Ka koolis võib sündida Teater

Sel kevadel üllatas Tallinna 32. keskkool teatrisündmustega, mis ületasid selgelt kooliteatri piiri nii repertuaarivalikult kui ka tasemelt.

JAAK ALLIK

Tallinna 32. keskkooli näiteringi KOKK „Külmetava kunstniku portree“, autor Mart Kivastik, lavastaja Eva Kalbus. Esietendus 27. V rahvusraamatukogu teatrisaalis.

Tallinna 32. keskkooli XII d klassi „President“, autor Olev Remsu, lavastaja Toomas Lõhmuste. Esietendus 15. V Kopli rahvamajas.

Tallinna 32. keskkoolis on antud 1971. aastast peale enam-vähem järjepidevalt õpilastele muude tarkuste kõrval ka teatriõpet. Gümnaasiumi astumisel korraldatakse üleriigiline konkurss ja teatriklassi pääseb 18 paremat. Kooli vilistlaste seas on Andrus Vaarik, Anne Veesaar, Raivo E. Tamm, Gerda Kordemets, Toomas Lõhmuste, Vilja Palm, Roland Laos ja teisigi nimekaid teatritegijaid.

Teine kool Eestis, kus käib alaline teatriõpe, on teatavasti Vanalinna Hariduskolleegium (VHK). Kui VHK õpilased (ja õpetajad) on end millegipärast põhimõtteliselt eraldanud üleriigilisest kooliteatrite liikumisest, siis Tallinna 32. keskkool on olnud alatine osavõtja nii maakondlikest kui ka üle-eestilistest festivalidest ning võitnud tihti auhindu seal, aga ka legendaarsetel Saaremaa miniteatripäevadel ja Jõgeva Betti Alverile pühendatud luulepäevadel „Tähetund“. Praegu juhivad selles koolis teatriõpet Eva Kalbus ja Toomas Lõhmuste ning teatriklassi lõpetajate täismahulisest diplomilavastusest on saanud kooli traditsioon.

Sel kevadel üllatas Tallinna 32. keskkool aga teatrisündmustega, mis ületasid selgelt kooliteatri piiri nii repertuaarivalikult kui ka tasemelt. Publiku ette toodi kaks nüüdisaegse eesti dramaturgia olulist teost: kooli näitering mängis Mart Kivastiku „Külmetava kunstniku portreed“ ning abituurium Olev Remsu kirjutatud Eesti Teatri Agentuuri viimasel näidendivõistlusel ära märgitud näidendit „President“.

Trumbiks näitlejatööd. „Külmetava kunstniku portree“ esimene ja minu teada seni ainus lavastus tehti R.A.A.A.Mi produktsioonina 2004. aastal Viinistul ning tõi Aleksander Eelmaale lavastajana kultuurkapitali aastapreemia, Konrad Mäe osatäitjale Hendrik Toomperele teatriliidu parima meesosatäitja auhinna ning Liina Vahtrikule (ühena rollidest) Ants Lauteri auhinna. See on kinnituseks, et sellest tekstist leiab, mida lavastada ja mängida.

Seekordne lavastaja Eva Kalbus pole endale ülesannet grammigi lihtsamaks teinud ning on toonud teksti lavale kärbeteta. Varakevadel näidatud esimene vaatus võitis Saaremaal grand prix’ (žüriis olid Indrek Saar, Piret Rauk, Garmen Tabor, Velvo Väli, Gerda Kordemets jt) ning laureaaditiitli ka kooliteatrite riigifestivalil Põltsamaal. Mai lõpuks lisandus teinegi vaatus.

Lavastuse trump on näitlejatööd, mille puhul läheb peagi meelest, et tegu on koolipoistega: tundub, et meie ees ongi reinkarnatsiooni läbi teinud Konrad Mägi, Aleksander Tassa ja Nikolai Triik, kes näidendi alguspiltides ongi küll ju koolipoisieas. Sellise lavaorgaanika saavutamine nõuab tarka ja peent näitejuhitööd, aga ka jumalikku annet, mis on seekord puudutanud üsna mitut näiteringlast.

Mattias Nurga Mäena, Reemus Tõniste Tassana ja Markus Reinboom Triigina ei püüa meile näidata oma ettekujutusi vaimusuurustest, vaid leiavad just endast need iseloomujooned, mis olid ehk omased kunstiheerosteks saanud kaugetele eelkäijatele. On imekspandav, kuidas Mattias Nurga suudab läbi käia peaaegu kogu Konrad Mäe elukaare ning näidata meile teda arengus uljast ja väga enesekindlast koolipoisist suureks kunstnikuks, kes ei paindu muutumatult ennasthävitavana võõra tahte alla ega lase ühtegi oma iseloomu teravnurka kellelgi ära siluda. Tema Mägi äratab empaatiat ja on kindlasti eeskujuks, kuid enne tuleks mõelda, kas selline eeskuju ka õnneni võib viia. Vaid proloogis ja epiloogis, kui ta haigevoodis rabeleb, on tunda, et sellise olukorra usutavaks mängimisel pole noormehel (õnneks) oma elupagasist materjali võtta ning siis pole abi ka lavastajast.

Kui Eelmaa pidi omal ajal läbi ajama vaid kuue näitlejaga, siis Kalbuse lavastuses on osalisi üle tosina ning lavastaja on allutanud nad kindlakäeliselt ühise eesmärgi saavutamisele. Autor on näidendisse kirjutanud Mäe loomingusse armunud muuseumitöötaja, kes „ei usu, et kedagi kunst huvitab“. Liina Vahtriku loodud kurbirooniline kuju seisab senini silme ees. Kalbus on irooniast loobunud ning ainsa kõrvalekaldena autoritekstist toonud lavale kaks „kunstigiidi“ ning intermeediumina koguni Konrad Mäe teoste mininäituse, mis on noorele publikule kunstihariduse andmise mõttes tänuväärt.

Etteasted ja särasekundid. Olev Remsu „Presidendi“ puhul oli tegemist maailma esietendusega, kusjuures samal päeval esitles Remsu ka oma romaani „Buraševo hullud“, korrates kurioosselt Martin Alguse romaani „Midagi tõelist“ valmimislugu, kui autor, suutmata ära oodata oma näidendi väljatulekut teatris, jõudis lõpuks romaani ilmutamiseni just näidendi lavalejõudmise ajaks.

Presidendi“ tegevus hargneb 1953. aastal Buraševo vaimuhaiglas, kuhu Nõukogude Liidus võimu haaranud Beria on läkitanud eesti metsavennast agendi laulatamaks Pätsi haigla peaarsti doktor Gašinaga. Plaan on teha neist esipaar Eestile, millele Beria kavatsevat anda Mongoolia-laadse iseseisvuse. Üsna hea vaimse tervise juures 79aastast presidenti ümbritsevad haiglas end Leniniks, Napoleoniks, Jeesuseks ja Neitsi Maarjaks pidavad pärishullud. Doktor Gašinat, kes on Pätsi tõsiselt armunud, ümbritseb aga terve trobikond naiskolleege.

Nii patsientide kui ka haiglakollektiivi siseelule ja suhetele on autor pühendanud aukartust äratava hulga lehekülgi, enne kui jõutakse näidendi tõeliselt vaimuka kulminatsioonini – Beria ja Pätsi kohtumiseni Buraševo restoranis. Kangelaslik Päts muidugi ei nõustu hakkama Beria marionetiks, „liberaalne“ usurpaator lastakse peagi maha ja tema agent Kalev Mäeumbaed ehk major Ivan pekstakse vaeseomaks ning paigutatakse samasse Buraševo hullumajja, kusjuures jääb lugeja-vaataja arvata, kas tegemist oli Beria agendiga metsavendade seas või hoopiski metsavennaga NKVDs.

Tunnistan, et lugenud Remsu fantasmagooriat, olin veendunud, et see ei jõua kunagi lavale. Kuuldes, et seda hakkavad mängima abituriendid, hüüatasin Hamletit parafraseerides: „Mis neil Beriast ja Pätsist!“ Eksisin mõlemal puhul. Näinud Toomas Lõhmuste tööd, sain aru, et see tekst on siiski lavastatav. Muidugi oleme kuulnud, et kindla lavastajanägemuse korral olevat lavastatav ka telefoniraamat, kuid Lõhmuste lavastus, mille žanriks on samuti fantasmagooria, on seejuures üsna autoritruu.

Vaimuka ja stiiliühtse liikumise abil (liikumisjuhid Hanna Junti, Germo Toonikus ja Hanna Saar) on Remsu fragmentaariumile loodud adekvaatne atmosfäär, mis paneb lugu katkematu huviga jälgima. Kirsiks tordil on lavastaja tehtud hämmastav muusikaline kujundus, kus on miksitud 1930. aastate megreli ülistuslaul Beriale ning unustusehõlma vajunud muusikalist „Surra õnnest ja armastusest“ (1996) pärit Beria-ülistuse paroodia. Omaette vaatamisväärsusena lisandus ka mängukoht: mahajäetud Kopli rahvamaja pompoossusele pretendeeriva (rõduga!) saali hullumajaliku kõleduse on õpilastest kunstnikud lavastajapilgu toel kujundanud multifunktsionaalseks etenduspaigaks, kasutades tegevuse markeerimiseks vaid ratastel raame ja paari lauakest.

Tundus ka, et neil noortel oli siiski midagi nii Pätsist kui ka Beriast. Igatahes valisid nad selle materjali õpetaja pakutud kolme võimaluse seast ise ning ka mängides andsid selgesti mõista, et on teadlikud tollest ajastust ja tegelastest, keda peavad kujutama. Klassi lõputööd vormistades on muidugi oluline leida igale õpilasele tema etteaste ja särasekundid. Ka sellega on lavastaja toime tulnud, sest peaosaliste kõrval tõusevad esile nii rivaalitsevad arstid kui ka hüperaktiivsed sanitarid ning muidugi põnevalt individualiseeritud ja sugugi mitte ülemängitud patsiendid.

Kaks tegelast kogu loos väärivad aga eraldi nimetamist. Marcus Ellervee Päts on täielik vastand sellele, kuidas oleme harjunud Pätsi laval ette kujutama (Tammearu, Taalmaa, Tepandi, Lutsepp). Noor näitleja veenab meid, et vaevatud, vintsutatud ja näljutatud president võis tõesti lõpuks ollagi selline kõhn ja hall inimvare, sest me näeme temas säilinud sisemist jõudu ja uhkust. Erinevalt Ellervee Pätsist vastas Herman Pihlak absoluutselt sellele, nagu oleme harjunud ette kujutama Jeesust. Teda tahaks edaspidi näha ka paljudes Jeesusest erinevates rollides.

Kõige suurem on kriitiku rõõm teatris siis, kui näed, et tegijad on võtnud endale üle jõu käiva ülesande ja sellega ometi toime tulnud. Just selle rõõmu pärast kirjutangi Tallinna 32. keskkooli sellekevadistest töödest. Teistele kooliteatritele tahan aga soovitada mitte olla nii harjumuspäraselt kindlad omaloomingulises eneseväljenduses – maailma ja eesti dramaturgias on lugusid ja lehekülgi, mis võivad tunduda kauged ja kaelamurdvad vaid esmapilgul.

Markus Reinboom (Nikolai Triik), Mattias Nurga (Konrad Mägi) ja Reemus Tõniste (Aleksander Tassa) ei püüa meile näidata oma ettekujutusi vaimusuurustest, vaid leiavad just endast vajalikud iseloomujooned.

Johannes Lilover

„Presidendi“ tegevus hargneb 1953. aastal Buraševo vaimuhaiglas.

Jürgen Vainola

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht