Ja kirjutada vaid, kui laul on tükk sind end …

Pille-Riin Purje

Üllar Saaremäe – oma teemat kandev, hoidev ja süvendav näitlejaRakvere teatris oli 14. novembril pidulik sündmus: Edmond Rostand’i heroilise värsskomöödia „Cyrano de Bergerac” viimane etendus (lavastaja Kalju Komissarov, esietendus 14. septembril 2007. aastal). Teatriõhtu muutis ainukordseks seegi, et etenduse lõppedes austati ja tänati Viive Aamiseppa, kes olnud Rakvere teatris 48 aastat ja kellele Puhvetipreili südamlik roll koosseisulise näitlejana viimane. Cyrano de Bergeraci rolli eest pälvis Üllar  Saaremäe 2007. aasta parima meesnäitleja auhinna. Kui õiglaseks osutus tunnustus, tõestas näitleja kogu lavastuse eluea vältel, täiustades rolli viimse hingetõmbeni. Olen pädev seda väitma, kuna olen näinud „Cyrano de Bergeraci” 33-st etendusest 24.

Mitte ükski neist ei kuulu „reaetenduste” kilda. Tõsi, viimane etendus ei olnud nii emotsionaalne, kui vaataja hing igatses: põhjuseks telekaamerad, mis tingisid kogu trupi kõrvalpilgulisema mängulaadi.  Võimalik, et teleekraanil toimib see hiilgavalt, ent teatrisaalis hajus osake hüvastijätu siirusest. Ehk võiks lavastuste salvestuse ajastada siiski varasemaks kui viimne etendus? Pole hoopiski tühine, kuidas teater saadab kaduvikuteele oma sündmuslavastusi. See on kõnekas märk teatri vaimsest tervisest, hoolimine nii näitlejatest kui publikust. Cyrano de Bergerac, kes teatavasti lahkub Kuu peale, saadeti teele väärikalt: kuulutati välja neli viimast  etendust. (Mõruvõitu paralleelina ei anna hingerahu, kui hooletult, hajutatud viimaste etenduste planeeringuga kadus Pärnu Endla afišilt Tom Stoppardi „Rock’n’roll”, sisukas lavastus, samuti auhinnatud rolliga – Piret Laurimaa.) Milles seisneb Üllar Saaremäe Cyrano fenomen? Meenutagem lavastuse reklaamiklippi: Saaremäe sõidab teatrihoovi, autos üürgamas Sex Pistols, ta noogutab punkbändi rütmile ja sõnumile keskendunult kaasa, siseneb siis  teatrimajja, kus muundub ninatargaks de Bergeraciks. Intensiivne teleklipp on sisulisem kui esmapilgul näib: Üllar Saaremäe mängis Cyranod isikliku veendumusega, suveräänse elutunnetusega, kirgliku sisima muusikaga, mis väljendus luules.

Saaremäe näitlejateemas ja natuuris on luulel aukoht. Tema Cyrano olemuse määrab luuletunnetus ja -tundlikkus. Siit võrsub eesti lavadel haruldaseks jäänud värsivaldamine, rütmide ja sisu täpne tasakaal. Selle Cyrano jaoks oli luule nii kaitsekiht kui sisemine vabadus, elamise viis ja žanr. Rolli mahtusid nõtke ballaad-duell, sarkasmist särtsuvad epigrammid, tundlik armastuslüürika, viimaks iseenda kujuteldavale hauakivile visandatud elegantne epitaaf. Cyrano finaal, lahkumine Kuu peale, poeedi „kukesulg” sõrmede vahel, sisendas usku vaimusfääris kestma jääda, „surm kah” eluluules olematuks kuulutada. Seegi on  Saaremäe loomingut läbiv teema („Johannese passioon”, „Oscar ja Roosamamma”). Cyrano võime tajuda elu kui luulet, kui kunstiteost, tema oskus usaldada kujutelmade tõelust viib selleni, et luule hakkabki määrama inimsaatusi. Luulekauge natuuri Christiani, keda Margus Grosnõi mängis aina ausama tõetunnetusega, saadab see kirglik kujutlusmäng surma. Antud lavastuses ongi see traagilisim, kuna Marin Mägi Roxane, loomuldasa  pigem heitlik lapsnaine kui daam, oleks selle Christiani jaoks nagu loodud ja vastupidi. Üllar Saaremäe tegelaskuju paradoks peitub selles, et ta üdini poeetiline romantikuhing, ta lootusetult elujaatav ja vitaalne loomus, mida isegi „vägev nina” pigem ergastab kui haavab, ei vajagi maise naise armastust, sest tema sees vulkaanina pulbitsev luule on võimsam ja jäävam. See ei tähenda varjatuma, traagilisema allhoovuse puudumist  Cyrano mehelikus lavaelus. Ometi jääb Saaremäe tegelaskuju lõpuni terviklikuks, suudab oma isiksuse jõuga ka surres toetada ellujääjaid. Ideaalitruudus, vaimne kompromissitus, tema enese aukoodeks on see, mida väljendab Cyrano kreedomonoloog „Kuid laulda, olla prii …” ja mis puudutab publiku hinge. See mees on harvanähtavalt vaba: sõnade, mõtete ja tegude ühtsuses. Tal on mahti sõjaväljal nii armastuskirju komponeerida, Descartes’i  lugeda kui täpsete sõnadega võitluskaaslaste vaimu turgutada – kõike hasartselt, loovalt, lennukalt. Tema teab, et inimese pärisosa ei ole orjata galeeril (tekstiviide Molière’i „Scapini kelmustele”), ja ta ise elab selle veendumuse valguses. Ta võib olla keevaline, mõtlematu, kangekaelne, kuid mitte iial alatu. Võitleb saja mehega, et kaitsta üht luulelist joodikut, kuid ei ründa kunagi kedagi selja tagant – nagu viimaks  mõrvatakse ta ise, sest silm silma vastu oleks Bergeraci moraalne üleolek nii võimas, et iga intrigaanist vastane kaotaks duelli enne mõõkade ristamist.

Õpetlik on seegi, kuis teatrijuhist näitleja Üllar Saaremäe maksimalistlik mängurõõm nakatas ka inertsemaid partnereid, ta liidriroll kujunes määravaks suure näitetrupi ansambliks vormimisel. Vahest kõige terasemat mõttekaaslust hoovas koosmängust Toomas  Suumaniga Le Bret’ rollis; kõige vallatumaid piruette sooritas Ülle Lichtfeldt Lise’i väikses, ent säravas osas; oma rollišansi kasutasid täiel määral ära Eduard Salmistu (luuleline pagar Ragueneau), Peeter Rästas (Sancho Panza tõugu Lignière), Indrek Apinis (noor innukas musketär) jt. Väärtuslik kogemus, meistriklass oli „Cyrano de Bergerac” igale laval viibijale, rolli mahust sõltumata. Saali paistis hämmastava selgusega, kes kuidas on arenenud.  Võiksin kirjutada igast nähtud etendusest essee, mida leheruum mõistagi ei võimalda. Üks drastiline äpardus juhtus 2008. aasta 8. aprillil, kui lahinguvälja stseeni sõjasuitsus pistis plärisema teatri tuletõrjesireen. „Häiresignaal” viis improvisatsioonisuutliku Saaremäe viivuks rollist välja, teatrijuht temas sööstis kontrollima teatrimaja tulekindlust ja meelest pühiti olulised tekstikohad, partneridaitasid edasi.

Sama aasta 6. mail purunes duellil Cyrano mõõk, pool mõõgatera lendas saali. Saaremäe  leidis peagi kohase riimiviivu, võimaluse publikult otse küsida: „Mu mõõk ei haavanud siin kedagi vist, eks?!” ning ära oodata vastuse. Kordumatu teatriajalooline viiv sündis mõjusal eelviimasel etendusel 2. novembril Ugala laval. Kuna Rostand’i näidendist astub läbi „keegi d’Artagnan”, oli algusest peale õhus idee, et „Cyrano de Bergeraci” lavalise võitluse seadja Indrek Sammul, unustamatu d’Artagnan Elmo Nüganeni lavastusest, ilmuks kord ses rollis. Ja  eelviimasel korral ta tuligi. Ilma musketärimantlita sisenes ta vaikselt, delikaatse legendina, kes mängis end ainsa repliigiga suurde plaani. Üllar Saaremäe Cyrano ja Indrek Sammuli d’Artagnan kätlesid lugupidavalt – kaks võrdväärset isiksust, kaks olulist lavakuju ja saatuse tahtel sel ajajärgul ka kaks peanäitejuhti …

Hetk, mis vääristas teatrikunsti kaduvuse ja jäävuse ühtsust. Heroiline värsskomöödia „Cyrano de Bergerac” on näitemäng, millesarnaseid praeguses  trivialiseeruvas ning müügiedu nõudvas teatriajas kohtab harva. Ometi tahaks uskuda, et rohkem kui eneseabiõpikuid vajab inimhing luulet. Et olude kiuste on ja saab olema veel mehi, kes murravad ainelisest piiramisrõngast välja vaimse läkitusega. Üks tõik ei anna mulle asu. Pärast Cyranod ei ole näitleja Saaremäe mänginud ainsatki uut lavarolli. Kas auhinnaroll on seadnud lati kõrgusele, mis võib edaspidi kujuneda kammitsaks?  Või oleks üllam parafraseerida Bergeraci monoloogi: “Ja olla laval vaid, kui roll on tükk sind end …”.

Üllar Saaremäe on praegu üks väheseid oma teemat kandvaid, hoidvaid ja süvendavaid näitlejaid meie teatripildis.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht