Inimesed nagu me ise

Eesti Draamateatri lavastuses „12 vihast meest“ kipub juhuslike detailide tõttu ära kaduma tegelaste psühholoogiline siseilm.

KAUR RIISMAA

Eesti Draamateatri „12 vihast meest“, autor Reginald Rose, tõlkija Anu Lamp, lavastaja Hendrik Toompere, kunstnik Ervin Õunapuu, valguskujundajad Hendrik Toompere ja Priidu Adlas, helikujundajad Lauri Kaldoja ja Tristan Rebane, videokujundajad Hendrik Toompere ja Tristan Rebane. Mängivad Hendrik Toompere, Raimo Pass, Andres Puustusmaa, Jan Uuspõld, Viire Valdma, Jüri Tiidus, Christopher Rajaveer, Harriet Toompere, Ain Lutsepp, Merle Palmiste, Karmo Nigula, Markus Luik ja Jüri Antsmaa. Esietendus 4. III Eesti Draamateatri suures saalis.

Kohtu all on 18aastane ladinaameerika päritolu noormees, keda süüdistatakse oma isa tapmises. Üle tänava elav 45aastane naine nägi läbi mööduva rongi akende poissi oma isale nuga rindu löömas. Alumises korteris elav vanamees kuulis poissi hüüdmas „ma tapan su ära!“. Poisi alibi, et ta isa tapmise ajal oli kinos, pole vettpidav, sest ta ei mäleta filmi pealkirja ega näitlejaid. Näidendi¹ küsimus pole mitte selles, kas poiss mõrvas oma isa, vaid kas selle tõendusmaterjali põhjal on võimalik selline järeldus teha.

Juhuslikud detailid. Näidendi ja lavastuse tegevus toimub ruumis, kuhu vandemehed otsusele jõudmiseni luku taha pannakse. Eesti Draamateatri laval on nurk: vasakus seinas uks ja paremas seinas suured aknad. Akende taga märgib projektsioon aja kulgemist ning suvise põuapäeva lõhkemist äikese­tormis. Õites õunapuud akna taga asetavad tegevuse mai lõppu või juuni algusse, kuigi pole päris selge, miks kohtuhoone taga on õunapuuaed. Muidugi ei saa seda välistada, aga sellisel kujul kannab see mingeid segadusse ajavaid konnotatsioone, millel sisulist tuge ei ole. Ütleb ju vandekohtunik nr 7 (Christopher Rajaveer), et „täna on selle suve kõige kuumem päev“.

Lavastuses on veel paar kummalist ebakõla, millele ma põhjendust ei leidnud. Kaksteist vandemeest on riides nii, nagu tavaliselt 1950. aastate ameerika mehi kujutatakse: kitsas tume lips, browline-prillid (sarvraam klaaside ülaosas) jne. Siis aga palutakse vandemeestel ära anda oma nuti­telefonid, mis pannakse plastkasti lava eesosas. Jutu sees mainitakse elektritooli: nutitelefonid on tänapäevased, aga USAs pole elektritooli hukkamiseks kasutatud juba kakskümmend aastat. Jään ootama, et telefonid annavad lavastusele mingi nüansi, aga kui välja arvata vandemees nr 4, kes korraks telefonist börsiuudiseid loeb, neid rohkem ei kasutata. Vandekohtu esimees (nr 1, Hendrik Toompere) lavastuse lõpus telefonist midagi vaatab, aga mida, jääb selgusetuks.

Kui kõu kärgatab ja algab paduvihm, hakkab lavastuses katus läbi laskma ning vesi niriseb põrandale, akendest aga sisse ei saja. Tualett vandekohtunike ruumi nurgas on kileseintega, mis jätab ühes õunapuudega mulje, nagu oleks tegu välikohtuga ning õigust mõistetakse üldse kuskil koolivõimlas ajutisel pinnal. Võib-olla nii õunapuuõitel kui ka nutitelefonidel on mingi peen varjatud mõte, aga lavastuse üldise struktuuri, konkreetse lavakujunduse ja ilmekate tegelaskujude kõrval mõjuvad need juhuslikult.

„12 vihast meest“ võiks olla lavastatud ka lihtsalt kipsseinte ja päevavalguslampidega koosolekuruumis. Kostüümid ja lavakujundus on selles lavastuses näitlejate keha- ja miimikamängu kõrval teisejärgulised, vähemalt ei tohiks hakata segama või varjutama laval toimuvat. Ka 1957. aasta samanimelist filmi võib vaadata kui lääne portreekunsti kokkuvõtet renessansist tänapäevani: siin on ilmeid, poose ja psühholoogiat Dürerist Lucian Freudini.

Süüdi, süütu või ei tea? Vandemehed hääletavad: 11 arvab, et poiss on süüdi, üks neist (nr 8, Harriet Toompere), et süütu. Kolm vandemeest jäävad süüdi­mõistva otsuse juurde enam-vähem lavastuse lõpuni. Vandemees nr 10 (Merle Palmiste) on veendunud, et poiss on süüdi, sest latiinod „on kõik sellised“. Nad on nr 10 meelest kogu aeg pilves kriminogeenne mass ja nende maailmas pole inimelul mingit väärtust.

Sellele väga üldisele seisukohale sekundeerib vandemees nr 3 (Andres Puustusmaa), kes jääb viimasena endale kindlaks. Kui nr 10 arvamus lähtub üldisest, siis nr 3 hinges on selge ja ainuline põhjus. Nr 3 püüdis oma poega meheks kasvatada, kuni poeg isa reetis, talle vastu vahtimist andis. Nüüd pole mees poega neli aastat näinud. Vandemees muidugi ei ütle seda sõnaselgelt välja, aga filmis filigraansemalt, lavastuses ka enam-vähem, saame alguses teada, et ta näeb latiinopoisis oma poega.

Mõtteliselt on nende vahel vande­mees nr 4 (Jan Uuspõld), kes ei taha kuulda arvamusi ega hüpoteese: börsi­maakler arvestab ainult fakte. Need kolm tegelast moodustavad näidendi ja lavastuse tuumiku, millele vandemees nr 8 vastukaalu pakub. Nr 8 ütleb kohe alguses, et ta ei tea, kas poiss on süüdi. Ilmselt ongi, aga kas prokuröri esitatud süüdistusmaterjali põhjal võib selles kindel olla? Nr 8-l on kahtlused, mida ta esiti ei oska sõnastada.

Vandekohtunik nr 8 on kõigist tegelastest ehk kõige igavam, vähemalt on teda kõige keerulisem huvitavaks mängida. Seejuures on tal väga loogiline arengukaar, mille Harriet Toompere ka esile mängib: algul lihtsalt kahtlev vandekohtunik avastab järjest uusi ja uusi ebakõlasid süüdistuses, ta vaimustub, asub teisi vandekohtunikke veenma ning endaga kaasa tõmbama.

Merle Palmiste nr 3 on tegelaskujuna kõige nõrgem, sest tal peaaegu pole teksti. Ta on vahvlilokkidega sõnakas naine, tõeline Karen², kelle repliigid piirduvad valdavalt hüüatustega: „No mida!?“ või „Ja mida see tõestab!?“. Filmis ei paista tema tekstipuudus kuigivõrd välja, sest sageli on fookus teistel tegelastel ja repliik tuleb kaadri tagant. Teatrilaval tõmbab näitleja paratamatult fookuse endale. Näitlejal impulss on, tegelaskuju samuti, aga teksti, lauset, mida ütelda, ei ole. Palmiste mängib sellega, mis tal on, ja mängib kogu energiaga, ehkki jälle „no lõpetame selle ära ükskord!“ vms hüüdes mõjub ta pikapeale tühjalt tõmbleva nukuna.

Andres Puustusmaa vandekohtunik nr 3 on tõesti üks vihane mees. Kui Palmiste tegelane teab aprioorselt, et poiss on süüdi, siis Puustusmaa tegelane usub, tahab uskuda, et poeg tappis oma isa. Ta on hüljatud, kibestunud mees, algusest peale üksi, kellel pole siin elus midagi peale oma arvamuse: „Te ei hirmuta mind! Mul on õigus oma arvamusele!“ Vandemeeste ühine süüdimõistev otsus alguses lohutab teda, sest nr 3 on oma isiklikes peresuhetes kaotaja rollis, õigustatult solvunud, reedetud mees.

Filmis näeme nr 3 vaatamas fotot: isa ja poeg, teineteise embuses kaamerasse naeratamas. See annab tegelasele lüürilise alatooni, mis lavastuses puudu jääb: Puustusmaa mängib suhteliselt ühe nivoo peal. Ta on vihane kogu aeg, välja arvatud stseenis, kus ta tõeliselt plahvatama peaks. Esimese vaatuse lõpul sööstab nr 3 Harriet Toompere tegelasele kallale ja teised vandemehed peavad teda takistama. Esietendusel jääb sööst nõrgaks: näitleja kogub ja puhiseb, otsib impulssi, aga siis laseb sellel mööda libiseda. Orgaanilise äkilisusega paistab lavastuses silma hoopis Christopher Rajaveere vandemees nr 7.

Uuspõllu vandemees nr 4 on kõige vaoshoitum. Erinevalt teistest tegelastest ta tõepoolest argumenteerib ja otsib õiget vastust. Tema tegelase arutluses on üks nõrk koht: nimelt ei arvesta nr 4, et süüaluse advokaat võib olla lihtsalt rumal ja motivatsioonita inimene. Ta tugineb faktidel, aga usub naiivselt, et inimest faktide taga ei pea arvestama. Ei seda, kes enda meelest tõtt räägib, ega ka seda, kes antud tõsiasja esitab.

Nii 1957. kui ka 1997. aasta filmis on läbilõikav stseen, kui nr 4 mõistab, et ta on kaugel ratsionaalsusest. Seni oli tema peamiseks argumendiks, et poiss ei mäletanud filmi pealkirja ega näitlejaid, aga ka vandemees ise ei mäleta mõni päev varem nähtud filmi pealkirja. Selles stseenis on näitlejal võimalus mängida taipamist (anagnorisis), arvestada tõsiolusid kogu sisseelamisjõudu mängu pannes. Siin on kõige rohkem kahju, et mängupaigaks on valitud Eesti Draamateatri suur lava, mis paratamatult eemaldab näitleja publikust ja litsub kõigele kunstipitseri.

Väike inimene. Laia pintsliga maalitud tuumiktegelastest on huvitavamad need, kelle psühholoogia on surutud paari repliiki. Eesti Draamateatri lavastuses paistavad silma Markus Luik (nr 12) ja Viire Valdma (nr 5).

Luige mängitud reklaamimehest vandekohtunik sirgeldab paberile, sest see aitavat tal mõtelda. Aga ta ei joonista uusi asju, vaid juba olemasolevat toodet, nagu kartes eksida. Ta jutustab, kuidas igal koosolekul on üks tüüp, kes ütleb midagi väga imelikku, à la „tõmbame selle idee lipumasti ja vaatame, kes au annab“. Seejuures ütleb ta ise teises vaatuses: „Tõstame selle idee verandale ja vaatame, kas kass lakub ära.“ Tema ebakindlus on markeeritud mõne tähtsa repliigiga ning ülejäänud aja on ta teistega nõus või hüüatab midagi. Ent just tema sirgeldus annab nr 8-le mõtte, et üle rongi müra pole võimalik kuulda mõrvarit hüüdmas „ma tapan su ära!“. Luik mängib täpselt nii palju kui vaja ja nii vähe kui võimalik, see annab (võrreldes näiteks Palmiste tegelasega) talle laval ruumi ning mõjub ka saali.

Valdma vandekohtunik nr 12 on lavastuses kostümeeritud kiriku­õpetajaks, mis tema tegelases, tekstis või mängus küll ei kajastu. Ka tema on tegelane, kellel on paar olulist repliiki: esmalt tegelane ägestub esimeses vaatuses, kui tuleb juttu agulist: „Kas ma haisen praegu ka prügi järele?!“ Aga just tema agulipäritolu laseb tal teises vaatuses selgitada nupuga noa kasutamise eripära: seda ei lööda rindu, vaid pussitatakse alt üles. Mitmekordsel vaatamisel hakatakse neid taipamisi, elu ja saatusega leppimisi ootama, märkama ja nautima.

Uuspõllu, Luige ja Valdma mängust tuleb kõige ehedamalt välja, et keegi teine ei pea kannatama, kui me märkamatult ise ennast oma viltu kiskunud elu ees süüdi tunneme. Tekst esitab terve assortii mitteformaalseid arutlusvigu: tsirkulaarne arutlus, argument uskumatusest, väärdilemma jne, jne, mis just tagasihoidlikumate tegelaste mängus kõlama hakkavad.

Eesti Draamateatri lavastuses kipub juhuslike detailide tõttu ära kaduma tegelaste psühholoogiline siseilm. Vähemalt parterist pole alati ka tegelasi näha. Teisest küljest on lavastuses huvitavat mängu ja leide, mis põnevalt 1957. aasta filmi täiendavad. Aga küllap neile, kes filmi ei ole näinud, jääb lavastus kahvatuks.

1 Internetist leiab näidendi ja telelavastuse teksti, aga ka filmistsenaariumi (nii 1957. kui ka 1997. aasta filmi oma). Et mu eesmärk siin pole tekste omavahel kõrvutada, viitan neile tervikuna kui „näidendile“ või „tekstile“.

2 Meem: koondnimetus naisterahvale, kes tavaliselt on rumal, valgenahaline, keskealine, rassistlik ja vaatab põhjuseta teistele ülalt alla.