Juhuslikkuse õnn ja õnnetus

Kuidas olla või saada hingeliselt vaba(ks) meie endi või teiste seatud kammitsates(t) – see on Jaan Tätte „Õnneliku tunni“ üks peamisi teemasid.

RAIT AVESTIK

Jäneda Pullitalliteatri „Õnnelik tund“, autor Jaan Tätte, lavastaja Gerda Kordemets, muusikaline kujundaja Markus Robam, valguskunstnik Märt Sell. Mängivad Andrus Vaarik, Liis Lass, Argo Aadli, Nils Mattias Steinberg, Kersti Tombak ja Jessica Agneta Kari. Esietendus 21. VI Jäneda Pullitalliteatris.

Ajakirjanduses on rõõmustatud, et üle pika aja on taas endast kui näitekirjanikust märku andnud Jaan Tätte, kelle värske näidend „Õnnelik tund“ (2018) esietendus suve algul Jäneda Pullitalliteatris. Rõõmustamiseks või vähemasti kõrgendatud ootuseks on ka põhjust, sest umbkaudu 15–20 aastat tagasi lavastatud Tätte näidendid pälvisid üldrahvaliku armastuse (eelkõige just tekstid, seejärel lavastused ja filmid), kuna need olid ühelt poolt sügavalt eksistentsialistlikud, teisalt aga üldrahvalikult lihtsad ja arusaadavad ning – mis kõige tähtsam – puudutasid publikut sügavamalt kui teised väliselt samalaadsed suhtekomöödiad.

Ent kas need ongi üldse komöödiad, kuigi paistavad sellistena? Kõnekas on ka tõsiasi, et näiteks „Ristumist peateega“ ja „Palju õnne argipäevaks“ on lähiminevikus lavastatud ka harrastusteatrites (ja mitte ainult Eestis), seejuures aga vähestes kutselistes teatrites, sest Tätte tegelaste edukas esitamine nõuab näitlejalt teatud teatrispetsiifilist võimekust.

Kuidas olla või saada hingeliselt vaba(ks) meie endi või teiste seatud kammitsates(t) – see on ka nüüdse „Õnneliku tunni“ üks peamisi teemasid. Lavastust tutvustavatest artiklitest on jäänud kõlama, nagu oleks see näidend hoopis midagi teistsugust võrreldes Tätte varasematega. Sellega ei saa päris nõus olla, sest kui vormilises mõttes on „Õnnelik tund“ tõesti mõnevõrra lõdvema kompositsiooniga, pigem hunnik mitmemõttelisi dialoogikatkeid ja vaimukaid mõtteteri kui läbikomponeeritud sündmusahel, siis sisult ajab Tätte ikka ühte ja sama asja – näeme lausa tuttavaid tegelasi ja vaatajana mõtleme juba mõeldud mõtteid. Aga kuna Tätte räägibki (elu)olulistest asjadest (õigemini suunab meid olulistele asjadele mõtlema), seda ilma keerutamata ja targutamata (poeetiline keerutamine siiski on), siis ei saa seda kordamist mitte kuidagi ka ette heita.

Kui teatrite sisehooajal sünnivad lavastused üldjoontes mingeid enam-vähem kindlakskujunenud radu pidi, siis suvised ettevõtmised on kujunenud tihtipeale vabameelsemalt. „Õnneliku tunni“ tegijad pole teinud saladust juhuslikkuse võlust ja valust – näidendi tellis tükk aega vaikinud näitekirjanikult, otse öeldes, kohalik kõrts, otsiti lavastajat ja jõuti Gerda Kordemetsani, kes oli sunnitud suvetöödest vabadest näitlejatest kiiruga trupi moodustama.

Maakõrtsi satuvad abikaasad Sulev (Argo Aadli) ja Rutt (Kersti Tombak), kes on jõudnud lahkuminemise veerele, ent enne on kõrtsiperemehel Simmul (Andrus Vaarik) rääkida neile mitmeid mõistujutte.

Ain Paloson

Tuleb tunnistada, et üldiselt ja kokkuvõttes on see „ettekavatsetud juhus“ meie selle suve teatripildi taustal igati publikusõbralik. Huvitav, kas näidendi publikusõbralikkus kasvaks või kahaneks, kui seda saaks lavastuseks ette valmistada sisehooajal ja teatrisaalis, ilma suvesaginata? Selline siiras huvi oleks näiteks ka Ott Kiluski „Kirvetüü“ osas, mida Vanemuine mängib Tartu endises tehasehoones.

Õnnelikus tunnis“ satuvad maakõrtsi ühel ajal kaks paari: keskealised abikaasad Rutt (Kersti Tombak) ja Sulev (Argo Aadli) ning noored äsja tutvunud Kerli (Jessica Agneta Kari) ja Priit (Nils Mattias Steinberg). Vanemad tegelevad mehe eestvedamisel ja naise üllatuseks lahku minemisega, nooremad naise initsiatiivil kokku minemisega. Üdini igapäevane situatsioon, aga kuna Tätte näidendite oluline nüanss on nende muinasjutulisus (mis ei tähenda midagi üleloomulikku, vaid seda, et „nii juhtub ainult filmides või teatris“), siis tänu taeva või põrgu kingitustena paistvate ja käituvate kõrtsiperemehe Simmu (Andrus Vaarik) ja sinna juhuslikult just sel päeval tööle tulnud kõrtsitüdruku Sulle (Liis Lass) teenindusele või eksiteel olijate teenimisele leiab aset üks õnnelik tund. Silmad avanevad, mõte selgineb ning happy hour’ist saab happy end. Üks pere jääb terveks, teine eos surnud liit sündimata.

Kuigi Vaariku natuke ivanoravalik või osvaldlik (Vaariku tegelane filmist „Ristumine peateega“) kõiketeadjast talupojatarkusega tegelane nimetab ennast jumalaks, ei maksa siin näha midagi religioosset, sest nii Tätte kui ka Vaariku jumal on inimene ise. Asjade korda ajamiseks tuleb vaid aega leida, et mõelda, või siis tuleb aega leida, et kiiruga mitte üle mõelda.

Liis Lassi stiilipuhtalt esitatud Sulle (kes mitte kunagi ei saa sulle) puhul saab tõmmata paralleele Tätte „Meeletust“ tuttava tüdrukuga, kes ilmub kriisis meest justkui kiusama, aga tegelikult aitab mõista, et tahta tuleb hoopis kedagi teist ja midagi muud.

Kersti Tombak on Kordemetsa lavastuste-ettevõtmiste püsinäitleja ning selles koos kulgemises on Tombak näidanud end huvitava ja võimeka näitlejana. (Siinkohal tuleb mainida ka kandvat rolli kevadel ERMis Kordemetsa lavastatud „Ööpiltnikes“.) Koos Argo Aadliga moodustavad nad „Õnnelikus tunnis“ küll stereotüüpse, ent mitte standardse väikekodanlasteks väsinud-vajunud paari, kelle mängimisel on suutnud näitlejad ilusti tasakaalus hoida koomilise ja traagilise.

Noorte näitlejate Steinbergi ja Kari tegelased on mõnevõrra nurgelisemad, aga alles teineteise kompamise staadiumis olevate noortena ilmselt igati asjakohased.

Kordemetsa kui lavastaja töö on seisnenud peaasjalikult näidendi lavaletoomises – Tättet saame üsna puhtal kujul. Siiski on lavastaja pisut arusaamatutel põhjustel lisanud proloogiks ühe lühi­stseeni, mis ilmselt oli mõeldud kontseptuaalsena ja andma Tätte loole mingit lisamõõdet. Arvestades ka n-ö rollist väljas esitatud laule-tantse, on lavastus estraadiliku hõnguga. Ka tegelaste monoloogid, mille esitamisel muu lavategevus hangub, võimendavad pigem mainitud hõngu kui seda, mida autor on tahtnud nendega öelda. Õigemini on siin küsimus lavastuslikus lahenduses. Sama käib ka kahe paari dialoogide kohta, mida vaheldumisi esitatakse – kui üks paar suhtleb, siis paraku teine paar on sunnitud kangestuma ja ootama oma kõnejärjekorda. Ilmselt saaks selliseid olukordi kuidagi leidlikumalt lahendada. Ei julge kinnitada, et mainitud hõng oligi lavastaja eesmärk, aga ilmne on, et Tätte tekst sisaldab piisa­valt seda, mis võiks lavastajat (koos kunstniku ning valgus- ja muusikalise kujundajaga) meelitada mõningasele kujundirikkusele. Loomulikult mõõdukalt ja maitsekalt eelkõige.

Nagu öeldud, „Õnneliku tunni“ publikusõbralikkust on kogetud. Aga seda Tätte sidrunit võiks veel pigistada.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht