KA Teater ?Niagaaraga? festivalirattas

Jaan Urvet

  Suvekuudel, kui Hispaania suured riigi- ja munitsipaalteatrid puhkavad, on paljudes sealsetes linnades kombeks pakkuda linnarahvale osasaamist teiste riikide teatrikunstist. Ka Jaeni Teatro Xtremo korraldas sel puhul esimese rahvusvahelise alternatiivteatrite festivali, kus ka Eestist KA Teater esines. Kristjan Kuntu ja siinkirjutaja esitasid peruulase  Alonso Alegria draama ?Niagaara?. Soovist pakkuda suveteatrit eelkõige linnarahvale, tulenes ka programmi ülesehitus. Teatrid esinesid neljal nädalalõpul, mistõttu iga järgmise trupi saabudes oli eelmine juba Jaenist lahkunud.

Festivalil andsid etendusi Teatro de San Martin Venezuelast, Teatro de Pesquisa Serpente Portugalist, kohalik Teatro Xtremo ja  KATeater. Venezueeela teatritrupp tõi festivalile oma teatri dramaturgi Gustavo Otti uue lavaloo ?Kaks armastust ja üks putukas? (?Dos amores y un bicho?). Portugali teater astus üles Cesar Alfonzo kahemehelooga ?Hetk? (?El Instante?). Festivali korraldaja Teatro Xtremo noor lavastaja Ricardo Campola tõi festivalile Alfred Jarry ?Kuningas Ubu? ainetel  kirjutatud ?Hubu?.

 

 

Kultuuriside

Silma torkas, et endiselt toimib Lõuna-Ameerika ja Hispaania kultuuriside. Nii Venezuelas, T?iilis kui ka Argentinas oleme ikka festivalidel näinud teatreid Hispaaniast ja seega oli ka Venezuela trupi osalemine Jaeni teatrisündmusel vägagi iseenesestmõistetav. Kui vaadata ka Madridi lennuväljal sõiduplaani, siis domineerivad Euroopa suurlinnade kõrval Caracas, Lima, Buenos Aires, São Paulo, Santiago de Chile jt Lõuna-Ameerika suurlinnad. Kuna hispaania keeles saab suhelda paljude rahvustega, siis võtsime vaevaks ka oma ?Niagaara? osa teksti just sellesse keelde tõlkida. Ja see vaev tasus ära. Kui läinud suvel ?Nigaarat? Buenos Airese ja Lõuna-T?iili Puerto Montti festivali jaoks hispaaniakeelsete dialoogidega täiendanud olime, haihtus mure, et loost aru ei saada.

Kui me 2003. aastal Venezuelas Ladina-Ameerika teatrimaailma sattusime, oli imestamist nii sealmail valitsevate vastuolude kui ka ekspressiivse teatritegemise üle päris palju. Ühelt poolt vaesus ja räpasus, teisalt jälle stiilsed lavapildid ja kujundusrikkus teatrilaval. Ühelt poolt jutukad ja ?estikuleerivad inimesed, teisalt jälle lakoonilised teatritekstid ja mõtestatud lavajoonised. Korruptsioon ja tänavarahutused kõrvu  inimliku soojuse  ja abivalmidusega.

 

 

Tuntud tundmatud dramaturgid

Peamiselt mängitakse kohalikke tänapäeva tekste. Hittnimeks on saanud argentiinlane Alejandro Finzi, kes elab eemal tsivilisatsioonist Argentina kõige vaesemas maakonnas Patagoonias ja üllitab igal aastal paar uut teatriteksti. Tuleval aastal on lubati korraldada ainult tema tekstidel põhinev teatrifestival. Finzi ?Vanad haiglad? (?Viejos Hospitales?) ja ?Sajandilõpusaar? (?La isla del fin del siglo?) on paljude teatrite repertuaaris. Aga ka Carlos Pais, Edgardo Cozarinsky, Javier Daulte, Rodolfo Santana, Eduardo Pogoriles, Roberto Espina jt on Mehhikost kuni Argentinani tuntud dramaturgid.

Paraku pole me Lõuna-Ameerika festivalidel kuigi palju kohanud siinmaal tuntud autoreid. Aga olen veendunud, et Ladina-Ameerika uuem dramaturgia võiks oma tippnimedega tunduvalt sagedamini siinsete teatrite mängukavadesse jõuda. On, mida mängida. Meenub Jaan Toominga kirjutis ühes 2005. aasta märtsi Sirbis: ?Eestis pole praegu yhtegi kirjandusala juhatajat, kes valdaks paljusid keeli. Peamiselt osatakse inglise, soome või saksa keelt ning jälgitakse ameerika või inglise (või iiri) auhinnatud dramaturgiat, nagu võiks vaid nende kultuuride pinnalt võrsuda särav õis. Niisugune ahtake vaimne silmapiir iseloomustab praegu ka eesti teatri repertuaari. Ei ole esindatud Ladina-Ameerika, Ida-Euroopa, Aasia ega maailma väikerahvad. Isegi Skandinaavia maade dramaturgia hetkeseisu tuntakse vaid inglise keelde tõlgitu põhjal ning seegi valik tundub juhuslik.?

Kui paar aastat tagasi ?Niagaaraga? esimesele Lõuna-Ameerika teatrifestivalile ?Fiesta 2003? Caracasesse sõitsime, ei osanud nagu sealsest teatriilmast midagi oodata-loota. On küll paaril korral nähtud ekspressiivseid stoorisid kostariikalaste ja uruguailaste esituses, aga nende põhjal mingit üldistust teha ei saanud. Ainuüksi Buenos Aireses loendatakse sadakond kutselist ja vabatruppi, lisaks veel sajad amatööride seltskonnad. Ja ega nad teegi nende vahel vahet, kes oma töö eest palka saavad ja kes mitte. Eraldusjoon on tõmmatud eelkõige repertuaari ja loomingusuundumuste põhjal. Ühed teatrid on nimetatud kommertsiaalseteks ja teised kunstiasutusteks. Kas teatriime sünnib mõnes munitsipaalteatris või kusagil agulikvartalis, pole vaataja jaoks kuigi oluline. Tõsine publik koguneb pigem väikestesse black-box?idesse, kus vahel vaid kolm-nelikümmend kohta. Pole neil ka selliseid riigi- ja fonditoetusi, mis meie teatritegemisi märkimisväärselt edendavad. Ikka vaid kirglik tahtmine teatrit teha. Ja vaatajaid jätkub. Venezuelas ja T?iilis üllatas meid just publikurohkus, sest 500 ? 800 kohaga saalid olid õhtust õhtusse pungil publikust. Mis sest, et mängiti võõras keeles.

Juba viieteistkümnendat aastat Lõuna-T?iilis Puerto Monttis toimuv teatrifestival ?Teatrales Temporales? (?Teatritormid?) kestab poolest juunist juulikuu lõpuni. Igal õhtul mängib ise teater. Ja niimoodi 45 õhtut järjest. Ainuüksi festivalile kandideerijaid oli üle paarisaja trupi paarikümnest riigist. Oleme ?Niagaarat? mänginud ka Venemaal, Lätis ja Rootsis, aga sellist rahvarohkust saali poolel pole me märganud kui T?iilis.  T?iili ?Temporales?el? ja Venezuela ?Fiesta?l? oli aga enam kui pool truppidest just kodu- ja naabermaadest. Ja ei raugenud publiku huvi nendegi puhul. Ilmselt on sealne rahvas juba oma temperamendilt teatraalsem ja suhtlemisvalmim. Üllatav oli ka suur publikuhuvi 2004.aasta novembris Jaapanis Osaka lähistel Yakumos toimunud rahvusvahelise teatrifestivali etenduste vastu. Festival leidis aset meie mõistes külamäele ehitatud teatrimajas. Ja teatrimaja oli ta selle paremas tähenduses:  tipptasemel tehnika, meeskond ja teatrihoone. Festivali korraldas külarahvas koos poole tuhande vabatahtlikuga, kes olid kohale tulnud nii Tokyost, Osakast, Kyotost kui ka Hiroshimast. Ligi sajast kandidaatlavastusest valiti välja vaid viis! Ja saalid olid täis? On see mingi eriline teatrihullus? Või on mujal ilmas juba kaubakeskuste ?võluilmast? sedavõrd tüditud, et eelistatud on need tegemised, kus jutud ümber inimese keerlevad?

 

 

?Niagaara?

Alonso Alegria 1968. a kirjutatud  lavalugu ?Niagaara ületamine? (?El cruce sobre el Niagara?) maailmakuulsast tsirkuseartistist Jean Gravelet?st (artistinimega Blondin), kes ületas 1859. a. esimesena terasköiel Niagaara kose, jõudis  seitsmekümnendail Juhan Viidingu ja Tõnis Rätsepa interpretatsioonis ka Eestisse. Alonso Alegria (sünd 1940) on loonud Niagaara loost metapoeetilise ning filosoofilis-tunnetusliku teksti, mis on pakkunud avastamisrõõmu kümnetele teatritele kogu maailmas. Lõunamaine sündmuste kiirus ja ekspressiivsus vaheldub siin intiimsete tundestseenidega, pakkudes seega ideaalseid  temporütmilisi lavastusvõimalusi.

Ei ole see näitemäng koseületamise seiklustest, vaid lugu loobumisest ja üksiolemisest, kahe mehe suurest sõprusest, lootusest ja koosminekust ?päikese? poole. Novembris anname kolm etendust ka autori kodumaal Peruus. Eesti keeles. Aga eks ole teatril võimalus kasutada lisaks tekstile talle ainuomaseid üldmõistetavaid kommunikatsioonivahendeid?