Isiklikud ja töötavad kehad Baltimaade nüüdistantsus

„Balti tantsu platvormi“ rahvusvaheline žürii oli teinud rikkaliku valiku: kolmel tihedal festivalipäeval nägi publik üheksat tantsuvälja mitmekesisust peegeldavat tööd.

MADLI PESTI

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Sõltumatu Tantsu Lava korraldatud ülevaatefestival „Balti tantsu platvorm“ 19. – 21. V Tallinnas.

Ülevaatefestival Baltimaade nüüdistantsu rahvusvahelise nähtavuse suurendamiseks on ellu kutsutud kolme riigi koostöös: Sõltumatu Tantsu Lava kõrval korraldavad seda Läti ja Leedu tantsuinfokeskus. Tänavu toimus „Balti tantsu platvorm“ esimest korda täismahus, katsefestival oli Leedus pandeemia­eelsel aastal.

Valikusõela mitu kihti. Lavastuste valikusüsteem on mitmekihiline: iga riigi tantsukunstnikud ja produktsioonimajad said esitada oma töid ja neid laekus üsna võrdne hulk, igast riigist ligikaudu 30. Nende seast sõelus iga riigi žürii välja kümme tööd, millest omakorda valis rahvusvaheline žürii igat riiki esindama kolm lavastust, peale selle mõned tööd ka lühiesitluse formaati. Rahvusvaheline žürii on eelkõige vajalik neutraalse hoovana, mis kindlustab valiku erapooletuse ning lisab kõrvalpilgu, et kavas oleks ka välismaisele publikule huvi pakkuda võivaid lavastusi ja kunstnikke. Eks ülevaatefestivali laiem eesmärk olegi pälvida välismaiste produtsentide ja kuraatorite huvi.

Rahvusvaheline žürii oli teinud rikkaliku valiku: kolmel tihedal festivalipäeval sai publik näha üheksat tantsuvälja mitmekesisust peegeldavat tööd. Lavastuste vahel on ühisjooni leida võrdlemisi keeruline, ent näiteks Leedust valitud kolmiku saab siduda sarnase temaatikaga: ema ja naise (keha) hakkamasaamine ühiskonnas.

Kui Anna-Marija Adomaitytė „Töölavastus“ räägib kehalisest ekspluateerimisest liinitööl ega ole tingimata soopõhine, siis otseselt naise ja ema rolli käsitlevad eksperimentaalse kompanii MMLAB „Tants objektile ja lapsele“ ning koreograaf-tantsija Raimonda Gudavičiūtė „Ema“. Kui MMLABi multimeediumlikus lavastuses põimitakse sõna- ja videokunsti, telesaadet ja kontserti lastetuse problemaatika üle arutlemiseks, siis Gudavičiūtė südamlikus koosliikumises tema kaheksa-aastase pojaga saab näha, milline on elu lapsega. Ühtlasi mõtiskleb autor töö ja pereelu ühitamise võimalikkuse üle.

Naise keha ühiskonnas. Adomaitytė sai oma „Töölavastuseks“ inspiratsiooni McDonald’sis töötades. Koreograaf-tantsijat köidavadki sotsiaalsed teemad ja eelkõige ühiskondlik vägivald.1 Lavastuses keskendub ta nüüdisühiskonnas töötamisele, kasutades selleks kordusi ja füüsilist pingutust. Teda huvitab, kuidas mõjutavad keha aeg ja pidev automaatne töö.

Jana Jacuka (Läti) soololavastus „Hirmu rutiinid“ lähtub isiklikest läbielamistest. Ta kujutab oma eluloolisi hetki nii sõna, heli kui ka objektide kaudu, kuid peamine meedium on hirmu kehaline läbielamine

Evija Sedola

Adomaitytė sammub tühjale valgele lavale asetatud käimislindil tempokalt ja masinlikult, tema pealiigutused on järsud ja käed valmis asju haarama. Hoolimata etenduse lühidusest tekkis mul vaatajana üsna kiiresti kummastav tajunihe: üks inimene tühjas valges ruumis kehastab erilaadseid rühmategevusi (ühel hetkel nägin enda ees tervet rahvatantsurühma). Üks inimene kehastab justkui massi ning seeläbi tajusin inim­eksistentsi masinlikkuse kohta tehtud üldistust.

Vastupidise emotsiooni tekitas Gudavičiūtė „Ema“, mis on liigutavalt isiklik ja helge atmosfääriga, peaaegu ainult liikumise kaudu jutustatud lugu ema ja poja suhtest. Põnev on jälgida ema ja poja erisugust keha ja liikumisvõimekust. Poiss teeb akrobaatilisi trikke, käib kätel, esitab breiktantsu. Ta on ema seljas ja kukil ning suhtleb emaga kehaliselt fantaasiarikkal moel. Publikusse kandub ema ja poja armastav suhe. Jäi mulje, et lavastus on valminud tõesti koostöös, et nii ema kui ka poeg on liikumismustreid välja pakkunud. Lavastuse tutvustuses on tõeselt öeldud, et laval on „kahe eksperdi empaatiline dialoog“, nad „arendavad uusi vaatenurki ema ja poja, soorollide ning kunsti ja elu suhetele“.2

Isiklikkus loeb. Lätist valitud kolmikust läks mulle samuti korda üks üdini isiklik lugu, Jana Jacuka „Hirmu rutiinid“, seevastu teised kaks valitud lavastust ei kõnetanud mind. Festivali avalavastus „Väga head minutid“ Salme kultuurikeskuse suures saalis (koreograafide Elīna Gediņa ja Rūdolfs Gediņši ning visuaalkunstnike Krista ja Reinis Dzudzilo koostöö) oli inspireeritud Läti avangardteatri lavastaja Asja Lācisest ja saksa-juudi filosoof Walter Benjaminist ning kujutas mehe ja naise kirglikku suhet, aga jäi liiga steriilseks ja külmaks.

Loojate mõte oli sulatada kokku visuaalkunst ja koreograafia, kuid ma ei näinud nende kahe kunstiliigi tugevat tervikut, vaid eraldatust. Koreograafia oli filigraanselt täpne ja nurgeline. Kujutavat kunsti esindasid geomeetrilised kujundid, lühikesed videolõigud ja kogu mänguruum – erkpunane kardinatest kuubik suurel laval. Seejuures torkas teravalt kõrva muusika puudumine – teadlik märk, mis mõjus ebamugavalt. Lavastusel oli aga ka dramaturgiline probleem, sest selle struktuur oli esimestest minutitest peale selge: koreograafilised lõigud vahetusid geomeetriliste kujundite ja videolõikudega, ent kui rangelt struktuuri korrata, hakkab vaatajal igav, ta teab täpselt, mida oodata.

Läti artistide duo IevaKrish ruumiline, heliline ja tantsuline installatsioon „Labryse maja“ pani kogeja kujutlusvõime proovile, sest publiku silmad olid kinni seotud. Tantsijad liikusid taburettidel istuva publiku ümber, kandes kaasas kõlareid, et ka muusika tekitaks ruumilise kogemuse. Lavastuse idee on ju väga vajalik – pakkuda tantsulavastuse kogemust ka pimedatele –, kuid mulle tundus, et selline kuuldeline koreograafia jäi kogemusena monotoonseks.

Isiklikest läbielamistest lähtub aga Jana Jacuka soololavastus „Hirmu rutiinid“. Lavastus on üpriski jutustava loomuga: Jacuka kujutab oma eluloolisi hetki nii sõna, heli kui ka objektide kaudu, kuid peamine meedium on hirmu kehaline läbielamine. Jacuka toob oma vägivaldse isaga koos elamise kogemuse ja hilisema eluhirmu esile ebakindlust väljendavate liigutuste (nt jalgade pidev liikumine) ja ka hingeldamise võimendamise kaudu. Jacuka maailm on habras, hirmu tundmine on igapäevarutiin. Ta kardab, et ta elukaaslane ei ärka enam hommikul üles. Kardab, et tema korteris on käinud vargad. Samuti loob ta ajaloolise silla ning räägib vanaemast, kellega sõdurid olid sõja ajal vägivallatsenud. Paratamatult läheb mõte praegusele Vene-Ukraina sõjale. Kas mitte kunagi mitte midagi ei muutu?

Mälu ja rituaalsus. Mälu ja isiklikkuse silla saab siit ehitada Eestist valitud tööni: Mart Kangro „Enneminevikus“ tegeletakse Kangro enda (etendamis)-ajaloo ja selle materiaalsusega, kuid publikut puudutab ka laiem mälu ja mäletamise teema. Lavastus on nagu Kangro üle paarikümne aasta pikkuse eduka rahvusvahelise koreograafi- ja etenduskunstniku karjääri entsüklopeedia, kus ta käib läbi oma loomingu peamised aspektid, näiteks isiklikkus, motiivide korduvus, erisuguste meediumide ja elementide põimimine ning huvi ühiskonna toimimise vastu.

Ent lavastus pakub usutavasti elamuse ka neile, kes ei ole Kangro pika loometeega kursis. Ei ole võimalik peegelneuroneid välja lülitada ega jätta kaasa elamata Kangro pikale liikumisjadale, mis saab alguse reipast vetruvast kõnnist, muundub seejärel märkamatult nurgeliseks hüplemiseks, millest saab otsekui derviši pöörlemine. Kangro pingestatud ja kontseptuaalselt mõtestatud kehakasutus on ekstraklass. Siin on performatiivne tegutsemine ja kordamine kui uue tähenduse loomise mehhanism määrava tähtsusega.

Festivali rahvusvaheline žürii oli Eestist veel välja valinud kaks eriilmelist lavastust: need olid Johhan Rosenbergi ja Jette-Loona Hermanise „Eden Detail“ ning Olmeulmade „Sanctum textum“ ehk „Pühakude“. Festivalil neid lavastusi järjest (üle) vaadanuna leidsin neist üllatavaid sarnasusi. See on üks festivali võludest: lavastuste ümber luuakse kontekst ja punutakse järgnevus.

Vaatamata esteetilistele ja mahulistele erinevustele ühendas neid lavastusi rituaalsus ja piiripealsus. Olmeulmade skulpturaalses tantsuteoses katsetatakse ruumilisi piire: neli koreograaf-tantsijat püsivad kogu etenduse jooksul Sakala 3 fuajeesse, Tõnis Saadoja puulatvade-maali alla, asetatud valgustatud kuubil. Teose salapärasust ja lummavust rõhutab kõrgetest akendest immitsev õhtuhämarus, tantsijate voogav liikumine ja nende meditatiivne häälitsemine. Liigutuste amplituud ja intensiivsus suureneb aegamisi, mängitakse lahti erisuguseid emotsioone. Liikumise ja hääle koosmõjul sünnib neljast kehast justkui üks organism, millest saab nagu inimeksistentsi mudel.

Festivali suurejoonelisim lavastus oli kahtlemata sel kevadel ka Eesti Teatriliidu tantsulavastuse aastaauhinna pälvinud „Eden Detail“. Programmis oli see asetatud järjestikku avalavastusega „Väga head minutid“. Kontrastsemaid töid on raske välja mõelda: kui Läti lavastus oli külm ja steriilne, siis Eesti noored rokkisid rituaalse performatiivsusega publikule näkku, nii et lavastuses ei ole jälgegi „nüüdisaegsele lavakunstile omasest minimalistliku kontseptualismi kontsentreeritud igavuse poeetikast“.3 „Eden Detail“ on täiuslik kõikehõlmava ruumi, heli, koreograafia ja materiaalsuse kogemus, mida juhivad erakordse performatiivse kvaliteediga etendajad oma kõikevõitva intensiivse kohaloluga. Lavastuses mängitakse lahti müüdid ja mütoloogiad mardisantidest modell-Barbiedeni, rahvamängud pannakse kokku elektroonilise muusikaga, esoteerika ja new age segatakse igasuguse kummardamise ja rituaalsusega. Mängitud maailm on lagunev, rebenev, õõvastavalt virvendav ja vilkuv, hüplik ja harali.

Lavastusest ei puudu huumor ega iroonia ning etendajad Hermanis ja Rosenberg veenavad oma ihulisuse ja energiaga. Eraldi performance’i-kunstnikuna üllatab Anne Türnpu, kes keerab kogetud mütopoeetilisele omailmale veel vinte peale. Lõpuks sulanduvad inim- ja looduskogemus justkui üheks: vatisarnane seeneniidistik on etendajad endasse mässinud ning kuuleme lausutavat seenenimetusi (teiste seas on õnneseen ja lapsepõlvik või -pilvik). Oma müüdiloomes ja -iroonias jõuavad Hermanis ja Rosenberg välja tänapäeva müüdini: kas pole modellindus ja barbindus ka mingi inimvorm, mida täita? Võime ehk nähtust inspireerituna küsida, kus asub või milline on meie päris identiteet. „Eden Detail“ näitab inimest justkui anumat, mis täidab etteantud vormi.

Kokkuvõtteks. Kas „Balti tantsu platvormil“ nähtud kehakasutuses ja liikumiskvaliteetides leidub ühisjooni? Nagu temaatikalt ja vormivõtetelt juba näha, oli programm ka liikumise poolest väga mitmekesine, ent mingeid paralleele on võimalik tõmmata.

Liikumise masinlikkuse, kestvuse ja inimvõimete piiride kompamisega tegelesid Kangro ja Adomaitytė: publik võttis nende lavastused vastu imetlusega, sest sellist liigutuse täpsust ja kestvust ei saavuta igaüks. Sarnane kogemus kehtib ka Olmeulmade seltskonna eriti vastupidavate kehade ja voogava liikumise puhul. Meeldejääv oli liikumise isiklikkuse kogemine Gudavičiūtė ja Jacuka koreograafilistes lugudes: publik võttis need vastu samastumise ja kaasaelamisega. Näha oli ka mõneti hingetut filigraanselt lihvitud liikumist (Gediņšite „Väga head minutid“) ning samuti imetlusväärse tehnilise täpsusega sooritatud, aga intensiivse energeetilise kohaloluga Hermanise ja Rosenbergi lavastust „Eden Detail“.

1 Iiris Viirpalu, Töö orjastab meie keha. – Postimees 17. V 2022.

2 Vt lavastuse tutvustust: https://stl.ee/lavastus/balti-tantsu-platvorm-2022-mother/

3 Kiwa, Agendid mustas materjalis. – TMK nr 4, 2021.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht