„Inimese silm pole kuulnud, inimese kõrv pole näinud …“

Vanemuise trupil on olnud silmanähtavalt lõbus „Tõrksa taltsutust“ teha: entusiasm ja lust kiirgab saali, mängitakse publikusse ja publikuga.

MARIS PETERS

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Vanemuise „Tõrksa taltsutus“, autor William Shakespeare, tõlkija Georg Meri, lavastaja ja muusikaline kujundaja Priit Strandberg, kunstnik Maarja Meeru, kostüümikunstnik Gerly Tinn, valguskunstnik Margus Vaigur, liikumisjuht Marika Aidla, muusikajuht Ele Sonn. Mängivad Maria Annus, Maarja Johanna Mägi, Veiko Porkanen, Oskar Seeman, Ken Rüütel, Kristjan Üksküla, Markus Habakukk, Andres Mähar, Hannes Kaljujärv, Janek Joost, Karol Kuntsel, Priit Strandberg ja Jakobi mäe teatristuudio õpilased. Esietendus 23. IV Vanemuise suures majas.

Shakespeare’i-lavastuste vanu arvustusi lugedes torkab aeg-ajalt silma, et mõnda neist on kiidetud eheda renessansiliku elulusti eest. Eks need lavastused ole siis olnud kirjutajate meelest kuidagi eriti tempokad, vahvad ja päikeselised, hästi on tabatud kirjeldatud ajastu hõngu ja elurütmi (või siis vähemalt seda, millisena kirjutaja seda oma aja arusaamade kohaselt on endale ette kujutanud).

Samasugused mõtted tulevad pähe iseloomustamaks Vanemuise suurele lavale jõudnud „Tõrksa taltsutust“ („The Taming of the Shrew“), mida on trupil olnud silmanähtavalt lõbus teha. Entusiasm ja lust kiirgab saali, mängitakse publikusse ja publikuga. Loomulikult paistab kätte ka tohutu hulk tööd, et kõik detailid lihvida ja iga täpset ajastust nõudev pisiasi paika saada. Ühtseks ja ühes rütmis hingavaks tervikuks on edukalt sulatatud professionaalsed näitlejad ja Jakobi mäe teatristuudio tarmukad noored teatrihuvilised.

Ei tasu uskuda kõike, mida näed või kuuled. Rõõmsaks üllatuseks on tegijate otsus säilitada proloog Christopher Slyga (Priit Strandberg). Tihti on see näidendi päris algust ootama panev isutekitaja välja kärbitud, seda enam et Shakespeare’i näidendis jääb see raam lahtiseks ja lõpus Sly loo juurde tagasi ei tulda. Raami suleb uuesti tekstiversioon, mis on inglise keeles tuntud kui „A Shrew“ (erinevalt Shakespeare’i näidendist: „The Shrew“): tolles viiakse magav Sly uuesti kõrtsi juurde, kus kõrtsmik ta hommikul äratab, ning Sly peab kõike vahepealset unenäoks. Peale selle otsustab Sly kasutada „unes“ kuuldut-nähtut oma tõrksa naise taltsutamiseks. Toda tekstiversiooni pole aga eesti keelde tõlgitud ja siinse lavastuse lõppu ei oleks see kindlasti ka sobinud.

Nii ei jäeta Vanemuise lavastuses lavapublikuna etendust vaatama ka Slyd ja tema kaaskonda. Küll aga annab raam Sly looga võimaluse luua n-ö lavareaalsus (lordi saadab päris koer, erinevalt tuumnäidendist, kus hobuseid mängivad näitlejad), mis omakorda distantseerib tuumnäidendi ning rõhutab, et piir reaalse ja unenäo ning reaalse ja teatri vahel võib eksitada. Sestap ei tasu uskuda kõike, mida näed või kuuled, pidada seda kas üheks või teiseks.

