Inriid ja Toomas ehk Kõrge lagi ja põhjata tool

PILLE-RIIN PURJE

Pärnu Suveteatri „Inriid ja Toomas Nipernaadi. Armastus ja vabadus“, Dramaturg ja lavastaja Tiit Palu. Mängivad Piret Laurimaa ja Sepo Seeman. Muusika ja laul Olavi Kõrre. Esietendus 4. VII Pärnu Jahtklubi purjekakuuris.

Kuidas siis on, kui mees hakkab minema? Nii küsib Karin elutargemalt sõbrannalt Idalt Tammsaare „Tõe ja õiguse“ IV osas. Tiit Palu suvelavastus näitab, kuidas on siis, kui mees tuleb koju tagasi. Lähtekohaks August Gailiti „Toomas Nipernaadi“. Palu näidend „Inriid ja Toomas Nipernaadi“ on sümpaatselt sõnanapp. Esimesed kümmekond minutit või rohkemgi hoiavad kaks näitlejat vastastikust vaikust nagu silmatera. Selline mehe ja naise vaikimine, pilkude kahekõne, on äraütlemata huvitav, tahaks, et see kestaks ja kestaks ja kestaks. Aga paratamatult saabub kord vaikuse katkestamise hetk: ka kõige mõistvamad abikaasad vajavad vahel sõnu või siis lihtsalt teineteise hääle­kõla.

August Gailit on olnud Tiit Palu lavastajateel üks refräänautoreid, seni küll põhiliselt Ekke Moori kaudu, kes ju omamoodi Toomas Nipernaadi edasiarendus, sugulashing. Palu on lavastanud „Ekke Moori“ 2002. aastal Endlas ja 2012. aastal Emajõe Suveteatris. „Ekke Moori“ Pille Riin on ilmutanud end veel Urmas Vadi näitemängus „Head tüdrukud lähevad taevasse“, mille Palu lavastas 2015. aastal Vanemuises. Piret Laurimaa on saanud Pille Riini mängida kaks korda: ehedana Endlas ja Vadi jäise müstifikatsioonina Vanemuises. Nüüdki pillab tema Inriid Nipernaadi ühe Pille Riini nukker-sarkastilise repliigi geeniuse karjamaade kohta.

Palu fantaasiamängu „Inriid ja Toomas Nipernaadi“ pudeneb tsitaate ka Gailiti romaanidest „Leegitsev süda“ ja „Muinasmaa“. Eriti oluline on aga Betti Alveri „Tulipunane vihmavari“: hää tuttava luuletuse tähendus kaasatakse abielumängu erksa sundimatusega, seejuures mitte otsesõnu. Sügislehtede ja -päikese karva vihmavari on kõige olulisem asi lavaruumis. Sepo Seemani Toomas laseb vihmavarjul korraks tantsida isepäist lenduvat tantsu. Sama kaudselt ja avastamisrõõmuga kuulasin ühest Inriidi monoloogist välja äraspidi viite Juhan Liivi luuletusele „Must lagi on meie toal“. Pärnu jahtklubi, lavastuse mängupaiga purjekakuuri lagi on väga-väga kõrgel. Pilk sinna üles toob hinge lapsepõlve­kerguse, täpselt nagu Alveri luuletuse alguses. See lagi ei olegi must, taevas vaatab laest sisse. Kuigi Toomas lubab praguneva lae ära parandada, siis ega ta nii kõrgele ulata, kuigi on suur mees. Ei pääseks Toomas sinna lae alla ka tooli appi võttes: selle kodu toolile ei saagi jaluli tõusta, sest toolil puudub põhi. Toomast see istudes suuremat ei häirigi, aga Inriidi stseen tooliga on võrratu kurb­koomiline etüüd. Naljakas ja nukker põimuvad Palu lavastuses sama enesestmõistetavalt nagu armastus ja vabadus selle alapealkirjas. Ja parem ehk ongi, et inimkäsi kõrget lage ei puuduta, sest päike ja tähed paistavad läbi lae. Tiit Palu lavatekstides on lummavaks läbivaks kujundiks olnud pilved, seekord pilvede asemel tähed, aga taevas on ikka sama.

Piret Laurimaa ja Sepo Seemani püsipartnerlus on oluline. Ja olulisus kasvab iga lavakohtumisega. Pärnu Suveteatri tegemistes on tajutav teineteist hoidev ja arvestav koosmäng, partneritunnetus, mis on määravam kui egopõhisus.

Tiit Palu

Palu tekstide ja lavastuste koosmõjuga ongi selline lugu, et ega kõike, mida saalis näed ja kuuled ja koged, sõnastada ei raatsi: eriti ridade vahelt, näitlejate pilkudest, ütlematajätmistest. Tema lavastused toimetavad tasahaaval vaataja alateadvuse kallal, loovad vargsi seoseid, kord isiklikke, kord teatri- ja kirjandusloolisi, niimoodi segiläbi.

Toon üheainsa näite sellest vaikivast, kestvast kodusest algusest. Poekottidega koju tulnud Inriid leiab Toomase sealt juba eest. Mine tea, kui kaua pole mees kodus käinud, pikk suvi on olnud Nipernaadi päralt, aga ega lahus oldud aega kalendriga mõõdeta. Sepo Seemani Toomas on hallipäine, habetunud, mõtlik, süüdlaslik, aga rahul. Kõik ta kümme varvast kui hiirepojad väljas, täpselt nagu Gailitil kirjas, ehkki saabaste asemel on ränduril jalas lahtised sandaalid. Piret Laurimaa Inriidi „vähe juba elatanud silmad“ hakkavad Toomast nähes helkima – seegi puhtalt Gailiti sulest. Aga kõik muu on teisiti. Inriid ei käi (enam?) talvehakul Toomasel järel, vaid ootab, kannatlikult nagu Solveig. Ah et kuis ma Solveigini jõudsin. Eks Ibseni „Peer Gynt“ ole Gailiti „Toomas Nipernaadi“ ja „Ekke Moori“ mõjutajana ammuilma ilmne, aga äratundmine tärkas konkreetsel lavaviivul, kui Inriid mehele lauda kattes kooris ühe sibula. Toomase silmis välgatas korraks põgus hämming, peaaegu kohkumus, et mistarvis nüüd seda. Ja ühtäkki ilmutaski end nagu välguvalgel Peer Gynt! „Sa pole keiser, sa oled sibul.“ Aimusena sähvib see mõte Inriidi pealtnäha ju läbinisti maise, aga ikkagi alltekstiga askeldamise mõjul Toomase rahutuis silmades. „Kuhu jääb siis see tuum ja kus ons see üdi? Ei aimugi! Puha, ka sügavaim sisim: koored ja koored – pisem ja pisim.“ Ja Toomas haukabki jõulise ampsu sibulast. See karge kibedus on osake kojunaasmise rituaalist, peitu jäävate pisarate aseaine.

Terve lavastus koosneb argise ja luulelise kokkusulatamisest, läbi lae paistvate taevatähtede ja ilma põhjata tooli kontrastist ja loomulikust ühtekuuluvusest. Kas polegi see abielu üdi? Just nagu need merekaldale uhutud pärlid, mis Toomas paberpakikeses Inriidile kingiks toonud ja mida naine viivuks siiralt imetleb. Aga veidi hiljem pistab Inriid pärleid suhu ja närib, juba natuke tuimema ilmega. Võib-olla on need merekivikesed? Jällegi lapsepõlve maik, ikka need kõrged lauad ja laed. Ei ma teadnudki, et merekivikesi siiamaani tehakse, kuni märkasin neid esietenduse peol kausis keset lauda, kus kommid helklesid kui sinirohekad, lainetest lihvitud pärlid.

Tiit Palu on „Toomas Nipernaadist“ kui arhetüübist arendanud abielu päris muinasjutu. Selles loos on mees ja naine võrdväärsed partnerid, loomingulised natuurid mõlemad, kummalgi oma saladused ja oma loobumised. Sellele viitab tsitaat „Leegitsevast südamest“, mis võib vabalt olla ka üks kütkestavaid kooselumänge, üks väljamõeldud minevikurännakuid, üks tutvumislegende. Millalgi saavad fantaasia ja tegelikkus niikuinii üheks – pole üht teiseta.

Ega me Gailitilt ju Inriid Nipernaadist kuigipalju teada ei saagi. Naist on vaja, et romaan ära lõpetada, Toomase suvi talveks muundada. Vähem kui kümnel finaalileheküljel kohtab paari kirjeldust Inriidist, daamist, kes on oma siidkingadega mereäärses hurtsikus veidi naljakas ja kohatu ja närvitsev, aga tunneb ja mõistab oma meest hästi. Laval kannab Inriid siidkingade asemel sama kummaliselt kohatuid kuldseid susse, mis toovad muigamisi meelde Tuhkatriinu. Võib-olla ongi printsi kingitus …

Gailit ei maini poole sõnagagi, kas Nipernaadide peres on ka lapsi, kuid laval on laste olemasolu ilmselge, silmaga nähtavgi. Isegi seda ju Gailit otsesõnu ei kinnita ega lükka ümber, et Toomas Nipernaadi on kirjanik. Selle teadmise on meile kinkinud hoopiski 1983. aasta filmi stsenarist Juhan Viiding, nimelt Kaie Mihkelsoni Inriidi suu läbi: „Talvel ta kirjutab, teeb palju tööd.“ Mispeale Jüri Järveti Siimon Vaa silmades heleneb taipamine ja lugupidu: „Aa – kirjutamine ongi ta töö …!“ Tiit Palu versioonis on Toomas samuti kirjamees, kuigi ta loomingu žanride ja diapasooni osas lisandub omi (kahtluse?) värve.

Üheks abielu, üldse suhtlemise kvintessentsiks on viiv, kui kanget punast viina (võib-olla kogunisti Nipernaadi nimelist viina!) mekutanud Inriid vajub diivanil vildakile, justkui kiivas vihmavari. Naine tukastab, sellal räägib mees neid ilusaid sõnu, mis silmast silma ütlemata jäänud ja küllap jäävadki. Aga kui Inriid seepeale vastab selgel häälel aitäh, mõistame, et lähedaste hingede vahel on ka ütlemata sõnad kuuldavad, ka uni ärkvelolek.

„Inriid ja Toomas Nipernaadi“ on Pärnu Suveteatri kolmas lavastus. Suvel 2015 mängiti rõõmsat koguperelugu „Minu pere ja muud loomad“ Gerald Durrelli ainetel. Suvedel 2016 ja 2017 dokumentaalse aluspõhjaga liigutavat lugu „Klarissa kirjad“, mis on jäädvustatud ka kuuldemängu versioonis. Kõigi kolme Tiit Palu lavastuse teema on armastus, ühisosaks Piret Laurimaa ja Sepo Seemani koosmäng. Samuti osaleb muusik Olavi Kõrre: praeguses Nipernaadi loos hoiab muusika hingamisepause, loob kõrvalpilgulist ja lenduvat saladust.

Laurimaa ja Seemani püsipartnerlus on oluline. Ja olulisus kasvab iga lavakohtumisega. Sest sedavõrd järjepidevat, arengulist nais- ja meesnäitleja partnerlust kohtab me lavadel ju haruharva. Pärnu Suveteatri tegemistes on tajutav teineteist hoidev ja arvestav koosmäng, partneritunnetus, mis on määravam kui egopõhisus. Näiliselt on ju tegu erinevate lavanatuuridega, aga eriilmelisuse varjus peitub mõndagi sarnast: napp ja peen nüansseerimine, maitsekas huumoritunnetus ja absurditaju, aga ka varjamatu headuse sarm. Kui Piret Laurimaal on olnud õnne mängida huvitavaid ja arendavaid rolle aasta ringi, siis Sepo Seemani puhul pelgan viimasel ajal, et äkki läheb ta draamanäitlejana kaotsi, vaba Nipernaadi kombel kuhugi teistele eneseteostuse väljadele uitama. Seeman on küll Endla teatri hingekirjas, aga juba paar aastat uutest rollidest prii. Seega hoolitseb nimelt Pärnu Suveteater süstemaatiliselt Sepo Seemani ampluaatuse ja arengu eest. See on näitlejale eluliselt vajalik ja teeb vaatleja südamele rõõmu.

Kenasti ja elutargalt seab Tiit Palu kahtluse alla trafaretsed õnnelikud lõpud, usaldades ometi vabadust: kui suvi on mehe päralt, siis talv kuulub naisele. Toomase ja Inriidi abielus toimib omaoodi koidu ja hämariku mudel. Läbi aastaringi jagatakse üht vihmavarju, mida ei tohi kaotada. Sest uut ja „veelgi kenamat“ varju ei taha soetada kumbki. Kas aga kaks nõnda erinevat inimest end ka sama, mitte just maailma kõige suurema vihmavarju alla ära mahutada oskaksid? Selles tahab Toomas Nipernaadi nüüd veenduda. Kuigi ta ise seda vist veel selgesti ei tea, pigem talitab spontaanselt. Igatahes jätab Toomas moosiga mõnusalt üle kallatud pannkoogi taldrikule jahtuma ja läheb. Kuhugi sinnakanti. Oma varjule järele.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht