, tema sobib „nurgelise ja villase karupoja olemisega“ Eerik Lammiks nagu valatult, lavaelu sisaldab nii huumorit kui ka siirast hingevalu, nii mehelikku saamatust ja taipamatust kui ka lapsemeelset võidurõõmu, mis vallandub ka kõvasti ja valesti huilatud kirikulauludes.

Madis Mäeorg on endasse sulguva Matt Ruhve rollis muutunud sügavamaks, mehe seesmise murelikkuse ja pingsa pojaootuse mänginud klaarimaks. Tuuli Maarja Mölleril ei ole võõrsilt saarele toodud Katrina osas just heldelt mänguvõimalusi, küll aga aimub hingejõudu. Lõpuks jõuavad mõlema armastajapaari lood mõjusa finaalini. Nii Eerik kui ka Matt pihivad viimsel merereisil kumbki oma südamehäälel armastusest: paneb mõtlema, miks nood kõige isiklikumad ja hingelisemad igatsuseviivud lausutakse mikrofoni, kuis ja kas üldse see raadioteemaga kokku kõlab või on vaid tehniline tarve. Kui Matt Ruhve üksipäini merel mõtiskleb oma Katrinast, et naljakas ja kummaline, kuidas üks naine võib nii tihkelt kasvada südame ligi – siis kõik ütlemata jäetud head ja ilusad sõnad kriibivad tasakesi südant …

Puudutava hingevaluga lausuvad oma järelehüüded kaotatud armsamale Kelli ja Katrina. Valusalt lõikab Kelli ootamatu varavana olek ja kahetsus. Kolmas leinaja on meretuultest ja tubakast kähedahäälne Toora Jookus, kes ei suutnud Eerik Lammi päästa.

Siit siirdumegi kahe näitleja, Silja Miksi ja Peeter Rästa, mängulustist laetud meisterliku rollide galeriini. Silja Miksi Toora Jookus saabub näitelavale rabava bravuurse „Lugulauluga madrus Peetrist“, efektne etteaste näikse ennustavat raju muusikali, ent too laulunumber jääbki ainsaks, läbiv kirikulaul kõlab ju sootuks teisiti. Preili Toora Jookus on väga tähtis isik klatšijuttude kaudu, näeme teda õige harva, muidugi finaali eel, võimsas tormis. Miksi rollid on igaüks isemoodi, kolm saare naist omanäolised. Paljusid mehi armastanud ja ometi trotslikult vabaks hingeks jääv Epp Loona. Näiliselt vagane ja leebe, ent allutamatu Eljen Karre, kes malbelt taltsutab keevalise leitnant Sauvere (Peeter Rästas) – isevärki armustseen tulirelvaga meenutab mingil seletamatul moel Juhan Smuuli huumorit. Ja kurbnaljakas Neemi, kes Eeriku kannul sibades õndsalt naeratamast ei väsi, kuigi aimab, et loodetud eluõnne ei saabugi.

Silja Miksi vaimukaim roll on Eeriku isa Tehve Lamm, kiitsakas ja kühmus ja vagus mehike, kes vargsi paitab oma pojukese pead, sellal kui jõuline volüümikas ema Lamm täiskasvanud mehemürakat Eerikut nüpeldab nagu Gailiti ürgemadel tavaks, laval kandub vinge karistamiserituaal küll tümitamise kanti. Peeter Rästas ema ja Silja Miks isa Lammi rollis moodustavad groteskse ja kooskõlalise eesti perekonna.

Rästase põhiroll on pastor Lund, Kelli isa, kes end ohates kõrgesse kantslisse üles upitab, et kogudust manitseda, tempides piiblisõna ja laulu kohalike uudistega, mida kuuldes rahvas hoobilt elavneb, vastu ja kaasa pomiseb ja podiseb. Veel on Rästa rollid keigarlik professor Amadeus Lokk, juba mainitud leitnant Andres Sauvere, kes muu hulgas raadiojaama ülem piraka raadiosaatjaga, ning vaoshoitum Toomas Andla.

Gailiti loomelaadiga passivad kokku kentsakad unenäolised viivud, mis jäävad kummitama. Näiteks Kelli ja pastor Lundi veini mekutamine, punav rüübe verenirena nirisemas valgetele linadele, millega pidusöömaajalised end katnud. Või Eeriku nägemus oma vanematest, absurdne ja ikkagi nii hell, kui isa-ema Lamm hõiguvad Kellit, aga samal ajal sikutavad vargsi vardasse miniatuurset Ameerika lippu nagu märguannet Kelli ärasõidust koos peigmehe Amadeus Lokiga.

Elar Vahteri lavastus seob tegelaste psühholoogilised sisemaailmad ja distantseeruvad mänguvõtted isikupäraseks meremehesõlmeks. Kohati võib vaatajal tekkida kahtlus, kas ei purjetata ilmatu hooga ülelavastamise karidele, aga selline riskijulge retk on igal juhul etem tuulevaiksest fantaasialoidusest. „Karge mere“ kõrghetkeks jääb suurejooneline tormimöll. Vägev ja kardetav on see stseen, mil mere võim kehtestab end kõigiti: lavaruumis, kus valged poodiumid koonduvad jääpankadeks, kus valge laevakarkass nagiseb ja vappub, kõigub ja rappub; vägevamalt veel võimutseb torm valjus helide tulvamises, tuule vilinas, lainete kohinas … Nõnda valgub tormine meri teatrisaali, muutub vaataja kujutluses karmiks, halastamatuks. Põhjalik on see torm, muudkui kestab ja kestab.

„Meri on meie elu, suur ja sala­pärane. Nojah, ja meie oma mure ja rõõmuga oleme nagu tähtsuseta kivikesed, mida nühitakse järjest siledamaks ja visatakse lõpuks ühes kõntsaga kaldale.“ („Karge meri“, Kogukonna Kaja)