Industriaalne imedemaa

IIRIS VIIRPALU

„Olmeulmad 2“, autorid, lavastajad ja esitajad Raho Aadla, Age Linkmann, Arolin Raudva ja Maarja Tõnisson, valguskunstnik Revo Koplus, lavakunstnik Kairi Mändla, kostüümikunstnikud Liisi Eesmaa, Kadi Adrikorn ja Mariliis Niine, helikunstnikud Hello Upan ja Killu Sukmit. Esietendus 13. VI Koplis Põhjala tehase hoones.

Etenduskunstide võlu on elulisus ja mängulisus, võimalus luua eriline, maagiline aegruum, kus tavareeglid ei kehti ning kus sünnib midagi eeterlikku, kujutlustest vormub üürike unenägu. Lavastuse „Olmeulmad 2“ töögrupp on sukeldunud endise Kopli kummitehase tööstuslikus õhustikus ülepeakaela mängu ja fantaasiatesse.

Kohaspetsiifiline tantsulavastus on Eestis veel harv nähtus. „Olmeulmade“ eelmise, 2016. aastal esietendunud ja Luise tänava korteris mängitud lavastusega võrreldes on seekord rohkem keskendutud kujundusele ja ruumi võimalustele. Märkimist väärib seegi, et valitud on muidu suletud ja ruumi parameetrite poolest põnev, iseloomuga paik ning etendus annab ühtlasi võimaluse piiluda tehase ruumidesse.

Huvitav oli näha, kuidas suur liigendamata ruum jaotub stseenide kaupa erisuguse iseloomu ja kujundusega ruumiosadeks. Palju aitab kaasa loomulik valgus, mis tulvab akendest ning annab Revo Kopluse valguskujundusele looduslik-loomuliku täienduse. Suure ruumi liigendamise tõttu just režii, mitte püstitatud vaheseinte vms abil on see vaatajale huvitav kogemus: kõik on korraga näha, lihtsalt ruum muutub publiku silme all.

Lavastuses annavadki tooni pigem visuaal-koreograafilised etüüdid, dramaturgia on teisejärguline ja sellest olulisem on efekt, visuaalne tulem. Seepärast võib ainsa miinusena nimetada kohatist kujunduse ja kostüümide domineerimist liikumise ja lavastuse režii üle. „Olmeulmade“ esimese lavastusega võrreldes on siin igal tantsijal-koreograafil vähem isikupäraselt väljendumise võimalusi ja kogu liikumine näib koreograafiliselt üheplaanilisem, ent kõik see on ilmselt taotluslik. Leidub ka põnevaid riskihetki, näiteks Raho Aadla mööblikuhjastseen, kus koreograafi füüsiline võimekus saab avalduda täies mahus. Üldiselt on selle lavastuse koreograafia aga skulpturaalsem-staatilisem. Pigem näidatakse ennast ja Liisi Eesmaa võrratuid kostüüme kui tunnetatakse seisundit ja liikumist taju- ja väljenduskeelena.

Sellisena on lavastus nihkunud žanriliselt lähemale performatiivsele installatsioonile, ent tegevuskunstiga võrreldes on siiski täielikult säilitatud teatri vahendid. Etenduskunstides seisneb installatiivsus rõhuasetuses ruumikogemusele, iseloomulik on ruumitrajektooride ja publiku vaatenurgaga mängimine.* Just erakordselt küllusliku ja teatraalse visuaalkeele kombineerimine ühelt poolt industriaalse ruumi ja teiselt poolt olmelise sisuga on andnud kõige põnevamaid kohtumisi ja lavastuslikke leide.

Nõnda on kujundatud sellest unenäoline tervik, kus tantsijad argise ja fantastilise piirist kergelt üle hüppavad. Argised elemendid on niivõrd ülestiliseeritud, et minetavad oma olmelisuse ja neist saavad pigem skulpturaalsed installatsioonid või uhked ja silmatorkavad rekvisiidid. Iseäranis tajutav on argise ja piduliku ühendamine Maarja Tõnissoni köögikuninganna-stseenis: mööbliesemed ja muud kodudest tuttavad elemendid saavad siin teise, estetiseeritud ja eksperimentaalse mõõtme.

„Olmeulmad 2“ puhul ei saa jätta märkimata produktsiooni ehk loomingu köögipoolt: sellist kunstiteose brändimist (just Facebookis ja Instagramis), kus turundus on kooskõlas lavastuse esteetika ja stiiliga, kohtab siinmail veel harva. Maitsekad videod, fotoseeriad jm, mis jõudsid nii tava- kui ka ühismeediasse, kandsid juba esietenduse eel kirju ja rikkaliku esteetika pitserit – kõik selle võib liigitada õnnestunud ristmeediakasutuse alla. Võib-olla veelgi olulisem on aga see, et eimillestki millegi tegemine ehk tühja ja räämas industriaalruumi niivõrd külluslike lahenduste loomine on idee ja realiseerimise tasandil küll tehniliste juhtide ja kunstnike töö, kuid kiituseta ei või siin jääda ka produtsentide administratiivses-finantsilises plaanis tehtu.

On rõõm näha, et koreograafid Raho Aadla, Age Linkmann, Arolin Raudva ja Maarja Tõnisson on leidnud oma niši, mis avardab siinset nüüdistantsumaastikku just ruumi ja kujundusega katsetamise laadis. Neliku seniste lavastuste põhjal otsustades fantaasiat ja ideid neil jätkub. Tõenäoliselt näeb publik ka edaspidi fantaasiaküllaseid ja meeliülendavaid ruume ning see võib meelitada nüüdistantsu vaatama ka tantsukaugemad vaatajad. Nende loodud maailmad pakuvad huvi ka arhitektuuri- ja kujutava kunsti huvilistele.

Kuna kogu tegevus toimub ühes suures, ent režiiliselt liigendatud ruumis, on publiku liikumistrajektooride ja fookusega mängimine eelmise korraga võrreldes paranenud ja täiustunud. Nüüd on iga stseen kõigile nähtav. Publiku kaasamise ja ruumilise asetusega mängimist on aga jätkatud veelgi jõulisemalt ja selgemalt. Seda tehakse küll piisava kergusega, et publik ei tunneks end survestatuna: vaataja jääb etendusel ikkagi vaataja positsiooni, kuid saab muuta oma vaatenurka ja ümbrust. Nii jääbki etenduselt lahkudes tunne, et oled saanud osa ulmelisest ja unenäolisest teekonnast, otsekui Imedemaale sattunud Alice, kelle silme all ruum muundub, asjad ja tegelased teisenevad (vahetavad kohti, mõõtmeid ja iseloomu) ning kunagi ei tea, millega võid järgmisel sekundil silmitsi seista. Uudishimulikel soovitan järgneda valgele küülikule ja vaadata, kuhu välja jõuate.

* Evelyn Raudsepp, Installatiivsus teatrilavastustes. Eesti teatri näitel 2014–2017. Magistritöö, Eesti Kunstiakadeemia, 2017.