Üldse tundub, et lavastuses mängitakse seesuguse mõttega: mida tahes te arvate, et me teile esitama hakkame, ja arvate end nägevat, ei vasta see tõele. Nii lavastuse reklaamfoto (ja kavalehe) kui ka korraks varasel hommikutunnil kuuldud raadioreklaami põhjal võiks arvata, et tegu on hoopis ajaloolavastusega: et on troonid ja kroonid ja võitlus võimu pärast. Siis veel need pungis silmad ja reetlik keeleots … Arvasite nii? Arvake uuesti! Vahtige palju tahtes, petta saate nagunii. Isegi kavalehe sisu paistab osalevat vandenõu osa: näiteks Shakespeare ei surnud 49-, vaid 52aastasena, tema mõlemal tütrel olid lapsed jne. Ärge uskuge seda, mida loete

Petruchio (Veiko Porkanen) ja Katharina (Maria Annus) loo ümber voogab ja pulbitseb kogu ülejäänud lavastus.

Maris Savik

Üha uued tükid ja trikid. Neil, kes ootavad lavastusest ammendavat ja XXI sajandi väärilist lahendust naise raamidesse surumise problemaatikale, tuleb tõenäoliselt pettuda. Loomulikult on see taltsutamise lugu näidendi selgroog, ent lavastus, mis on proloogi ja ajaloolise kostüümi kaudu tänapäevast ja tegelikkusest distantseeritud, sellist põhjapanevat lahendust ei paku.

Küll aga on jälgitav, kuidas alguses testosteroonist pakatavast ja rusikaga vastu rinda taguvast, meri põlvini Petruchiost (Veiko Porkanen) saab tasapisi oma taltsutamisžanri ohver. Oluline on tähele panna, et just nagu lord (Karol Kuntsel) proloogis räägib ette ära selle, kuidas ta kavatseb Slyga manipuleerida, kirjeldab ka Petruchio küllalt tihti ja põhjalikult oma plaanitavaid taltsutamisnippe. Selline käitumine ei ole talle iseloomulik ja loomuomane, vaid ta mõtleb kõik jooksu pealt välja, kui vaja. Kord sellele teele asunud, ei jäägi tal õigupoolest üle muud kui leiutada üha uusi ja uusi tükke ja trikke, sest alla vanduda kah ei tahaks.

Kõnekaks kujuneb stseen teel Kate’i isakoju, kui Petruchio kuu ja päikese vahetamisega teeb veel kord katse Kate’ile (Maria Annus) mängureegleid selgitada ning frustreerunult näo vastu vana truud Grumiot (Andres Mähar) surub ja ahastab. Aga isegi juhul, kui see on järjekordne trikk, näib see viivat sihile. Katharina saab žanri reeglitele pihta. Seetõttu pole ka imestada, et Kate’i lõpumonoloog on ilmselt kõike muud kui see, mida Petruchio oleks oodanud. Mida teha, kui naine, keda sa justkui kogu aeg taltsutada oled püüdnud, sirutab sulle avalikult vastu oma käed (ja südame). Lavastuse lõpp on ilmselge Kate’i triumf: ta nagu roniks iga sõna ja teoga üles selle trooni trepist, millel ta lõpuks istet võtab, ümmardajast ja imetlejast Petruchio trepiastmetel tema jalge ees lamamas.

Ka Kate ei ole selles lavastuses tõrges mitte iseloomult, vaid pigem frustreerunud, kuna tal puuduvad sobilikud vaimsed, intellektuaalsed ja füüsilised väljakutsed (teeb salamisi kätekõverdusi ja pumpab järiga biitsepsit). Alati on tähtis silmas pidada Kate’i ja Petruchio esimest kohtumist ning seda, mis selle käigus ja paari suhetes sünnib. Seekord oli selgelt tajutav Kate’i murdumine, kui ta kuuleb, et tema isa (Janek Joost) on ta Petruchiole põhimõtteliselt juba maha parseldanud. Kate’i lõpumonoloogi puhul, mis peaks sõitlema riiakaid naisi, tasub tähele panna, et osa sellest näib olevat hoopis suunatud Hortensiole (Oskar Seeman) ja Lucentiole (Ken Rüütel): mida nemad peavad tegema ja kuidas olema, et nende naised saaksid olla sellised malbed naisukesed, nagu nad neid meelsasti ette kujutavad.

Plejaad humoorikaid karaktereid. Ent Petruchio ja Katharina loo ümber voogab ja pulbitseb kogu ülejäänud näidend ühes terve plejaadi humoorikate karakteritega, igaüks neist täit tähelepanu rohkem kui väärt.

Juba tuumnäidendi käivitumine suure särtsu, muusika ja tantsuga annab aimu edasisest tempost. Läbi kogu lavastuse jätkuvad laulu- ja tantsunumbrid lisavad palju rõõmsa lõunamaise õhustiku loomisele ning lasevad ka Shakespeare’i tekstiga ja tegelaste risti-rästi mahhi­neerimiste jälgimisega vähem harjunud publikul pisut hinge tõmmata. Kestab ju kahe vaheajaga lavastus ühtekokku ikkagi ligi neli tundi.

Mõte kasutada commedia dell’arte’t pole ehk kuigi originaalne, ent võimaldab niigi värviküllasele loole lisada veel tugeva ja laia joonega pintslitõmbeid. Kõik peamised tegelased võivad mõnuga veidi üle mängida ning (kui teha seda üsna ühetasaselt ja mitte kogu aeg soleerides) lavastusega ei juhtu midagi halba. Üllatavate detailide toel läheb kõik veelgi naljakamaks.

Põhitegelaste oivalise koomilise galerii kõrval on täienduseks ka mitmed muud toredad detailid ja leiud: näiteks sammastega platvorm, millel muusikuid ja lauljaid vajadusel sisse ja välja sõidutatakse.

See peaaegu montypythonlik meeleolukommentaar lisab stseenidele vürtsi ja loob justkui veel ühe (eba)reaalsustasandi: kui roosakas valgusvihus Lucentio Bianca (Maarja Johanna Mägi) järele õhkab (filmis sõidaksid selle koha peal ümber tema pea ringiratast südame­kesed), siis teener Tranio (Kristjan Üksküla) „kainestav“ hingeõhk toob maa peale tagasi ja paneb köhima mitte üksnes Lucentio, vaid kaasa läkastab ka kogu laulukoor.

Kunstiteosed laval. Kui tegelaste ja tegevuse endasse ahmimise kõrvalt peaks pisut aega üle jääma, tasub süveneda lavastuse kujundusse. Selles on kasutatud mitmeid kunstiteoseid,2 muu hulgas kahte Paolo Veronese maali: „Pidusöök Leevi majas“ (1573) kõrgub tegevuse kohal ja taustal, „Kaana pulma“ (1563) eksponeeritakse etenduse lõpus pidusöögi taustana. Kuigi mõlema keskmes on Kristus ja allikaks piibel, pakuvad mõlemad samasugust siginat ja saginat ning karakteriküllust nagu lavastuski. Teame hästi, mis on keskmes, ent vaataja tähelepanu juhitakse muude detailide rohkusega osavasti ekslema.

Võib isegi öelda, et action käib igal pool mujal, mitte keskmes. Milliseid paralleele nende maalide, temaatika ja sõnumite ning lavastuse vahele veel tõmmata, saab igaüks ise mõelda. Peale selle on lavakujundusse hajutatud näiteks Vittore Carpaccio maal „Jaht laguunil“ (ca 1490–1495), tegelikult ülemine osa sellest – alumises pooles on kujutatud kahte (igavlevat) veneetslannat. Eks ole siingi paralleel ja seos lavastusega ilmne. Nii ei loogi kasutatud kunst üksnes ajastuhõngulist tausta, vaid astub dialoogi lavastusega ja annab vaatajale mõtlemisainet.

Neil, kes usuvad, et Shakespeare’i teoseid peab lavastama kindlasti ainult enneolematult ja nüüdisaegselt, ilmselt seekordsetele etendustele asja pole. Neli tundi maha visatud aega – kellele seda vaja. Shakespeare’i- ja komöödiagurmaanidele on Priit Strandbergi köögis aga valmistatud elamusrikas ja vastupandamatu pizza. Aga ärge siis unustage, et ei tasu uskuda kõike, mida näete, kuulete või loete.

1 Kangur ja filosoof Nick Bottom Shakespeare’i „Suveöö unenäos“.

2 Tänan oma abikaasat Janusz Petersit abi eest kunstiteoste tuvastamisel.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht