Iseenda eest põgenejate varjupaigad

Lavastuse „Varjupaik Ouroboros“ läbivaks jooneks on katkestuste ahelad kehas, liikumises, kehade koosolemises, kulgemises ja tervikus.

MARIE PULLERITS

„Varjupaik Ouroboros“, koreograafid Kenneth Flak ja Külli Roosna koostöös Rakesh Sukeshiga, tantsijad Rakesh Sukesh, Kenneth Flak ja Külli Roosna, helikunstnik Kenneth Flak koostöös Külli Roosnaga, valguskujundaja Rommi Ruttas, kostüümikunstnik Ursula Goldstein, dramaturgiline nõuandja Eirik Blekesaune. Esietendus 28. III Sõltumatu Tantsu Laval.

Maise eksistentsi enam-vähem ainus kindel tõdemus on, et kindel pole miski ja kõik on kogu aeg muutumises. Muutumine omakorda kätkeb pidevat tasakaalu ja tasakaalutuse dünaamikat, lakkamatut liikumist. Need juhtmõtted on kandnud Eesti ja Norra koreograafide Külli Roosna ja Kenneth Flaki ühisloomingut juba aastaid: kunstnikud soovivad tantsu, keha ja liikumise kaudu harutada lahti inimkonna suuri, ökosüsteemide ja ühiskonna suhete sõlmküsimusi. Enamasti on nende huvi keskmes olnud inimkeha tehnoloogia mõjuväljas ning inimkonna suhe keskkonnaga. Ökoloogiline kriis on varjamatu ning Roosna-Flak ei pelga vajutada valupunktidele.

Uuslavastuse pealkiri „Varjupaik Ouroboros“ viitab Vana-Egiptuse sümbolile, iseenda saba söövale mütoloogilisele draakon-maole, mis tähistab igavest tsüklilist elu uuenemist. Ometi paistab maailmasündmuste foonil kõhedust tekitavalt, et lõputu tsüklilisus on petlik illusioon. Inimkond näib olevat otsimas isiklikke ja kollektiivseid varjupaiku, mis osutuvad ajutisteks. Kui senistes lavastustes on Roosna ja Flak olnud inimsoo käitumuslikes peegeldustes manitsev-kriitilised, annab seekordne lavastus voli inimesena ebaõnnestumisele ja selle paratamatusele. Koos india tantsukunstniku Rakesh Sukeshiga võetakse ette takerdunud, „otsustavalt segaduses ja tõhusalt ebaõnnestuv“¹ liikumisteekond.

Publik kutsutakse jahedasse, tehislikku maailma, kus staatilise tasakaaluta kooseksisteerimises ollakse ühtaegu kõrvuti ja eraldi. Roosna ja Flak on kaua aega olnud huvitatud tehnoloogiast inimese laiendusena, tema mõttemaailma manifestatsioonina ja uutmoodi liikumisena², soovides seejuures teravustada inimeseks olemise füüsilist ja kehalist kogemust. Esimene lavapilt valgustab kolme tantsijat tiirlevate propelleritega igiliikur-masinatega, mida nad hoiavad käes kui andamikandikuid. Tantsijate kätel ja jalgadel on koreograafide varasematest töödest tuttavad helisüsteemiga liikumisandurid. Igiliikurites on ühendatud tehislik ja looduslik aines, need meenutavad võsast leitud materjalidest ehitatud droone või sõjakoptereid.

Väikseimgi liikumine loob helivõnkeid ja vibratsioone, ahelreaktsioone. Kujutluses tekib vastuolu: kõrvuti kostab justkui tööstuslik metalliklõbin ja rähnide toksimine kevadises metsas. Masinad maha asetanud, vaatleb kolmik üksteist. Naine ja kaks meest eri rahvustest, kultuuriruumist, taustsüsteemist. Ometi ühendab miski neid erisuguseid identiteete. Tantsijad liiguvad plastilisest voolamisest järskudesse, tehislikesse lühistesse. See on eksistentsiaalsete katkestuste, nihestuste ja ühendamatuse koreograafia. Kolm eraldi süsteemi ei haaku, ent moodustavad siiski ühe tervikliku liikuva (öko)süsteemi, mis end pidevalt taasloob.

Lavastus astub omapärasesse kõnekasse dialoogi esietendusega samaaegu eesti keeles ilmunud Félix Guattari teosega „Kolm ökoloogiat“ (tlk Ott Puumeister): „Praegusel teaduslik-tehniliste muutuste kiirenemise ja märkimisväärse demograafilise kasvu ajastul on küsimus selles, kuidas saaksime oma planeedil edasi elada. Tootlikud jõud [—] vabastavad üha rohkem aega potentsiaalseks inimtegevuseks. Kuid mis on selle eesmärk? Kas töötus, rõhumine ja marginaliseerimine, üksindus, tegevusetus, ärevus, neuroos või hoopis kultuur, looming, uurimistöö, keskkonna taasleiutamine, elamise ja tundmise laadide rikastamine?“³

Üksiku manipuleerimisest saab sõlmjalt kulgev kolmik. Kehaliselt otsitakse järjepanu uusi koosolemise viise, mis aina luhtuvad. Varasemate lavastustega võrreldes on seekordses üllatuslikult rohkem ka huumorit. Tantsijaid „volditakse“ äraspidiselt üksteise vahel absurdsesse akrobaatilisse paigutusse, tekkiv sürreaalne kehaline süsteem on tasakaalu piirseisundis. Läbiva motiivina kantakse üksteist ebamugavas, takerdunud poosis kuni sellest läbi kukutakse. Tantsijate ja käte külge kinnitatud liikumissensoritest tekivad murenemishelid. Võngete võimendus ühes süsteemis võib avalduda ja eksponentsiaalselt suureneda mõnes teises. Mikrofonidesse sosistatakse: tekst loob ühtlase helimüüri, kus sõnu eristada pole võimalik. Viivuks püüab kõrv fraasi „I don’t like watching other people lose control“ („Mulle ei meeldi vaadata, kuidas inimesed kontrolli kaotavad.“).

Lavastuse läbivaks jooneks on katkestuste ahelad kehas, liikumises, kehade koosolemises, kulgemises ja tervikus. Korraga loovad tantsijad kardinate tagant ja lavalt leiduvast atribuutikast justkui põgenikelaagri: lavale vinnatakse telgikile, looritatud kangaid, nööre ja kilet. Koos militaartehnoloogiat meenutavate helimasinate ning tantsijate maatoonides kõrbeeremiidi ulmeliste kostüümidega on seos tänapäeva meediaga kerge tekkima. Tegevuslikumad stseenid jäävad paraku venima ning nende asemel võinuks liikumist pikemaltki edasi arendada ning mängida ka ruumi koreograafiaga, mis praegu jääb loomise ja lammutamiste katkestusketis juhuslikult õhku rippuma. Lavastuse lõpupoole tuuakse liikumisse rohkem unisoonset, Roosna-Flaki käekirjast tuntud hoogu ja spiraalsust, et ühtsesse dünaamikasse ja lahendusse tekitada dramaturgiline kaos.

Algupärases kreekakeelses tähenduses on „öko“ oíkos – maja või kodu, elupaik või looduslik miljöö. Guattari osutab, et kunstil ongi võime taasluua ja -kodustada inimese eksistentsiaalseid territooriume – nii neid, mis puudutavad intiimset olemist, keha, keskkonda, kui ka neid, mis puutuvad suurtesse kontekstuaalsetesse hulkadesse, nt etnos või rahvus⁴. See laieneb argielu ökoloogikaks. Lavastuses „Varjupaik Ouroboros“ küsitaksegi, kuidas edasi minna, kuidas oma eksistentsiaalseid territooriume taasluua ning uusi tekitada, kuidas paljususes ja katkestustes ühiselt edasi toimida. Need olemuslikud küsimused on Roosna ja Flaki loomingus alati kesksel kohal olnud.

Kaos ja agressiivsete liikumismotiivide kakofoonia osutavad süsteemi kollapsile ja algselt varjupaigana loodud püünistesse takerdumisele. Inimene on selles maailmas põgenik iseenda eest ja enese ise asumisele saatnud. Ebakõlast jõutakse tagasi lavastuse alguse aeglasesse õõtsumisse, kogetud düstoopia jätab nüüd ruumi teineteisest läbi kulgemisele, pehmele eraldumisele, vigade lubamisele. Alles lavastuse lõpuks paistavad tantsijad üksteist märkavat. Igiliikurid peatuvad nagu hüljatud tuulepargi tiivikud. Kas inimkond sööb omaenda saba nagu müütiline madu või leiab igaüks varjupaiga eneses ja teineteises?

1 Lavastuse tutvustus Sõltumatu Tantsu Lava veebilehel https://www.stl.ee/lavastused/varjupaik-ouroboros.

2 Anu Jürisson, Pärnakate multimeedialavastus jõuab pärast Norrat ja Makedooniat kodulinna – Pärnu Postimees 19. I 2024.

3 Félix Guattari, Kolm ökoloogiat, tlk Ott Puumeister. Loomingu Raamatukogu, 2024, lk 8.

4 Samas, lk 25.