Ime tabamisest. Urmas Kibuspuust

Gerda Kordemets

Elulooraamatute kolletav väli hirmutab eemale isegi mõtte kõigest vähegi isiklikust.  Olen alati olnud usin biograafiate lugeja. Ütlen meelega „biograafia”, sest kaunist emakeelset sõna „elulugu” ei taha ju enam tarvitada ... Pealegi on biograafia siiski täpsem: see tähendab, et tegutsenud on biograaf, uurija, elulookroonik, ning eristab teose memuaaridest või intervjuude stenogrammidest.  Biograafiatest saame lugeda elatud elust, mille erilisus, lisaväärtuslikkus või miks mitte ka õpetlikkus on üldiselt ja objektiivselt selge, olenemata isegi sellest, kas elu on lõppenud või mitte. Lahkunuiga on muidugi lihtsam. Nemad on läinud, ja seda elu enam juurde elada ei saa. Kõik, mis mahub sünni- ja surmadaatumi vahele, omandab seega säilitusväärtuse, on lõpetatud, ainukordne ja püha, on raamatuks  valmis.

Küsimus on vaid vormistamises – kes ja millal? Ja muidugi, kui hästi. Kõige esimene biograafia sattus mulle kätte põhikooli lõpus, ärkava teatrihuvi lainel ja ema soovitusel: see oli 1972. aastal ilmunud Leenu Siimiskeri „Jaan Saul”. Mäletan siiani, milline oli odava paberi faktuur, kuidas tsitaadid olid esile toodud italic’us ehk kursiivkirjas. Kõige olulisem oli siiski 15aastase inimese vapustus tollest surmapitserit kandnud elust.  Jaan Saul, keda ma polnud kunagi tundnud, keda ma polnud isegi laval näinud, oli siis minu kangelane. Etalon, mida tollal veel ise teadmata teatris otsisin. Otsin siiani – mingit ausust, kompromissitut tegemist, haiguseni tundliku südame jäägitut panustamist. Leenu Siimiskeri raamat, õigupoolest sellest saadud emotsioon, on saatnud mind ka kõikide ülejäänud biograafiate lugemisel ja neid on olnud palju. Ja alati, iga uue eluraamatu  avamisel, meenub mulle Jaan Saul. Muidugi, ma pole ammu enam 15 ja naiivselt teatriimesse armunud … Kuid seda, et portreteeritav inimene ulataks mulle läbi aegade ja lehekülgede oma käe, et ma kas või ühel napil hetkel tajuksin tema vaimu imelist puudutust, saaksin osaliseks elus, mis on väärt biograafiat, loodan kogeda iga kord. Tahan öelda aitäh, et raamat Urmas Kibuspuust ON lõpuks olemas. Võib vaielda, kes pidanuks  selle kirjutama, kas objektiivne uurija või lähedane tuttav. Mõlemal variandil on omad plussid ja miinused. Oli kindlasti üks inimene – Reet Neimar, kes ühendanuks endas mõlema poole plussid ja pidanuks selle raamatu kirjutama, aga ei jõudnud …

Rait Avestik, noor teatrikriitik ja -uurija, kes pole Kibuspuud isegi laval näinud, on teinud oma võimaluste piires küllap maksimumi: töötanud läbi hulga arhiivimaterjale, intervjueerinud  paljusid Kibuspuu kaasteelisi teatris, kinos, televisioonis ja elus. Teose põhiosa on jagatud üheksaks hooajaks – täpselt nii palju (õigemini, nii vähe) neid Kibuspuu lühikeses elus oligi. Sellele eelnevad peatükid „Surm”, „Elu”, „VII lend” ja „Kips”, järgnevad aga „Theodor, Urmas ja Reet” (mis tõmbab kaare Altermannist Kibuspuu kaudu Neimarini) ja „Unenägu” ning hulk lisasid (kõik rollid teatris, teles, raadios,  allikad ja intervjuud). Kahjuks – ja see on paljude nüüdisaegsete biograafiate puudus – pole raamatusse mahtunud isikunimede register. Üks raamatut lugenud tuttav kurtis olevat olnud häiritud, et raamat algas Kibuspuu surma teemaga. Ühelt poolt võib temaga nõus olla – Kibuspuu oli hele ja helge, minagi sooviksin, et raamat kannaks seda edasi, oleks rõõmus ja vabastav kogemus.  Teiselt poolt on sellisele algusele olemas tõsine põhjendus: ei saa ju alahinnata noorelt suremise traagilist pitserit. Lõppude lõpuks on esimene Kibuspuuga seonduv mõte ju ikka tema ülekohtuselt varane minek, alles seejärel tulevad rollid ja muu. Kibuspuu üheksa hooaega on käsitletud ülevaatlikult ja põhjalikult. Üksikasjalikult võtab autor-koostaja läbi roll rolli haaval – arvustused, meenutused ja kõige olulisem –  Kibuspuu enda kirjad õele Merikesele Soome.

Jääb ainult oiata kadedusest, kui palju ilmus tollal kriitikat – on, millele toetuda, kui oma mälestused puuduvad. Kui tuua võrdluseks tänane päev, siis pole üldse kindel, et sellist ülevaadet tulevikus kellegi kohta anda õnnestuks. Jäävad ainult mäletajate mälestused. Aga mälestused, teadagi, on subjektiivsed, korrodeeruvad ja tuhmuvad ajas. Ei tea, kuidas köidavad need kriitikalõigud  nooremaid, kes Kibuspuud laval näinud pole. Minule olid haaravamad osad, mis käisid lavastuste kohta, mille imet olin oma silmaga tunnistanud. Täiesti hämmastaval moel tuli üsna palju tagasi. Elustusid isegi mõned elavad pildid Kibuspuust laval – tema kummastav, teistmoodi olek, hääl ja naer … Jakob Mättikuna, Celestinina, Kubernerina, Inimesepojana. Ühel hetkel hakkas aga raamatu tõhus teatriteoreetiline osa töötama Kibuspuu loo  kujunemisele vastu. Inimene, kes esimese raamatupoole mälestustest hakkas lugejani vaevaliselt läbi murdma, ähmastus kriitikakeelde.  Tõtt-öelda ootasin intervjuudestki enamat. Ikka ja jälle tõdeti, kui kena inimene oli Kibuspuu, kui andekas ja heasoovlik. Ei virisenud kunagi, ei öelnud halvasti …

Kohati oli küll tunne, et raamatu autoril ei õnnestunud intervjueeritavaid päriselt avada. Kibuspuu  oli ometi olemas, oli lihast ja luust – miks teda ennast justnagu päriselt pole siin raamatus? On oluline põhiaines, kiiduväärselt korralikult kaanestatult, kuid elu värvi ja vürtsi, pipart ja soola, jalopenodest rääkimata, siit ei leia. Küllap on autor täiesti teadlikult kõrvale jätnud peaaegu kogu Urmas Kibuspuu päriselu. Muidugi, elulooraamatute kolletav väli hirmutab eemale isegi mõtte kõigest vähegi  isiklikust. Ennekõike kehtib see aga meenutajate kohta … Mida arvanuks Kibuspuu ise? Tema, kes ta elas täisvereliselt, elas liiga kiiresti, tormakalt ja tuliselt? Ma arvan, ta oleks tahtnud lugejani ulatuda, puudutada nii, et sellest jääks eluaegne arm – mis tulitaks ootusest iga viimast kui tulevast biograafiat avades. Tundes küll jätkuvalt suurt tänutunnet kogu selle suure materjali kogumise ja  organiseerimise eest ühtede kaante vahele, jääb lõpuks ikkagi natuke tühi tunne. Eriti tugevalt tuleb see tunne raamatu lõpus, lugedes Reet Neimari 1985. aastal ajakirjas Teater.Muusika. Kino ilmunud järelehüüet. On hea, et see kirjutis on raamatus täies ulatuses taastoodud – rohkem Urmas Kibuspuud, kui selles loos, ei leia täna enam ilmselt mitte kusagilt.