Jääpangale unustatud näitleja

Diplomilavastus peaks olema üleminekuriitus, milles nauditakse õpitut, et siis maailma minna ja näidata, kui hästi või halvasti õpitut säilitatakse ning arendatakse.

KAUR RIISMAA

Tartu Uue teatri ja TÜVKA „100 m more“, lavastaja Elar Vahter, kunstnik Tuuli Omler, dramaturg Sven Karja, liikumisjuht Hanna Junti, videokunstnik Maria Elisaveta Roosalu, valguskunstnik Henrik Mütt, kostüümikunstnik Kreet Kärner, muusikaline kujundaja Marianna Liik. Mängivad Mari Anton, Karolin Jürise, Loviise Kapper, Silva Pijon, Hans Kristian Õis, Mathias Einari Leedo, Stefan Hein ja Kristjan Poom. Esietendus 9. V Tartu Uues teatris.

Filmis „Armastus on see“ („Love Actually“) saabub jõulude eel koolist koju laps, kes teatab emale, et ta on valitud kooli jõululavastusesse homaari mängima. Ja mitte lihtsalt homaari, vaid esimest homaari! Emal jääb üle vaid imestada, kui mitu homaari siis Jeesuslapsukese sõime juurde kogunes – ilmselt rohkem kui üks. Viljandi kultuuriakadeemia XII lennu diplomilavastuses on õige mitu homaari, näitlejad neile lisaks.

Kaheksa meest jääpangal. Lavastuse „100 m more“ loo raam on äärmiselt lihtne ja lollikindel. Kaheksa kalurit ja nende kaks hobust jäävad talvisel merel lõksu rannast lahtimurdunud jääpangale. See triivib avamerele, mööduvad päevad vilisevas meretuules, ahastuses ja lootuses. Sellised kindlad raamid – olgu nendeks siis saar Vaikses ookeanis, uurimisjaam planeedi orbiidil või Martha ja Georgi elutuba – isoleerivad tegelased muust maailmast ning tekib pisikene maailmamudel.

See on ruum, kus autor mängib läbi teda huvitavaid probleeme, ehitab ja lõhub maailma nii nagu see pole elu argises üldisuses võimalik. Millised on ootamatus olukorras tekkivad hierarhiad? Kas argpüks osutub teose lõpuks kangelaseks? Kas paha saab karistuse? Mis üldse on paha? Kui surm on sõna tõsises mõttes silme ees, siis kas kedagi saabki üldse enam hinnata heaks või pahaks? Kas Jumal võtab elu, kui annab mineku piiril inimesele lootuse? Lavastuses „100 m more“* neid küsimusi ei esitata. Näitlejate roll paistab olevat lihtsalt kirjeldava teksti andmine, et publik teaks, mitu päeva kalurid on keset merd hulpinud.

Nende kaheksa kaluri omavahelised suhted tekivad hetkiti – keegi osutub ahneks, keegi altruistlikuks –, aga need ka lagunevad kohe, kui selgub, et ahne polegi tegelikult nii ahne ja altruist pole nii altruistlik kui alguses paista laskis. Need hetked on lavastuses imelised, ent mulle näib, et need on pigem sündinud millegi kiuste, mitte seepärast, et nii on õige või nii on vaja, kuna kunst nõuab. Need on hetked, milles pole õnnestunud näitlejas tappa tema loomis- ja mängurõõmu.

Lavastuses „100 m more“ jäävad kaheksa kalurit lõksu rannast lahtimurdunud jääpangale.

Gabriela Liivamägi

Lavatäis kola. Thespise kunst ei armasta püsse, mis on laval, aga vaikivad, sest asi laval peab toetama näitleja mängu, näitleja ei peaks mängima asja tõttu. Lihtsalt seepärast, et kellelegi tundus vajalik riputada seinale püss. „100 m more“ laval on markeeritud paat – metallraam harvade küljeplankudega. Korraks keeratakse paat külili, korraks tõuseb see mõned meetrid lavapinnast lahti. Ühes stseenis sõidab lavale vann, mis samuti tähistab laeva või paati. Laval on kaamera, mis edastab sürreaalseid pildikesi kehaosadest või näitlejate ilmetest. Lõpus toimub n-ö Neptuni pidu, milles vihmavarjudest on saanud (vahva leid tegelikult) millimallikad, ilmuvad homaarid ja kaheksajalg.

Kogu selle kola sees tekib mul küsimus: milleks? Seda kolahunnikut on proovitud seada mingisse talutavasse narratiivi, ent niipea kui lugu hargnema hakkab, lõhub selle mõni ese, mis nõuab endale tähelepanu, nõuab, et näitleja teda kasutaks, nõuab, kuna ta lihtsalt asub laval või selle kõrval. Loomasõbrana jäi mind painama küsimus: mis sai hobustest? Ma ei mõtlegi, et keegi oleks kehastunud hobuseks. Aga kas kogu selle butafooria kasutamise asemel poleks olnud kunstiliselt huvitavam mängida ka kujuteldavaid hobuseid? Kas tegelaste suhteid ei saanuks mängida hobuste kaudu, neid mängu kaasates? Lavastuses mainiti paaril korral, et jääpangal on ka kaks hobust – nälja korral on võimalik nad ära süüa –, kuid näitlejate liikumises ega lavalises mõtlemises ei paistnud neid kusagil olevat.

