Ilusat sürri ja vulgaarsust Lorca moodi

Merete Väin

Federico GarcÍa Lorca „Lillede keeles” on olulisel kohal ootustardumuses elu möödalaskmise teema. Olgugi et juba ammu teadvustame kiirustamist XXI sajandi haigusena, on meie igapäevaelu diktaator ikkagi kõikjal tagumikku torkiv kellaosuti. Ja olgugi et mõttelaad, mis kutsub üles pagema loodusesse ja elama aeglaselt, kasvuhoones tomati kasvamist jälgides õnnelikult õhkama ja mediteerima, on igati põhjendatult meie ühisteadvuses kanda kinnitamas, saame tegelikult lubada endale pahatihti ikkagi vaid tehinguid, kokkuleppeid, sündmusi – ja miks mitte ka tundeid –, mis ei ahista oma kestvusega ja tasuvad end kohe ära. Sest aeg olla, teadagi, mis. Püsiväärtusist hoolimata aitab elus edasi liikuvus ja kohanemisvõime, elamine mingis raskesti seletatavas seisundis tundub aga hälbena. Federico GarcÍa Lorca (1898–1936) loomingus on ootustardumuses elu möödalaskmise teema esindatud mitmes teoses, nende hulgas on ka tema üks viimased tekste, 1935. aastal kirjutatud „Vanatüdruk Rosita ehk Lillede keel” („Doña Rosita la soltera o El lenguaje de las flores”). Selles näidendis kajastub sajandivahetuse ühiskonna tormiline areng, millele vastandub üks iseendasse lõksu jäänud elusaatus. Ühe maja, pere ja armastust ootava hinge lugu on kui vähendatud makett moderniseerumisprotsessi lootusrikaste meeleolude taandumisest pettumuseks, mille tõi endaga kaasa Esimene maailmasõda. Tänapäeval tundub lugu nõdrast, hambad ristis, ootamisest võõrana nagu botaanikaaia eksootiline taim, mida saab läbi pleksiklaasi küll lähedalt vaadata, ent mille olemasolu ei kipu eriti uskuma. Lorca viitab iga inimese loomupärast erilisust esile tõstes sellele, kuidas mõned otsused teeb inimese eest ära elu paratamatus, kui see, kes ollakse, ei lase olla elus, millest omakorda võrsub raugematu, ent alatiseks vastuseta jääv viljakuseihalus. Inimese elukäiku vaatleb Lorca alati suurema plaani, üleüldise looduse ringkäigu valguses. Ta luule, aga ka kõnealune näidend on pungil metafoore, milles väljenduvad ühtaegu nii imetlus kui ka (surma)hirm looduse stiihia vägevuse ees. Ka kõige tsiviliseeritumas ühiskonnas oleme jäägitult selle meelevallas.

Surmast ei saa Lorca loomingust rääkides tõesti kuidagi mööda hiilida: see kordub sümboli, teema või kõike elusat paratamatult saatva kaaslasena poeesias ja draamas. Nii luuletaja kui ka näitekirjanikuna iseloomustas teda erootilis-lüüriline hoiak ning XX sajandi alguse loovisikuna ei jäänud talle kaugeks ka sürrealism. Siiski ei saa tema loomingut vaadelda vaid ühe kunstivoolu kontekstis: sürrealistlike meeleolude kokkusegamisel südamelähedase hispaania folklooriga kujuneski tema mõnevõrra ilutsev ja õrn, ent tume käekiri. Jüri Talvet on tema loomingu tabavalt kokku võtnud kui rahvalaulu rütmide ja spontaanse tundlikkuse sulami, kuhu lisatud ka sürrealistlikult lennukaid metafoore.1

Ent elus ja surnud olemine on hispaania kultuuris ja Lorca maailmanägemises ambivalentsem, 1933. aastal peetud kuulsal loengul ütles ta: „Kõigil maadel tähendab surm lõppu. See tuleb ja eesriie sulgub. Hispaanias mitte. Hispaanias eesriie tõuseb”.2 Duende kaudu väljendub see ehk kõige selgemini: tegu on hispaaniakeelse ja ennekõike performatiivsete kunstidega (muu hulgas näiteks härjavõitluse ja flamenco’ga) seostuva terminiga. Etenduskunstide kontekstis võttis selle kasutusele Lorca, tähistades sõnaga „duende” seesmist põlemist, mis käivitab etendaja ja annab kunstile elu, või lihtsustatult öeldes hingestatust. Teistes kultuuriruumides mõistetakse samamoodi muusalt inspiratsiooni ammutamist. Et aga tõlkes tähendab see sõna deemonit, goblinit või majavaimu, on seegi otseses seoses teispoolsuse ja irratsionaalsete jõudude, surmaaimdusega.

Duende kui inimeses peituv ürgne jõud on taltsutamatu, ent kunstnik peab suutma seda siiski suunata – rohkem on aga vaja julgust endas see üles leida, käivitada ja valla päästa. See tähendab etendajas eneseohverduse ilu kui pidevat piiripealset olekut ja selle riski väljakannatamatut intensiivsust, mis võib välja kasvada ekstaasiks. See viitab aga taas looduse vääramatutele jõududele, mida Lorca igas elutäiuse hetkes tunnistab, kuid mille eest tihti ka hoiatab. Hoiatus armastuse kui samalaadse looduslik-sugulise tungi eest, milles vaimne ja füüsiline aspekt lahutamatud, on suunatud ennekõike noorukieast täiskasvanuellu astujaile, kes ei oska selle väge veel mõista ega peljata. Ka „Doña Rosita” kätkeb endas naise eneseleidmise ja -teadvustamise lugu, mida näeme aastatepikkuses kulgemises: pulbitsevast tütarlapsest lõpuks elusügisesse jõudnud naiseks.

Lorca näidendid ei ole meie teatrilavadel kuigi sagedased külalised olnud, lõunamaine tulisus koos fataalsete duende-meeleoludega võib panna põhjamaalase pigem kulmu kergitama. Von Krahli teatris lavale jõudnud „Lillede keele” puhul on tegu „Doña Rosita” esmatõlkega eesti keelde lavastaja Rainer Sarneti ja Laura Talveti sulest. Sarneti lavastus paneb sisulise kõrval palju rõhku visuaalsele või miks mitte otse öelduna – ilule. Sest nii omanäolise teksti toimimiseks on vaja leiutada uus keel – lillede keel. Selle keele üks aktsente on lavastuses kasutatud näitlemistehnika, mille teoreetiline taust on laenatud india teatri navarasa traditsioonist. See taandab inimese tunnete ampluaa üheksale omavahel seostuvale põhiemotsioonile: naudingule, rõõmule/naerule, vihale, kangelaslikkusele, üllatusele, vastikusele, kurbusele, rahule ja hirmule. Igale emotsioonile vastab india etenduskunstides konkreetne ilme ning žestide tantsulised kombinatsioonid. Mõnes mõttes on tegu antistanislavskiliku tehnikaga, sest kõigepealt võtab näitleja endale n-ö emotsiooni maski ning hakkab alles selle sees looma kõike seda, mis traditsioonilisemas psühholoogilises realismis eelneb emotsiooni mängimisele – olud, pealisülesanne ja muu taoline. Impulss on suunatud väljast sisse, reaktsioon ennetab just kui oma põhjust.

„Doña Rosita” ei ole ainult ühe hinge olelusvõitluse lugu. Võrdusmärgi asetamisest inimese ja looduse vahele võrsub Lorcale veel üks probleem: ühiskondlike normide vägivaldsus. Lõpuks sai ju Lorcast endastki pärast Franco-meelse võimu ohvriks langemist „poeetiline sümbol vabale, elujulgele fantaasiale, mida ahistab vägivald. Tema elu ja tööga oli traagilises kooskõlas ka tema surm“.3 Näidendiski kajastuvad tolleaegsele ühiskonnale iseloomulikud ettekirjutused ja seisused, mis liidavad-lahutavad inimesi ebaloomulikel alustel ja annavad seega viljaka pinnase naeruks. Tegu pole seega vaid seebiooperliku traagitsemise ja imala õhkamisega. Sarneti lavastus ei unusta, et Lorca kirjutas näidendi komöödiažanris, kus on oma koht groteskil, vulgaarsusel ja väga eripalgelisel inimtüüpide ampluaal.

Enda erilisuse väärtustamine on jällegi üks nüüdisaegseid epideemiaid, oma individuaalse mina leidmine ja arendamine on saanud uueks religiooniks. Siiski erineb Lorca vaatepunkt sellele ettemääratuse poolest: kui meie usume oma tahte vääramatusse, siis möödunud sajandi alguse Hispaania kontekstis näeb ta inimese loomust kui looduse dikteeritud asjaolu. Elu kordumatus ja ilu on täiuslik oma ajalikkuses: „Kui puhub öö metallsarve ja tähed ilmuvad ja surevad tuul ed, siis pimeduses langevad ta õied”.

1 Jüri Talvet, Maailmakirjanduse õpik II . Romantismist postmodernismini. Koolibri, Tallinn 1999.
2 Federico Garcia Lorca, Kaneelist torn. Tõlkinud Ain Kaalep. Eesti Raamat, Tallinn 1966.
3 Samas.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht