Käänulise atmosfääriga hübriidteatriteos

Ingmar Jõela annab oma lavastuses „Giselle“ mõnuga aega naistele isekeskis semutsemiseks, rõhutatult feministliku agendata.

MEELIS OIDSALU

Von Krahli teatri „Giselle“, lavastaja ja koreograaf Ingmar Jõela, muusikaline kujundaja Sander Mölder, kunstnik Kairi Mändla, valguskunstnik Priidu Adlas, videokunstnik Aljona Movko-Mägi. Mängivad ja tantsivad Markus Habakukk, Ester Kuntu, Riina Maidre, Steffi Pähn, Anne Türnpu, Eliisabel Jõela, Eva Metspalu, Eliis Nigola, Reti Ann Niimann, Eveli Ojasaar, Roosmarii Sarapuu, Maarja Tosin ja Iris Vilu. Esietendus 2. IX Jaigi saalis.

Ingmar Jõela „Giselle“ on näide sellest, mis juhtub lavastusega, kui dramaturg unustatakse lavastusmeeskonda kaasata. Jõela hübriidteatriteos on efektne nagu Eurovisioni lauluvõistlus, huvitavate atmosfäärikäänakutega rännak, kusjuures tantsu-, sõna- ja lauluteatri stseenid on eraldi võttes tehniliselt veatud, veenvad. See kehtib nii Tallinna ülikooli koreograafiatudengite tantsunumbrite kui ka numbrite vahel ja ajal esitatud sõnaliste dialoogide kohta neljalt naiselt (Ester Kuntu, Steffi Pähn, Riina Maidre ja Anne Türnpu). Ka etenduse teises pooles kõlanud punkkontsert pakkus pisikese elamuse.

Kui algses balletis võtavad omavahel mõõtu kaks meest ning maatüdruk Giselle on ohver, siis Jõela „Giselle’i“ lava kuulub tosinale naisele, ükski neist ei etendanud ohvrit. Ainuke mees, aadlikust noorhärrat kehastav Markus Habakukk, lastakse püünele põgusalt ning siis täidab ta seal kuulekalt naiste ootusi, et seejärel ühele Giselle’idest (Ester Kuntu) pühenduda. Lõppenud suvel meile sellist maailma juba näidati, kus mehed täidavad statisti rolli ja naised kamandavad – „Barbie“ filmist sai tänavu maailma suurimaid kassahitte. Jõela „Giselle“ ongi veidi nagu „Barbie“ film – ootamatust rakursist feminism.

„Giselle’i“ tantsunumbrid on sutsu rangemalt juhitud ja sellega tsipa teisest ooperist, sõnaline ja muusikaline osa on voolavam, vabam ja loomulikumgi.

 Aleksander Eeri Laupmaa

Ei arvanud hetkekski, et laval oma­vahel vestelnud neli Giselle’i oleksid tahtnud öelda midagi „kaalukat“. Mängiti läbi suhte- ja mõttemustreid. Feministile võis Ester Kuntu Giselle olla emotsionaalselt liigagi sõltuv libekeelse meesterahva heakskiidust ja pühendumuselubadusest. Jõela laseb naistel naljatleda ja hullata nii nagu võib-olla lõõpisid-mürasid külanaised ühistel töödel pikema aja jooksul õestudes. Et Anne Türnpu rääkis taluinimeselikult roppe ja lapsikuid töötlusi müütidest, kõlab kokku algmaterjali pastoraalse koega. Aga kui järele mõelda, siis õestumist kultuuris kuigi tihti ei kujutata – Elizabeth Bennet ja Charlotte Lucas tulevad Jane Austini „Uhkusest ja eelarvamusest“ meelde. Naiste sõpruse näitamiseks peab justkui olema lisapõhjus või siis on kaks naist seksuaalvähemuse esindajad ja seepärast nende lugu väärt kajastamist.

Jõela „Giselle’i“ omanäolisus tulenebki ehk rohkem naisküsimuse vaatlus- ja esitusnurgast kui kasutatud hübriidsest vormist. Renate Keerdile või Mart Kangrole omast sünergiat eri väljendusviiside kombineerimisel ei märka, pigem jäävad erisugused teatrilaadid laval konkureerima vaataja tähelepanu eest võisteldes. Selline kirev võistlus pole mõistagi halb. Suures valges lavaruumis, mida tuleb vahel kalmistuks, õmblustöökojaks ja veel teab milleks pidada, ongi lubatud tähelepanul seigelda. Kokkuvõttes meeldis lavastuse voolavus ja kohatine hägusus, ent lavastuskogemus jäigi lavastuse ruumilisest pillavusest hoolimata lineaarseks ja seda just dramaturgilises plaanis. Eri kogemus- ja tähenduskihtide üksteise peale asetumine ja sellest tekkiv pinge jäi kogemata. Ka siin oleks osanud kogenud dramaturg aidata.

Seekordne „Giselle“ pani küsima, miks me üldse ootame, et kui naised laval ruulivad, siis see peaks olema agressiivne femdom-värk. Naistel on ilmselt laval ka muud öelda peale naissoo ekspluateerimise ja objektistamise lähiajaloo meenutamise. Eelmisel aastal esietendunud Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi feministlikule lavastusele „72 päeva“ võis ette heita moraalset silmakirjalikkust. Jõela ei moraliseeri, vaid ehitab omamoodi La-La-Landi, kus stseenide sära ja vormiline efekt ongi sisu ning kõiksugu poliitiline või moraalne alltekst pigem vormitäide. Lavastuse tantsunumbrid on sutsu rangemalt juhitud ja sellega tsipa teisest ooperist, sõnaline ja muusikaline osa on voolavam, vabam ja loomulikumgi.

Lavastuse teemarõhkude hajusus ja kompositsiooniline kipakus on osaliselt seotud ka algmaterjali ehk algupärase balleti libreto lihtsusega. Balleti­libretod pole teab mis suured näitekirjanduse meistriteosed, meenutavad kohati Marveli universumi superkangelaste filmide sünopsiseid. Populaarses klassikalises balletis „Coppélia“ näiteks jutustatakse lugu noormehest, kes armub nukku, mille on loonud hull teadlane. 2017. aastal nägi New Yorgis Metropolitani teatris lavavalgust ballett „Vahukoor“, kus on võimalik näha tantsimas nii jäätisetuutusid kui ka kondiitritooteid.

Järgmisel aastal esietenduvat uut „Giselle’i“ ei lasta isegi Estonia teatris originaalkujul lavale, inglise lavastaja paigutab tegevustiku 1940. aastate Euroopasse, et lisada libretosse mingitki pinget. Toimub ju balleti tegevus pool ajast teispoolsuses ja selle teispoolsuse juurde kuuluvad reedetud vallaliste naiste vaimud ehk vilid, kel oli kombeks mehi tantsima sundida, kuni nad kurnatusest lõpsid.