Iga meri pole meri. Lavastuses (või selle ettevalmistuses) on kasutatud hulgaliselt mitmesuguste autorite tekste Uustulndist Kafkani, seejuures on lavastuse aluseks Rudolf Blaumanise novell „Surma varjus“. Need on vee- või mereteemalised tekstilõigud, mida näitlejad jutustades saali hüüavad. Aga vaatajana ei saa ma mitte alati aru, miks just see tekst, miks just siin? Odüsseuski sõitis kümme aastat merd, kuid tema meri ja tema kogemus on teistsugune kui nendel kaheksal surma suunas hulpival kaluril. Mere teema – selle asemel, et lavastada lugu, lasta näitlejatel mängida ahastust või januse rõõmu soojast inimverest – näib olevat lootusetu katse koguda mingi ühise nimetaja alla esemete ja tegevuste kakofoonia.

Selle sees näivad kaheksa kalurit veel lootusetumana, näib nagu oleks nad lõplikult unustatud. Unustus paisub groteskseks ühes tantsunumbris, milles näitlejad heidavad oma neoonvärvides kalamehejakid ült. Habemikel poistel on seljas sinivalgetriibulised särgid, tüdrukutel sillerdavad rinnahoidjad, mängima hakkab tubli tümpsuga reivimuusika. Nagu oleks Jaan Tätte ühes oma elu tumedas ja mahavaikitud episoodis teinud koos Caatriga muusikavideo Alo TV-le.

Unustusekunst. Näitleja tegeleb unustusekunstiga, kunstiga selle kaduvuse kõige kirkamas tähenduses. Näitleja kaob, ja sajandite pärast ütleme suurtegi annete kohta lihtsalt, et oli suur anne. Näitlejad on kaduviku mehed ja naised ning „100 m more“ on selle kaduvuse apoteoos. Miks mulle nii tundub? Sest nad tegelikult tahavad mängida. Kavalehel on trupi foto ja nende nägudelt, nende silmadest vaatab vastu see koolilõpuuljus, mida reaetendused ja reklaamitöö alati ei suudagi summutada ning mis hõõgub edasi pärast aastakümneid teatritööd.

On imelisi misanstseene ja heledaid hetki, kus näitlejad paistavad mängivat hoolimata millestki muust enese ümber. Neil on põnev, nad saavad kasutada õpitut, väikesed koomilised momendid, milles sisaldub lapsed teatrikooli toonud ja näitlejateks kasvatanud kirg. Nad paistavad andekad inimesed, ma usun, neid ootab tulevik. Lavastuslikult oleks olnud põnevam, kui näitlejal oleks lastud mängida millimallikat või homaari (või hobust), selle asemel, et talle mingi imelik torbik pähe panna või vihmavari kätte anda. Kola saan ma vaadata kuuris ka, näitlejat mitte. Eriti kooli lõpetavat näitlejat.

Diplomilavastus on ainuline hetk näitleja elus. Ta pole enam tudeng, ta ei käi iga päev kooli proovisaalis higistamas ja verd valamas, aga ta pole ka veel näitleja selle elukutse miinuste ja plussidega. Veel pole tarvis minna hommikul jõululavastuse proovi ja õhtul mängida kahelauselist rolli menukirjaniku tükis. See on hetk, mil noorel inimesel on kõik tehnilised oskused, aga veel pole olnud neid oskusi kulutavaid kompromisse ideaali ja reaalsuse vahel.

Diplomilavastus peaks olema üleminekuriitus, milles nauditakse õpitut, et siis maailma minna ja näidata, kui hästi või halvasti õpitut säilitatakse ning arendatakse. Mitte mitmetunnine Gesamtkunstwerk, vaid trupi ja soolode totaalne mäng, vabadus katsetada, läbi kukkuda, püüelda, uuesti põruda ning esietenduse lõpus saalis tuttavaid nägusid nähes tõdeda: ma andsin endast kõik. Selle mängu kese peaks olema näitleja oma keha ja hingega, mitte torbik või vihmavari.

Aga on. On heledaid hetki. Väga põnevat mängu aja ning ruumiga, oma ja teise kehaga, on trupihetki ja on soolo­hetki. Neid ei saa ümber jutustada, ja nende pärast maksab küll pilet osta ning kaks tundi ühe koha peal istuda.

* Miks „more“ ja mitte näiteks teemaga sobiv ning irriteerivalt mitmemõtteline „100 m veel“, jääb selgusetuks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht