Imelik essee pungi ainetel

Kairi Prints

Ainult siis, kui korrast ei hooli, pole enam imetlemist, vaid ime. Kompanii Nii „Pung”, idee autor ja lavastaja Renate Valme, tehniline teostaja Villu Konrad. Esitajad Liisa Tetsmann, Maarja Roolaht, Madis Mäeorg, Taavi Rei, Mark-Jakob Otsa ja Hannes-Martin Eenmaa. Esietendus 14. XI Tallinnas Okasroosikese lossi mustas saalis. On pime november. Hommikul pimedus, päeval pimedus, õhtul pimedus. Ent mida pole, on vaimupimedus. Toimub mitmeid neljatähelisi P-ga algavaid kultuurisündmusi: lavastust nimega „Pung” jooksen vaatama otse filmifestivalilt nimega PÖFF, täpsemalt „Sleepwalkers’i” pool päeva kestnud žürii-istungilt, kaasa said haaratud väsinud ja seda vastuvõtlikumad meeled ning üks iisraeli režissöör. Olen kaaslast juba rahustanud, et juttu – vähemalt pikka juttu – selles etenduses ei tehta, aga kui ta palub mul ennast natuke kurssi viia, millest lavastuses räägitakse, ei ole mul rohkem infot pakkuda, kui tõlkida kavalehelt need neli sõna, mida on lavastuse tutvustuseks kirjutatud: „Mis mõttes? Pungi mõttes”.

„Ee … no see väljend on natuke tõlkimatu, aga umbes nagu „What do you mean?” („Mida sa silmas pead? ”) ja siis vastus on „I mean „pung”.”

„Ja mis on „pung”?”

„Ee, ma ei suuda praegu meenutada, kuidas see inglise keeles on … no nagu noor leht või õis, mis pole veel avanenud. Aga see vastus küsimusele on tegelikult ka sõnamäng: et võib mõelda ka, et „I mean punk” („Ma pean silmas punki”).”

„Et pealkiri on ka siis kahemõtteline?”

„Ei, see on ainult see avanemata leht või õis. Tähendus „punk” tuleb välja alles käänamisel.”

Pikk vaikus.

„Ahah, selge. Selge nagu seebivesi.”

Nii ei olnud meil Okasroosikese lossi teatrisaali istudes meeleväsimusest ja absurdisoone kõrgendatud konditsioonist tingituna mingeid ootusi ega eelarvamusi. See on kunsti vastuvõtmiseks parim lähtepositsioon, kuigi ise sunniviisiliselt seda tekitada on päris keeruline. Väga hea on vaadata etendust nii, et sa pole keeruline mõtlev, hindav, analüüsiv ja pidevalt seoseid loov masinavärk, vaid ennekõike üks suur ja uudishimulik kõrv. („Kõrva” käsitlen siin tekstis koondorganina, pean silmas kõiki meeleorganeid.)

Inimesed väidavad tihtipeale, et nad on üks suur kõrv, ent tegelikult peavad sellega silmas seda, et nende kõrv on küll suur, kuid ise on nad ikka selle kõrva küljes alles. See tähendab, et lisaks kuulamisele toimivad edasi ka kõik teised funktsioonid. Meeled on valla, ent seejuures on valla ka mõtlemine. Vastuvõtt käib läbi filtri. Mõeldakse mõtet ning selekteeritakse ja töödeldakse kuuldavat informatsiooni. Aga kui filter õnnestub välja lülitada, käivitub huvitav protsess, mida võib nimetada kuulavakssaamiseks.

Kuulavakssaamise all ei pea ma – nagu enne juba tähelepanu juhtisin – silmas ainult kuulmismeele ergastumist, vaid meelte ergastumist üleüldse. Mõistan sellist kuulamist kui midagi niisugust, kuidas maailm minuga räägib, tehku ta seda siis sõnaliselt, pildiliselt või kuidas tahes.

Renate Valme maailm räägib minuga väga intensiivselt. Ma küll pole selles maailmas esimest korda ja kuigi mu filtrid on välja lülitatud, tunnen selle ikkagi ära. Kui varem on olnud Renate Valme stiil lihtsalt väga füüsiline, siis nüüd on see, mida ta teeb, juba päris ametlikult füüsiline teater – sellise laiendusega ongi märgistatud Valme päris oma uhiuus Kompanii Nii. Nagu Renate Valme isegi on mitmes intervjuus maininud, jääb mõiste „nüüdistants” üha hämaramaks ja hämaramaks. On juba enam-vähem nii, et nüüdistantsulavastused on kõik need, mida sõnade puudumise tõttu ei saa paigutada sõnateatri alla. Ent ka sõnalavastus võib olla nüüdistantsulavastus, kui selle autor-lavastaja on nüüdistantsija või -koreograaf. Olen näinud mitut püstijala-komöödiat, mille žanriks on märgitud nüüdistants. Ja mulle meeldib mõelda, et kui ma kodus koristan, loen, söön või magan, võiks see vabalt olla nüüdistants, kui ma seda vastavat meediumi kasutades esitaksin. Füüsiline teater on juba mõnevõrra nõudlikum. Eespool loetletud tegevusest sobiks ainult koristamine, ja sedagi ei saaks teha ülejala.

Renate Valme kompaniis on viis ametlikku liiget: Liisa Tetsmann, Maarja Roolaht, Taavi Rei, Mark-Jakob Otsa ja Hannes-Martin Eenmaa. Külalisena tegutseb Von Krahli teatri näitleja Madis Mäeorg. Neil on palju jõudu. Seda, mis laval toimub, on küll vormilt sobiv nimetada füüsiliseks teatriks, aga sisult võib seda nimetada milleks tahes. See võib olla ulmekas või psühholoogiline draama, komöödia või tragöödia, thriller või armastuslugu. Sellest nagu ei hooligi enam varsti, sest vorm on nii kaasahaarav. Kui toimuvadki mingid sisulised avaldused või nihked, siis võtan need teadmiseks, aga ei hooli. Oigan küll, kui keegi sooritab jälle mingi kaelamurdva numbri, aga sisu suhtes tekib mingisugune hoolimatus.

Hoolimatusel pole objekti. Tuleb välja, et hoolimatus ongi tegelikult hoolimatus kontseptsiooni suhtes. Kontseptsioon ise on hoolivuse objekti puutepunktist tulenev moodustis, mis ei räägi teisest, vaid siiski iseendast. Hoolivus on nõudlik: teine peab iseendaga sobima. Hoolimatus võib anda vabaduse. Ei saa ka öelda päris nii, et hoolimatus üldse ei hooli: et saada olla hoolimatu, tuleb hoolida. Aga seda ei tohi teha n-ö hooliliselt (tuletis sõnaosast „-hoolik”). See lihtsalt hoolimine ilma nõudmata, ilma valimata, ongi hoolimatus. Võiks öelda ka, et see näib hoolimatusena, aga on tegelikult hoolivus. See lihtsalt pole hoolivus millestki, vaid hoolivus iseeneses. Kui see jutt näib segane, siis võib öelda ka nii, et hoolivus ei lase lahti lasta. Ei endast ega teisest. Hoolimatus lubab lahtilaskmist, see lausa nõuab seda. Ja nii saab kuulavaks.

Nüüd tuleb välja, et kuulavakssaamine nõuab hoolimatust nii enese kui ka teise suhtes. See võib kõlada nõmedalt ja egoistlikult, aga pole seda siiski. Hoolimatus pole hooletu, see lihtsalt ei hooli hoolimisest. Sest hoolivus, mis endast hoolib, pole ju muud kui enese­imetlemine. Teise imetlemine on ka enese­imetlemine. Imetlemine allub korrale. Ainult siis, kui korrast ei hooli, pole enam imetlemist, vaid ime.

Mis ma siis muud lõpetuseks öelda saakski kui seda, et Renate Valme on üks paras ime. Imelik ime.
 
Kairi Prints on Eesti Ekspressi toimetaja.