Ja mu õnn võiks olla suur …

„Meeletu“ võtmemõtteks on tõdemus, et kes ikka vaest inimest tahab vaatama tulla, aga vaat rikka loba tasub tähelepanelikult kuulata.

ANDRUS KARNAU

Saueaugu teatritalu „Meeletu“, autor Jaan Tätte, lavastaja Margus Kasterpalu, kunstnik Rebeca Parbus, liikumisjuht Ingmar Jõela. Mängivad Pääru Oja, Katrin Pärn, Tõnu Oja, Meelis Rämmeld, Helo Kaplinski jt. Esietendus 30. V Saueaugu teatritalus.

Jaan Tätte näidendi „Meeletu“ lõpupilt jätab kõik võimalused tõlgendusteks valla. Õigupoolest on üsna raske aru saada, mis see siis oli, ja edasi kerkib juba küsimus, mida õigupoolest autor on tahtnud lugejale öelda. Kui näidend ümber jutustada, siis on peategelane (filmis kannab ta nime Toomas) ära andnud kogu oma vara ja lahutanud abielu. Näidendi lõpuread aga tühistavad need käigud, viidates, et tegelikult ei ole ta loobunud oma tulutoovast ettevõttest ja võib-olla kujutas üldse seda ette, et läheb elama vanasse majja järve kaldal.

Tätte „Ristumine peateega“ on jätnud tema loomingule mammona varjundi: kõik keerleks justkui raha olemasolu ja puudumise ümber. Nii ka näidendis „Meeletu“, kus võtmemõtteks on tõdemus, et kes ikka vaest inimest tahab vaatama tulla, aga vaat rikka loba tasub tähelepanelikult kuulata. Viimane on minu vabakäeline parafraas.

Realistlikust vaatepunktist on „Meele­tut“ tõlgendanud ka Margus Kasterpalu lavastuses, mis esietendus mai lõpul Saueaugu teatritalus. Unenäolisust on seal vähe. See on üks lihtne lugu, kus mees jääb ilma kõigest oma elus: ta jääb ilma tulusast ärist ja truust äripartnerist, abikaasast ja armukesest ning tagatipuks lendab tuulde kogu ta maine vara. Kõike seda teeb ta petliku kujutelma pärast, et temast võiks saada Valguse koguduse prohvet. Kui peategelase illusioon puruneb, jääb alles vaid üks naabrimees.

Mitmeti tõlgendatavusest loobumise hinnaks kujuneb lihtne lugu, mida on kerge jälgida ja millele veel kergem kaasa elada. Lavastuse finaaliks astub publiku ette trupi ansambel, kes saadab vaatajad koduteele Tätte „Sõprade lauluga“ nr 2.

.. mõtleksite siis ei rohkem ega vähem

kui et kurat teab, mismoodi tal seal läheb.

„Meeletu“ peaks meeldima kõikidele Pääru Oja austajatele: ta saab mängida, möllata, lõbutseda ja lõbustada. Tal on palju ruumi, teised näitlejad jätavad talle selle. Lavastuse algus on palju­tõotav. Vaatad ja kuulad Päärut ning tunned, kuidas ta kannab publiku sõnadega ja kujutlusvõimega kuhugi näitemängu sügavusse, kaugetesse 1990. aastatesse, kui maksis veel kroon ja mobiiltelefon oli imeasi.

Väikese, aga võib-olla kõige suurema saladusega rolli teeb Helo Kaplinski. Ta mängib nimeta tüdrukut, kes käib peategelase unedes. Suveteatri asi – juuni algul olid lõikavalt külmad ilmad isegi Eestimaa suve kohta, pealtvaatajad lõdisesid, kindad käes ja suusamüts peas, aga tüdruk lippas ringi sitsikleidiga. Kuidas tal külm ei hakka? Aga mure selle pärast polnud ainus ega peamine põhjus, millega tähelepanu köita ja mõista anda, et midagi on tema rollis veel peidus.

Katrin Pärn teeb paar väikest osa, Tõnu Oja ja Meelis Rämmeld samuti, lavale astub ka lavastaja ise ning lisaks neile Jakobi mäe teatristuudiolased. Pärn mängib ahnuse paljusid varjundeid, nagu ka Tõnu Oja. Rämmeldile jääb meeleheitel mees, kelle elus polegi enam palju peale kartulikasvatamise.

Maaelu realistlikkus lõikab lavastusse mitmel puhul. Küll on Mart Laar traktori ära müünud, viidates laialt levinud arvamusele tema valitsuse põllumajandusvaenulikkuse kohta. Vallavanem võtab altkäemaksu, ilmselt on/oli seegi igapäevaelu kahetsusväärne reaalsus.

Praeguse argipäeva tõsiasjade juurde käib ka lavastuse lõpplahendus, kus ühel hetkel saab teatrietendusest eneseabi- või raviseansike. Kogudustes on osalejatel kombeks teenistuse lõppedes üksteisele midagi head soovida. Etenduse sellises lõpus võib muidugi näha ka teatavat eneseirooniat, sest Saueaugu suvelavastusi saab ju samuti võtta teatud piirist justkui koguduse, teatrikoguduse rituaale.

Meelis Oidsalu kirjutas Viimsi Artiumis mängitud „Tuhkatriinumängu“ kohta, et Pääru Oja on loobunud rollide loomisest ning laenab lavastustele oma nime ja nägu.* Selle väitega ei taha ma kuidagi nõus olla ei Viimsi ega ka Saueaugu lavastuse puhul. Viimase murekoht on pigem see, et kuna lavastaja käsitlus näidendist on lineaarne, jääbki vastuseta küsimus, milline on „Meeletu“ peategelase sisemine vedru, motivatsioon üht või teist laval teha. Ma ei oska seda kuidagi näitlejale süüks panna: tema mängib selles mõttelises ruumis, mis talle loodud. Pääru Oja täidab oma rolli puu otsas rippumise ja laastukatusel ronimisega, nii et pilpad lendavad, aga ühel hetkel jääb sellest kõigest väheks.

Tätte näidend pole ju lihtne lugu. See võib tunduda selline, sest on kirjutatud sihilikult nii, et igaüks, kel jaksu lugeda, suudaks seda jälgida. Vähesed aktsendid vihjavad peidus poolele, mille võiks lavastuses avada sel moel, nagu tegijad parasjagu õigeks peavad.

Paremat kohta kui Saueaugu talu –naabrusse jäävad Kullamaa kirik ja Suure-Lähtru mõis, õigupoolest seisab see nende vahel – on „Meeletu“ lavastamiseks raske leida. Dekoratsioone ei peagi ehitama, madal ait omast käest võtta. Helikujundusegi tegid juunis linnud. Augusti lõpus, kui lavastust taas mängitakse, ilmselt laululindudega enam rõõmu pole, aga siis kuuleb küllap sookurgede kluuksumist.

Nalja saab Saueaugu „Meeletu“ lavastuses ka ning lavalt kuuleb õpetlikke tähendamissõnu, mille puhul polegi enam kindel, kas need on mõeldud publikule sõna-sõnalt meeldejätmiseks või on see ikkagi osa näitemängust.

Tätte näidendi põimimine tema lauludega polegi suvelavastuses üldsegi kehv mõte. Saueaugul kõlas neid ainult üks, aga vaataja võib ju ise edasi kuulata või isegi kontserdile minna. Kui võtta sõna-sõnalt laulureast „ja mu õnn võiks olla suur“, siis mis võikski olla huvitavam kui otsida lavastusest lihtsa ja hea elu retsepti.

*Meelis Oidsalu, „Tuhkatriinumäng“ kui õnneliku lõputa spaateatriseanss. – Eesti Päevaleht 4. V 2023.