Ka poliitilisel žestil on psühholoogiline taust

Ibseni „Nukumaja“ oli oma sünnihetkel revolutsiooniline feministlik manifest, küllap oleks käepärane seda sõnumit tänapäeval lihtsalt võimendada, kuid Mehis Pihla lavastuses otsitakse inimlikke läbielamishetki.

MADIS KOLK

Eesti Draamateatri „Nukumaja, osa 2”, autor Lucas Hnath, tõlkija Triin Tael, lavastaja Mehis Pihla, kunstnik Kristjan Suits. Mängivad Kersti Heinloo, Lauli Otsar, Mari Lill ja Jaan Rekkor. Esietendus 29. III Eesti Draamateatri väikeses saalis.

Eesti Draamateatris esietendus ühe nädala jooksul kaks poliitilist lavastust, mõlema algimpulsiks Henrik Ibseni dramaturgia. Kui Kertu Moppeli lavastatud „Rahvavaenlane“ ongi juba tõlgenduslikult poliitiline, rõhutades paroodiliselt retoorikat ja strateegiaid, mida psühholoogilisel pinnal harilikult läbi näeme, kuid ometi neelame need alla meediakontekstis, siis Lucas Hnathi „Nukumaja, osa 2“ on hoolimata pretensioonikast intriigist pigem psühholoogiline sissevaade inimsuhetesse. Ibseni „Nukumaja“ oli oma sünnihetkel revolutsiooniline feministlik manifest, küllap oleks käepärane seda sõnumit tänapäeval lihtsalt võimendada, kuid Mehis Pihla lavastuses otsitakse ennekõike inimlikke läbielamishetki.

Ühiskondlikult pealesurutud rollid ei paina ainult Norat (Kersti Heinloo), vaid ka Torvaldi (Jaan Rekkor). Kui „Nukumajast“ võiks tagantjäreletarkusega tuletada järelduse, et Noralt oli võetud igasugune otsustusõigus, siis Hnath näitab empaatiliselt, et samas lõksus on ka Torvald ise. Probleem ei ole niivõrd poliitiline kui just psühholoogiline.

Ühiskondlikult pealesurutud rollid ei paina ainult Norat (Kersti Heinloo), vaid ka Torvaldi (Jaan Rekkor).

Heikki Leis

Rekkor mängib Torvaldi inimeseks, keda eriti ei armastata. Tal võib olla ühiskonnas tähtis seisund, kuid kuna ta ei ole soe rahvamees, on ta põhimõtteliselt alati üksi, seda nii sotsiaalselt kui ka perekondlikult. Tema väärtushinnangud ei ole nüüdisaegses mõtteloolises kontekstis iganenud. Viisteist aastat tagasi tekkinud olukorda, Ibseni näidendisituatsiooni ei põhjustanud mitte tema abieluline despotism, vaid sotsiaalne abitus, soov täita oma meherolli, oskamata seda võib-olla välja tuua.

Noral ja Torvaldil läks niipidi, et naine sai aru suhte ahistavast olemusest ning ta otsustas lahkuda. See polnud aga ühene skeem: kui nende abielu kestnuks, saanuks ka Torvald end ummikusse mõelda ning asi võinuks päädida Vahur Kersna tõdemusega: „Neid surnuks manipuleeritud meeste haudu, kes on halva suhte sisse ära lõpnud, on terve Eesti ja maailm täis.“1 Mõlemale osalisele on parem, et see suhe lõppes, Ibseni näidendis saame kaasa tunda pigem Norale, Hnath toob aga fookusesse ka Torvaldi ning Mehis Pihla ja Jaan Rekkor kasutavad selle võimaluse ära.

Suur osa näidendi lavaajast kulgebki seda psühholoogilist liini pidi: me saame aimu kõigi osaliste motiividest ning isegi Nora ja Torvald saavad, kohati naljatlemisigi, oma abielule tagasi vaadata. Psühholoogiliselt julm, kuid sõnumi poolest oluline murrangupunkt tuleb siis, kui Torvald on oma mölakmeheliku käitumismustri teadvustanud ning suutnud vere hinnaga anda sisse lahutuse, kuid Nora keeldub sellest võimalusest, kuna tema ei võitle enam lihtsalt iseenda nimel, vaid parema maailma eest.

Mees on jälle kaotaja. Ta püüdis, aga ei saanud taas koodist õigesti aru. Ibseni „Nukumaja“ sisendab meile mudelit, kus naine on koduperenaisena mehe võimuses ning ühiskondlik võitlus seisneb selle olukorra muutmises, Hnathi näidend aitab mõista, et sellist olukorda ei tahtnud keegi, see tulenes rollidest, mida inimesed, kes lojaalsemalt, kes mässulisemalt, endale mõtestasid.

See ei näi niivõrd tulenevat näidendist kui just Pihla režiivõtmest, et Nora põhivõitlus ei käi Torvaldi, vaid tütar Emmy (Lauli Otsar) ja teenijanna Anne Mariega (Mari Lill). Rõhutamaks ilmselt aspekti, et maailmaparandamine ei toimu inimliku headuse kaudu, vaid nõuab ohvreid, on pandud Nora poleemilisse dialoogi nii teenijanna kui ka tütrega, vähem aga eksabikaasaga.

Nora saabub oma kunagisse nukumajja, olles vahepeal saavutanud emantsi­peerunud ühiskondliku staatuse. Millegipärast ei hoia ta oma püssirohtu varuks Torvaldiga kohtumiseks, vaid ta asub kohe ründama Anne Mariet. Kas sellepärast, et teenijanna meenutab talle enim seda sotsiaalset rolli, millest ta end lahti murdis, kuigi mitte ilma kahtlusteta. Pille-Riin Purje nimetab stiilihälbeks Anne Marie vägisõna­kasutust,2 mu meelest ei olnud stiilihälve mitte sõnakasutus ise, vaid selle mitu korda kordamine.

See esimene „persse“, mis oli justkui vaikselt nina alla pomisetud, andis väga hästi edasi vana lojaalse töötaja ängi, tema soovi kuidagigi toimuvat kommenteerida. Selle topeldamine muutus labaseks aga seetõttu, et kogu see inimsuhete vivisektsioon toimus steriilses laboratoorses keskkonnas, Kristjan Suitsu läbi lae valgustatud ruumis, kus iga žest ning lausutud lause võimendus juba ette mitmekordseks. Teenijanna kaudu laadis Nora end tühjaks, saades Torvaldiga kohtumise ajaks olla juba päris tema ise. Aga taas jäi hammasrataste vahele see väike inimene. Mõjusam olnuks ühekordne avaldus, kuid kas ei kuma selle interpretatsiooni tagant kehtestav hoiak, et teenijannal ei ole õigust end kuuldavaks teha.

Mõneti mõistatuslikuks jäi Nora suhe tütrega. Lavastajatõlgendus näib rõhutavat näidendi tekstis neid momente, kus süüdistatakse ema tema valikute pärast. Lauli Otsar mängib elavaks kogu oma miimika, kuid mingil hetkel see justkui tühistub.

Ma ei taha uskuda, et tütar on pandud nii üheplaaniliselt ja välise võttestiku peal emale oponeerima. Stseenides on nii palju näitlejamaterjali, et ma tahaksin arvata, et selle kõige all on veel mitu käiku, paraku tundub, et ei ole.

Kas tütre puhas viha ema vastu võimendab veelgi sümpaatset Torvaldi kuvandit, kes andis kogu sellesse ellu oma parima, mis siis, et mõistmata oma naise katsumusi. Kui keegi selles olukorras kaotajaks jäi, siis olid need valesti panustanud Anne Marie ja Torvald, Nora tegi õiged valikud ning sai eluga edasi minna, teised jäid põdema. Lauli Otsar lahendab oma rolli põnevalt, kuid ta viskab justkui õhku eeldusi, mida näidendis-lavastuses lahendama ei hakatagi. Sellest on kahju, sest see mõjub kokkuvõttes ülemängimisena.

Mida me siis lõpuks ikkagi teada saime? Torvald on põrmustatud, Emmy kibestunud ja Anne Marie nurka surutud. Ainult Noral on tulevikku vaatav sõnum. Kui nii, siis on ju kõik hästi. Ilmselt aga seda ei tahtnud ka Hnath öelda. Lavastuses ei ole häid ega halbu tegelasi, pigem on kõik mingisuguste ühiskondlike olude ohvrid.

Kui Ibseni „Nukumajas“ tõusis esiplaanile Nora võitlus, mis kehtestati sõnumina, siis kõnealuses näidendis mängitakse kogu ühiskondlik sõnum suureks, et uurida selle all tegelaste tõelisi panuseid ja psühholoogilisi läbielamisi. Nora ei lahkunud 15 aastat tagasi kodust seetõttu, et tal oli valida hea ja halva vahel. Ta tegi oma otsuse, mis oli ühiskondlikult ainumõeldav, kuid mis pani kannatama nii tema enda, abikaasa kui ka tütre. Näidend ja lavastus ei rõhutagi niivõrd seda emantsipeerunud naise sõnumit – selleks on tänapäeval jõulisemaid vahendeid – kui näitab ühiskondliku võitluse hinda psühholoogilisel pinnal. Minnes võitlusse, ei lähe me võitlema mitte üksnes oma poliitilise vastasega, vaid ka oma kodurahuga, selle üleväärtustamine ei õigusta võitlustest loobumist, kuid selgitab inimeste katkisust. Nora teadis, et ta ei saa samas stiilis jätkata, kuid ta tuli tagasi, et esitada uuesti küsimus, kuidas edasi elada.

Sajand pärast Ibseni „Nukumaja“ oleks ju lihtne öelda, et sotsiaalses plaanis teame nüüd tõde. Kuid just nii primitiivpoliitiline Hnath ei ole, ta ei võimenda sõnumit sellest, kuidas oleks õige ühes või teises situatsioonis käituda, vaid ta toob esile selle isikliku vastutuse, mis nende otsustega kaasas käib. Teatri poliitiline sõnum ei saa piirduda lavalt mõne sõnumi edastamisega. Ideaalis saab just psühholoogilis-realistlik teater tegelda inimesega sel hetkel, mil ta teeb otsuseid, mis võivad olla ühiskondlikus plaanis edasiviivad, kuid isiklikus plaanis hävituslikud. Mis juhtub inimesega pärast seda, kui ta võtab vastu mõne otsuse, mida ajalugu tahab väärtustada, kuid mis jätab ta enese psüühiliselt üksi. „Nukumaja, osa 2“ tegeletaksegi just selle osaga Nora feministlikust sõnumist ja Torvaldi läbi elatud tagajärgedest.

1 Ingrid Veidenberg, Vahur Kersna: ma ei usu inimestesse, kes pole elult vähemalt korra peksa saanud. – Laupäevaleht 26. XI 2016.

2 Pille-Riin Purje, Helevalge lagi on meie nukumajal. – Postimees 2. IV 2019.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht