Inimesele jääb armastus kättesaamatuks

Evelin Lagle

Lihaliku inimese äng ja ebatäiuslikus maailmas elamise valu„Viimased korraldused neile, keda ma kunagi olen armastanud”, kontseptsioon, lavastus, helikujundus ja esitus Taavet Jansen ja Taavi Eelmaa. Dramaturgiline tugi Maike Lond. Produtsent Tartu Uus teater. Esietendus 13. II Ganuti gildi saalis.        Reedel, märtsikuu kolmeteistkümnendal päeval, esietendus Kanuti gildi saalis koreograaflavastaja Taavet Janseni ja Von Krahli teatri näitleja Taavi Eelmaa lavastus „Viimased korraldused neile, keda ma kunagi olen armastanud”. Jansen ja Eelmaa avasid armastuses pettunud, ideaali uskumisest lootusetult loobunud inimese hingemaailma. Lavastajad, kes olid ühtlasi ka oma mõtete esitajad, uurisid meeleheiteseisundit, mis oma sügavuses oli jõudnud vaikse leppimise, lootusetuses tekkinud tuimuseni.

Jansen ja Eelmaa tõid oma ideed ja emotsioonid vaatajani etenduskunsti kahe olulise komponendi, aja ja ruumi meisterliku kasutamisega.  Prožektorit ruumis ümber tõstes, vaikselt pulseerivat valgusvihku ruumi eri osadesse suunates struktureeriti ruum pidevalt ümber. Valguse ümbertõstmine oli element, mis sidus mõtted ja tegevuse tervikuks. Puhtad minimalistlikud lavapildid olid väga mõjusad. Etenduse alguses häälestas publiku rahulikuks olemiseks korrapäraselt tukslevas valgusvihus rippuv nöör – hämar lava, lakke suunatud valguse vilkumine ja nöör. Järgmises pildis kõlar,  elektrikitarr ning nukrat konarlikku helijuppi mängiv mustas kapuutsijopes mees.

Üks nauditavamaid stseene oli ukseava valgustamine. Mõnesekundiste vahedega toodi pimedas lavaruumis valgusesse ukseava. Esialgu oli ukseava tühi. Vargsi hakkas üürikestel valgushetkedel uksepiida tagant välja vilksatama käsi, kuni lõpuks tuli nähtavale terve inimene. Hääletult sõnu lausudes seisis ta mõne hetke valgusmängus ning kadus siis taas, nagu ei  oleks midagi olnudki. Jällegi oli alles vaid tühi ukseava. Lavastajad tunnetasid väga hästi lava-aega. Ühte ja sama lavapilti hoiti mõjusalt kaua. Tegevused olid rahulikud ja kordusid hüpnotiseerivalt.

Ajast ja ruumist oli saanud emotsioonide esilekutsumise vahend. Ruumis laius pisut melanhoolne rahu. Tegevuse aeglane stabiilne kulgemine ja hämar suhteliselt tühi lavaruum tekitasid hinges aegamisi õrnalt  tajutava kurvameelsuse. Kavalehel vihjati, et tegemist oli rühmakoosolekuga, mis on etenduse kirjeldamiseks päris õige märkus. Publikule mitte lihtsalt ei näidatud emotsiooni, vaid ta viidi seisundisse, kus emotsioon tekkis tema enda sees. Lavastajad lõid atmosfääri, mis soodustas tunnetuslikul tasandil emotsioonide ja ideede tärkamist, ning suunasid seda protsessi konkreetsete lavapiltide ja -tegevusega. Sündmustik ja artistid ei olnud aga kindlasti ainsad ning isegi mitte peamised komponendid, mis tundmusi edasi andsid. Seda kandis kogu lavastuse õhkkond.

Emotsioon oli adutav nii väheste rekvisiitide, muusika kui valguse kui, minnes peensusteni, terves aja, ruumi ja keha kasutamises. Ehkki lavastajad on saavutanud rahuliku kulgemisega teatava tuimuse õhkkonna, oli selles üldises tuimuses adutav lai tundmuste spekter. Etenduse alguses esitatud konarlikust  laulujupist kostus valus igatsus. Igatsust õhkus tugevalt ka tühjast ukseavast. Valusilusalt tõi painajaliku paratamatuse kibeduse välja varjumängude stseen. Kahe inimkuju valgustamisest projitseerus valgele linale moodustis, mis meenutas pidevas liikumises limapallide sümbioosi: kord teineteisest eemale kiskudes, kord tugevasti kokku kleepudes ei püsinud moodustis koos ega eraldi. Kahe varju kokkusulamine oli kaunis ja justkui loomuomane. 

Ometi ei suutnud moodustis pidevas liikumises koos püsida. Varjudega mängides toodi välja ka armastuse seksuaalne aspekt. Valgele taustale ilmusid abstraktsed naise ja mehe suguelundite kujutised. Pidevas muutumises kujutised olid õrnad ja õhulised ning tõid välja seksuaalsuse kauni, puhta energia. Kontrastiks kostusid robustse, maise ja lihalikuna lausutud sõnad „ma nussisin sind”. Pistelised emotsiooniväljendused leidsid  kõrgpunkti meeleheites ringipaterdamises. Taavi Eelmaa tatsus pardiliku kehahoiakuga mööda saali ringi. Tema liikumine oli ülepaisutatud, koomiline, justkui rõhutades kogu olemise ja tegemise mõttetust. Liigutuste sooritamise spontaanne jõulisus andis meeltesegaduse, liigtugevate tundmuste väljapurskamise efekti.

Etenduse lõpus avasid Jansen ja Eelmaa lavastuse jooksul tunnetuslikult hoomatud  filosoofia intellektuaalsel tasandil. Teadmine, mis vaatajasse voolanud läbi teiste meelte, leidis sõnalise vormi. Rahuliku tasakaaluka monoloogina võttis Eelmaa kokku lihaliku inimese olemise ängi, ebatäiuslikus maailmas elamise valu. Sõnade tagant kostus läbi inimene, kes jooksis kui tühikäigul, eksisteeris elu tõelisusest tuimestatud ükskõiksuses, jõudnud teadmiseni, et tõeline armastus on vaid kujutelm, saavutamatu ideaal. Inimeseks olemine muudab armastuse kättesaamatuks. Inimese lihaliku olemuse tõttu on armastus petetud, rüvetatud. Armastus on võimalik, kuid see võimalikkus on ime. Tasasele kibedusele vaatamata ei surutud neid mõtted peale. Need voolasid rahuliku teadmisena saali, kuid jätsid publikule vabad käed.

Ehkki sõnastatud oli tõde, karm tõelisus, jäi otsus meie kõigi enda teha. Maailm me ümber on just selline, nagu me ise selle  kujundame. Seal on armastust, seal on siirust, seal on puhtaid ideaale just niipalju, kui me ise oleme võimelised uskuma, just nii palju kui me ise julgeme luua. Maailm me ümber kätkeb piiramatult võimalusi, millele me ise, mõjutatud reaalsusest, piirid seame. Inimene on ime, kes ise oma piire tõmmates selle ime avastab, lubades imel endas sündida, või kaotab, jäädes lootusetuses tühjalt ekslema.